Ei ole siukest asja nagu reaalsustervik

Mikk mõtles pilves peaga plasmapalli näppides, et inimene ei suuda näha reaalsust tervikuna ning lõi mudeli reaalsusest, kus see on tuhandetahuline teemant, millest meie näeme ainult ühte külge.

Aga tegelikult tuleb viga sisse juba seal, kus inimene ütleb "üks". See on abstrahheerimise tulemus. Kui mererannalt üks kivi üles võtta ja öelda "üks kivi", siis see on sarnane tehe, nagu siis kui valitsus tõmbab joone mööda maakaarti ja ütleb: "siit läheb riigipiir". Põhimõtteliselt arbitraarne. Toetub piirjoone kontseptsioonile. On hõime, kes ütlevad, et päike on iga päev uus, ja mingis väga mõistlikus mõttes on neil õigus, ma arvan, et põhimõtteliselt on ka inimesi, kes muutuvad elu jooksul nii palju, et mingite kriteeriumite alusel oleks võimalik öelda, et tegu ei ole enam sellesama inimesega. "Jääda iseendaks" on inimese otsus, mille nimel ta töötab, ning ühiskond teeb tööd, et igaüks oleks pigem üks inimene kui mitu erinevat inimest. On otsustatud järjepidevuse idee kasuks, isiksuse muutumine on muudetud pigem erandiks (mungaklooster, võõrleegion, salateenistus funksib uue identiteedi).

Samuti see jagamise ja ühendamise tehe, mis inimene kiviga teeb - kivi on hall, raske, kõva, töödeldav, ja need on kõik sellesama kivi omadused ja kuuluvad selles kokku - see on teadvuse töö. Niimoodi antavaid omadusi on lõputu hulk. Iseenesest ei ole kirjeldus "hall" oluliselt erinev sellest, kui kivile antakse nimi, öeldakse, et sellega saab nõiduda, manatakse esile keemilised ühendid, millest ta koosneb või antakse sellele omadus "persetopitav". Samuti on üsna ilmne, et seda omaduste paljusust ei oleks seal kui inimene seda sinna ei paneks. Ilma vaatlejata ei ole mereranda. Kujutlus maailmast ilma elaniketa, on siiski alati kellegi kujutlus. Erisust maailmas tajutakse meeleorganite abiga. Pole meeleorganeid, pole erisust. Ettekujutuste, illusioonide ja valede taga ei ole tõelist reaalsust. Üks seletus reaalsusest saab olla uuem ja parem kui teine ning rohkem võimaldada, ent ta ei ole kunagi täiuslik. Aga tähtis on mõista, et ta ei ole ka samaväärne, et kõik seletused ja vaatepunktid ei ole sama head ega võrdsed. Nad ei ole võrdsed, sest selleks oleks vaja mingit objektiivset neutraalpunkti, mille suhtes nad võrdsed oleksid. Inimene ei taha pealegi kuulda siuksi asju. Inimene tahab otsuseid langetada. Ka see, kui öelda, et tegelikult on ükskõik, mida ta teeb, on sügavalt ideoloogiline suunis, kui seda tõsiselt võtta, an-nihileerib see terve rea eeldusi, mis inimesel oma tegevusele varem olid.

Kuradi Immanuel Kant eristas "asja iseeneses" ja "asja meie jaoks". Asi meie jaoks oli harilik asi, aga "asi iseeneses" oli selline, mille kohta tema sõnul ei olnud võimalik midagi öelda. See oli tema viis öelda "me ei saa kunagi teada, kuidas päriselt on". Aga Hegel oli kavalam. Tema ütles, et "asi iseeneses" on kõigest üks "asja meie jaoks" omadus - see, et alati on midagi veel, et võimatu on täie kindlusega öelda, et nüüd me teame millestki kõike. See oligi Hegeli Absoluutne Teadmine - see, et absoluutne teadmine on võimatu. Kanti versioonil oleks inimese teadmistel justkui kindlad piirid, aga Hegeli omas on need piirid igavesti laienevad. Oleks mõeldav kujutada inimese arusaamist maailmast protsentides, kui maailm oleks lõplik. Lõputus maailmas ei tähendaks see midagi.

Samuti, eksju, kogu värk mis su pea sees toimub oled sina. Sellele sa oled suht hästi pihta saanud. Vahe sellele osale, mis on "inimene ise" ja sellele, mis on "midagi muud" tõmbab inimene praktilistel põhjustel. Oma kätt on kõvasti kergem liigutada kui kellegi teise kätt või mingit joonistatud asja või suurt põllukivi. Praktilistel põhjustel inimene teabki, et maailm ei ole kogu täiega ettekujutus. Aga inimese teadvus on veel rohkem oma kui käsi. Ilma selleta ta ei ole enam iseenda jaoks miski ja miski muu ei ole ka tema jaoks miski. Teadvus on ainuke asi, kus "asi iseeneses" ja "asi meie jaoks" on just seesama asi.  Žižek ütles, et me oleme mitte kuskil ja seletas seda kuidagi kvantmehhaanikaga. Ma ei saanud sellest liiga hästi aru, aga hullult tõepärane ja darkcore tundus. Ta on üldse sellise suhtumisega tüüp, et rääkida saab aint neist asjadest, mis on välja mõeldud ja see, mis paska me ajame, määrab selle maailma, kus me elame, nii et on elutähtis välja mõelda lahedamaid asju kui seni, et kuidagi olla oleks. Tema sõber Badiou ütleb jälle, et tõde on alati otsus ja töötab läbi selle, et inimesed panustavad selle tõe toimimisse, et tõe all ei seisa miski, aga kõik muud asjad seisavad tõe peal. Ta vaatab seda samamoodi, nagu matemaatikas on, et ükski süsteem ei seleta ise oma aluseid. Joon ja punkt on aksioomid, nad võib kukele saata küll, aga siis ei saa enam matemaatikamängu mängida.

Mul oli ka kunagi plasmakera, diskopall ka, laavalambigi mõtlesin soetada. Diskopalli kinkisin ära, plasmakera kukkus kapi otsast kildudeks ja laavalampi ei saanudki kunagi.