Lepatriinude aasta

Emma pidi valvama sirelipõõsa ees, et ega keegi ei tule, sest teisel pool sireleid tegi ta ema salaja suitsu. Oma ema eest salaja ja teiste eest ka, sest külas oli aeg aeglasemalt liikunud ja külanaised ei tõmmanud sigarette. Võib-olla nad tegid seda salaja oma sireliheki taga. Suits hoidis ema maailma paigal, kui see tahtis ära libisema hakata, sellest sai kinni hoida, natuke maailma sisse ja välja puhuda, pahast tujust sai harilik tuju, harilikust tujust parem tuju ja jälle jaksas teha kõiki neid asju, mis muidu tundusid ilmvõimatult vastikud. Enamasti oli vastik sellepärast, et kunagi ei olnud normaalne olla, alati pidi tegema nägu, et asjad on paremini kui nad tegelikult on, hääletoon reipam, silmad lahkemad. Ainult Emma nägi ema sellisena, nagu ta päriselt on. See teine ema, see, kes maailmale meeldida püüdis, see talle ei meeldinud sugugi, ta nägi valet, aga ei saanud aru, miks see seal on. Mida on karta? Kui sa oled nagunii täitsa üksi ja sul on ainult Emma, pakk suitsu, kohvitass, miks siis on üldse tähtis, mida maailm sinust arvab? Ta ei saanud aru, et ema lootis veel. Ta rääkis Emmale sageli, et kunagi ei tohi laita inimest ennast, vaid ainult tema tegusid. Siis oligi nii, et ema lootis heakskiitu mitte endale, vaid oma tegudele.

Sellepärast laitis ta Emmat, mitte seda päris Emmat, kes oli iseenda sees peidus, vaid seda, kuidas ta riides käis, näiteks ei tohtinud Emma panna kaela roosat rätikut ja seda lõua alla puhvi siduda, ega tohtinud ka kanda seelikut ilma kombineeta, sest vastu valgust võisid niimoodi jalad läbi kumada. Millegipärast emale ei meeldinud pikad juuksed ka, lahtised pikad juuksed, kuigi tal endal olid olnud pikad patsid ja kurvad silmad, vanade fotode pealt oli näha. Aga kuskilt oli sugenenud ema pähe veendumus, et pikad juuksed on litsi juuksed, sellepärast lõigati Emma omad lühikeseks. Ülepea oli väga palju asju täitsa kindlasti õiged niimoodi ja mitte teisiti. Kust neid veendumusi võeti, seda Emma ei teadnud. Ainult vahel harva, ennastunustades, kiitis ta Emmat, ütles et tal on ilusad jalad, veel ilusamad kui Jackie Kennedyl. Üldiselt oli kenadusega keeruline, see oli korraga nii hea kui halb, ilusal tüdrukul oli ohtlik, ilus tüdruk ei tohtinud üksi ringi uidata, rannas käia, lühikesi seelikuid kanda või õlapaeltega kleite, võib-olla kole tüdruk oleks tohtinud. Aga salaja oli emal hea meel, et tütar on kena, ja eriti veel, kui nad kahekesi kuskile läksid ja mõni ema tuttav neile vastu tuli ja kiitis „oh kui ilus tüdruk ja nii ema nägu!“, siis ema ütles alati, et tegelikult on isa nägu tütar.

See suvi oli viimane suvi enne seda sügist, kui vanaema ära suri. Ja sellel suvel oli lepatriinude uputus, neid oli igal pool, voodis, aknalaudade peal, toidu sees, tuul oli puhunud nende kitiinkesti kuhilikena teeäärtesse, lahel ulpis neid vees mitme meetri ulatuses rannast, õieti polnud võimalik merre minnagi, kui sa ei tahtnud nende kehadest läbi kahlata. Need, kes elus olid, ja neid oli teist sama palju, need mõristasid õhus ringi, kügelesid iga viimase kui kõrre ja lilleõie peal. Ja nad hammustasid.

Midagi, mida on liiga palju, on kuri ja vastik, otsustas Emma. Ta ei saanud arugi, et oli endale arvamust kujundamas. Võib-olla maal sellepärast ongi kõik nii lahked ja jutukad, et neid on vähe. Aga seal jällegi peab kartma, mis nad arvavad. Või räägivad. Linnas ei arva keegi midagi, kuigi ema kandis maakombed linna üle ja uskus, et seal ka pole inimestel muud teha kui arvata ja rääkida ja piiluda, mis teised teevad. Sest maal on nii vähe inimesi, et iga möödasõitev jalgrattur, auto või ilmaime! jalgsi kõndija on arutamisväärt sündmus – oot-oot, kelle auto see siis oli? Meil külas sellist autot ei ole, või kes see siis jala nüüd läheb? Mingi hull linnamees vist. Näe, Välja omad lähevad ujuma ja neil on lapsed ka külas. Ikka tulid siis viimati. Ja ema arvas, et linnas ka kedagi huvitab, miks tal meest ei ole või kuipalju ta teenib.

Nemad tulid ikka vants-vants jala, kotid käe otsas, neil ei olnud autot. Ja ujuma läksid ka jalgsi, sest jalgratast oli üks, tegelikult oli neid ikka mitu, aga mõni oli alati katki, kas sisekumm tahtis lappida või andis ventiili juurest läbi, üks terve päev läks ikka selle peale ära, et mõnda ratast üles putitada. Emma oli sellega harjunud, et ta alailma pidi seisma mingi parandustöö juures, hoidma karpi ventiilikummidega või käima ja otsima mööda sahvreid ja sahtleid küll pumpa, küll pumbalohvi, küll kummiliimi või kuuskantvõtit. Väga väsitav oli seista ja kuulata ema kirumist. Nõnda ei olnud see mitte ainult rattaparandusega, vaid kõigi asjadega. Vikatite käiamise juures ajas tema vänta ringi, käiakivi all oli poolikust autokummist veenõu, käiaraam oli poolmäda ja viltu ja jalad surid madalas istumisest ära. Vikatit ennast käiata tal ei lubatud, kuigi see tundus nii palju huvitavam, vahel lõi siniseid sädemeid välja ja tera muutus haljalt hõbedaseks. Igasugu jõu ja ehitustööde juures oli Emma abiks lükkama ja hoidma, ulatama ja sirutama. Ta oli sellega nii harjunud, et võis tundide viisi sõnalausumata ka kõige vihasema tööinimese kannupoiss olla. Tähtis oli lihtsalt püsida vait ja oodata kuni see mööda saab.

Ema tegi alati väga palju tööd. Päeva alguses ta arutas valjusti, mis oleks vaja täna ära teha ja päeva lõpus tähendas väsinult, et midagi ei saanud tehtud. Mis ma siis täna ära tegin? Nii kõlas see lause, millega päev kokku võeti. Ega talle vist töö väga ei meeldinud, aga see oli midagi, mida pidi tegema, justnagu selleks et õigustada oma olemasolu, näidata, et ma veel suudan, või saan hakkama, ja sinna oli alati vaikivalt sisse pandud eeldus, et tegelikult on see ülejõu, võimatu ja liiga raske. Et see tegelikult on see töö, mille oleks pidanud ära tegema see mees, keda emal ei olnud. Kõige rohkem meeldisid talle õuetööd, nagu puude mahavõtmine, või igasugused tööd sae, haamri ja kirvega, mis ei nõudnud liiga palju mõtlemist ega peent arvestust, ainult jõudu ja visadust. Ja võib-olla ka viha. Sest oli mingi ettemääratud siht, mingi piir ja määr, mis pidi olema saavutatud, muidu oli kogu aeg mure, et see on tegemata. Tema vaatas ikka ettepoole – mis saab siis kui võsa suureks kasvab, või kui katus läbi sajab, või kui kuusepuu tormiga katusele murdub, või mis saab siis, kui tema enam ei jaksa. Sellepärast kasvatas ta Emmat korralikuks ja töökaks, ja leidis laiskuse ja lodevuse märke igalt poolt. Sinust ei saa majapidajat, sina ei oska, sina ei jaksa, sina ei tule toime, rääkis ta Emmale. Sinu käes hakkab lagunema.

Nii nad siis kaarutasid heina palaval juulipäeval, hommikuse kastega olid ema ja vanaema vikatiga niitmas käinud, talu heinamaad olid siiludena igal pool laiali, üks oli päris kaugel roostiku vahel vana paadikuuri juures, teine jupp metsa sees endise talukoha ümber, talust polnud enam muud märki kui natuke vundamenti, palgid olid kõik laiali veetud, kolmas hoopiski selle tara kõrval, kus lambaid karjatati. Lõunaks keedeti kartulit soolasilguga ja joodi hapupiima kõrvale. „Selg sirgu! Ei istu röötsakil!“ kamandati Emmat, aga tal polnud sellest midagi, sest soolasilk oli hirmus hea. Peale lõunat läks vanaema leiba luusse laskma ja jalgu puhkama, sest põlvad na murduvad, nagu ta ütles, ja liiga kuum oli väljas, et mingit mõistlikku tööd teha, vanaema heitis oma krabisevate heintega täidetud voodikotile pikali ja tõmbas punasekirju baikateki jalgade peale. Emma ronis üles pööningule lõngadega mängima. Plekk-katuse all oli tulipalav, tolm tantsis õhus kui lõngakotte liigutasid, pööningupõrand oli peenikest liiva täis veetud, see oli soojustuse eest ja seal vedeles igasugu kotte ja kompse, sarikate külge oli naelte otsa pandud vanu hobuserakmeid ja võrgupullusid, ühes nurgas oli suur kuhi vanu raamatud, lehtede vahed peenikest liiva täis.

Emma isus vana kohvri peal ja põimis värvilistest lõngadest palmikuid. Igas kolme eri värvi lõngad. Kui tal oleks pikad juuksed olnud, siis oleks saanud nendega patse kinni siduda, aga et ei olnud, siis ta arvas, et need võivad olla järjehoidjad, ja tegelikult mängis ta, et need on inimesed, umbes 20 sentimeetrit pikad, värvilised, otstest tuttidega. Ta tegi neid hiigla hulga, et oli kohe palju rahvast, õhtul võttis need voodisse kaasa ja pani padja alla.

Maja peal oli hea üksinda olla. Sinna teised naljalt järgi ei roninud, seal oli ka laastukorv vanade mänguasjadega, punase palli otsas istus ruudulise soniga kloun, suu kõrvuni. See oli selline isevärki jonnipunn. Mõned vanad nukud olid seal ka, siuksed, kellel pealagi otsast ära, ninad kulunud, ühel oli seljas väga vanamoodsat sorti halli-roheliseruuduline kleit, teine sootuks riieteta, takku täis kerega. Ema oli Emmale rääkinud, et tal polnud üldse mingeid päris mänguasju, ta mässis ühte vana puulusikat nartsude sisse, selle nimi oli Kaalika-Too, ja see oli tema nukk. Ja veel oli ta rääkinud, kuidas üldse magusat ei olnud, mitte midagi, ja kuidas peedist keedeti peedisiirupit ja lõpuks tuli sellest suur kollane suhkrupea, mida hoiti riietekapis lina sees, ja kuidas ta salaja käis sealt endale kilde kraapimas. Ja et tema oli kõige noorem laps, ja kõik asjad, mis ema käskis vanematel lastel teha, need käsutati talle edasi, ja et ta oli väga arg ja tegigi kõik ära ega läinud kunagi kaebama, aga jäi eluks ajaks vimma kandma hoopiski.

Lõpuks oli Emma palavusest ja enda mõtetest päris oimetu ja ronis alla jahedasse esikusse tagasi, noris köögist kardina tagant riiulist omale ühe meesaia, vanaema oli vahepeal üles tõusnud ja küllap ta oli laudas või kusagil. Enamasti oli Emma ka ikka laudas kaasas, kui lehmi lüpsti ja aitas piimanõule marlit peale panna, kui lüpsikust sooja piima ümber kallati. Marli peale jäid pisikesed laudakärbsed ja mõni lepatriinu. Natuke piima valati alati ühe lohuga kivi sisse, siilide jaoks. Pärast istus ta õueköögis ja üritas kadakajupist puulusikat vesta. Ta oli seda teinud terve nädal aega ja lusikas nägi juba välja nagu väikene küna.

Päris õhtul hilja läksid nad emaga mere äärde, sest ema tahtis rahus suitsu teha. Kaasa võtsid väikese rauast pliidi, mis oli natuke suurem kui suitsupakk, selle sai lahti voltida ja sinna sisse käisid piiritustabletid, mis põlesid sinise leegiga. Lehmapildiga puljongikuubikutest sai keeta tulisoolast puljongit ja rohelise emailkruusi seest juua, istuda ja vaadata kuidas päike merre vajub. Oli hästi vaikne, mõnusalt rahulik olla, vees polnud ainumat virvendust, taamalt kostis rukkirääkude präägutamist ja sekka ööhirmutaja mörinat.

Emma ärkas hommikul selle peale, et ema käis teda juba mitmendat korda üles ajamas. “Kell on kümme! Mis nüüd siis, aja üles ennast voodist, toit on ammu jahtunud.Ma teen sulle kama kiiresti.” Uniselt ajas Emma ennast voodist istukile, toas oli juba väga palav ja päike taevas suures kõrges. Akna taga õitsesid lõmpsid ja ajasid oma imalat lõhna tuppa. Täna pidi ta õue pealt väikesed heinakuhjad varju alla kärutama. See töö polnud raske ega midagi, ainult et need kõrvahargid, neid oli igal pool, kõige rohkem oli neid käru metallpõhja peal, kui sealt heinad maha kallutasid. Ta judistas ennast selle mõtte juures, täpselt niisamuti, nagu kartulivõtmisel - ta võis küll neid konksuga üles kaapida, aga ikka võpatas, kui mõni eriti priske vihmauss pooleks läks.

Emma sõi oma kama vastumeelselt ära ja läks välja, kõigepealt käis tikripõõsa juures, ega ta ei söönud neid korralikult, ainult imes mahla välja ja sülitas kestad maha. Oleks tahtnud hoopis sirelipõõsasse mängima minna ja raha teha. Raha tegi ta niimoodi – valis suured ja ilusad sirelilehed, parajad larakad, murdis nad rootsu mööda pooleks ja näksis hammastega täksid sisse, igasugu mustreid, need olid siis rahamärgid. Kui ta kodus linnas oli, võis ta end vahel vetsu ära unustada, sest vetsupaber oli seline nagu krepp-paber, ainult et pehmem, ja Emma kujutas ette, et see säbru seal peal on kiri, ta muudkui keris rulli lahti ja luges seda. Maal oli õuekemps ja seal olid naela otsas ajalehepaberi tükid, aga sinna ta ei tahtnud kauaks lugema jääda, palju kärbseid oli ja haises. Ta kartis, et äkki on mõni nastik kuskil, sest lauda ees sõnnikuhunnikus oli nastiku pesa.

Kui teised lõunaks pikali viskasid, leiba luusse laskma ja puhkama, läks tema oma lasteõmblusmasinaga vuristama. Sellega ei saanud päriselt õmmelda, sest alla jäid suured aasad ja ülemine niit jooksis puhtalt välja, kui seda tõmbasid. Aga sellega sai teha piletikontse. Vuristad augurea sisse ja pärast sai sealt riba ära tõmmata nagu kinopiletil. Emma tegi tsirkusepileteid. Ta teadis, et ega keegi vaatama ei tule, ükskord ta oli juba teinud seda, sidus omale põlle keebiks nagu Katuse-Karlsson ja ronis õunapuu otsa ja püüdis sundida väikest koera ka oksa peale ronima, muid numbreid eriti varuks polnud. Ainult toolid taris õue ja siis pidi pileti ostma ja kontsu ära rebima. Niimoodi ei saa üldse õiget tsirkust teha, kui pead ise olema piletikontroll ja mustkunstnik ja akrobaat ja loomataltsutaja. Tal oli üks hästi vana, ilma kaanteta raamat, kus õpetati muskunstitrikke, ja umbes kolm trikki oli ta selgeks saanud ka aga kõik teadsid juba neid tükke.

Piletid tegi ta sellegipoolest valmis ja toppis need padja alla villaste patside juurde. Ta tahtis ühtelugu midagi teha, kuigi polnud täpselt selge, kuidas ja milleks, see oli sellepärast nii, et ta oli hästi palju mõelnud mingeid toredaid asju, ja siis katsus neid päriselt teha, aga selgus hoopiski, et ta ei oska hästi, või et ei tule välja, või et pole üldse kellelegi vaja. Emma kahtlustas, et emaga on samamoodi, kui ta suure haamriga mõne asja juures seisis, mis ei tahtnud kokku minna või lahti tulla.

Õhtul, kui kaste oli juba maas, läks ta ennast muru peale rullima. See oli kõige toredam asi üldse, sirutas käed üle pea, ajas keha sirgeks nagu pulk ja rullis niimoodi pikalt edasi-tagasi mööda muru, kuni maailm kõik ringi käis ja pea läks uimaseks. Siis tegi veel edaspidi ja tagurpidi kukerpalle otsa.

Kui emal puhkus läbi sai ja nad pidid hakkama linna tagasi sõitma, tahtis vanaema iga hinna eest neid saatma tulla. Iga väikse jupi järel puhkas jalgu ja ema ütles talle muudkui - „mine tagasi, ära vaeva ennast!“ aga vanaema tahtis tulla lõhega kivini ja tuligi. Ja jäi sinna seisma, kuni teised pöörasid metsa vahele ja teda enam ei näinud. Septembris viidi ta haiglasse.

See oli varane novembrikuu, Emma ei olnud kunagi varem sügisel maal käinud. Nad olid maal terve nädala, perekondlikel põhjustel lubati koolist ja töölt vabaks. Sadas peenikest vihma ja oli soe, aed oli raagus ja lage, Emma kiikus ja kreegipuudelt pudenes kreeke. Vanaema oli aidas. Öösiti põles tema juures küünal. Sügisõhtud lähevad vara pimedaks, Emma käis aita küünlaid juurde viimas ja ta ei kartnud üldse. Toas käis kibe askeldus, seinad oli vaja üle tapeetida, uuel tapeedil olid väikesed sinised meelespea moodi lilled. Küla pealt kanti kokku tasse ja vaagnaid, köögis keesid 10-liitrises potis salatikartulid.

Matusepäev oli päikeseline ja soe. Kui kirst hauda lasti, kaeti see rohelise-kollasekirju baikatekiga, teine täpselt samasugune punase-kollasekirju jäi alles, Emma magas selle all iga suvi. Pärast oli kodus peielaud ja vastu õhtut, kui mehed olid kõvasti napsu võtnud, puhkes päranduse pärast tüli. Misasja nad seal tülitsesid, Emma ei saanud aru. Vanaemal polnud ju muud kui paar laudakitlit ja sitsist pearätt, ja paar paari kalosse. Maja peal kirstus oli kolm rahvariideseelikut paeltega kokku seotud, et voldid välja ei läheks, ja natuke linast voodilinariiet ja üks roositud tekk.See oli pooleli jäänud ja selle pärast nad vist kisklesidki. Emmale anti tükk kärjemett ning kupatati ta jalust ära magama. Aga kärg oli liiga hilja tarust võetud ja kannud olid täis väikesi vastseid. Emma pidi selle suust välja sülitama. Hommikul oli ta pealegi hammustanud ussitanud kreeki, valge uss vonkles sees.

Üks tädi, kelle juures nad ka vahel külas käisid, oli Emmale näidanud oma suririiete kohvrit. Tal oli seal kollasest atlassiidist kleit ja õhuke gaasiriidest roosidega pearätik ja sukad ja mis kõik veel. Tal oli kõik ammu valmis mõeldud, misvärvi riidega kirst peab olema ja et tutid ääres. Emma juurdles tükk aega, millised riided tema oma suririiete kohvrisse paneks ja milline kirst, kas halli siidiriidega ja voltidesse säetud, või hoopis valge või must, kas punast kirstu üldse tehakse? ja kuidas asparaagus on pea ümber ja padja peal on laiali väikesed lilled.

Pärast matuseid oli ema justkui vanemaks jäänud. Mina ei saa kunagi selliseks, nagu ema, mõtles Emma. Ta ei teadnud, milliseks ta saab, ta teadis, milliseks ta ei saa. Emal olid kurvad silmad ja kuri suu ja ta oskas rääkida väga lahke ja väga kurja häälega, ta oskas oma häälega kõike teha. Emmale ta ütles ka ikka – “mis tooniga sa räägid! “ ja “minuga sellisel toonil ei räägita.” Mida suuremaks Emma kasvas, seda vähem ta emaga rääkis, sest igast rääkimisest võis kasvada tüli, see oli õieti päris arusaamatu asi, kuidas ükskõik millest, mis nad rääkima ei juhtunud, võis alati puhkeda selline pahandus, et mõlemad nutsid ja paugutasid uksi. Emma muutus väga kangekaelseks, ta ei palunud kunagi vabandust, ei öelnud, et on süüdi, ja lõpuks õppis ära ainult kuulama, aga mitte kunagi midagi vastu ütlema. Aga mida vanemaks jäi ema, seda leebemaks ta tasapisi muutus, lõpuks ei pannud ta enam üldse tähele, kas Emmal on pikad või lühikesed juuksed, või kas tal on ehk liiga lühike seelik. Aga seda märkas ikka, et too käib palja peaga. “ Peapõletiku saad,” porises ta. “Kes su lapsed siis üles kasvatab.”

Ja kuigi see Emmale üldse ei meeldinud, kasvasid talle pikapeale jämedad ja pinges turjalihased, sellised Atlase lihased, millega ta kandis kogu maailma raskust, ja suunurgad läksid tihtipeale katki nagu emalgi, ning üle kõige meeldis talle kohvitassi ja suitsu taga aega viita ja mõelda, mis tööd täna vaja teha oleks. Õhtul, kui uni ei tulnud ja igasugu mõtted käisid peas ringi, üks halvem kui teine, hakkas ta ajaviiteks lepatriinusid loendama. Niimoodi – üks lepatriinu, kaks lepatriinut, kolm ja nõnda edasi. Vahel ta ärkas öösel üles, või arvas, et on ärganud, ja tuba oli lepatriinusid täis saanud, muist istusid voodiveerel ja vaatasid teda tõsiste silmatäppidega.