Miks me ei võiks teisi inimesi kohelda sama hästi, nagu kõige armsamaid asju majapidamises? Meil kõigil on omad veidrused ja mälestused - nii head kui halvad, seotud materiaalsega, mis meid ümbritseb. Tekkiva trendi - taaskasutuse - mustri järgi võiks ka inimestega sarnaselt ümber käia. Kui sa suudad kellegi korda jätta(!) pärast tema "kasutamist", siis võiks ta laia maailma saata sama väärtuslikuna kui antiiksed ehted ja nõud, nagu briljandid, kullakirstud. Või rehad, lilleseemned, aedviljad, riided. Mis iganes üks inimene suudaks olla - kui ta töötab, peab tal olema kasutusala. Ära viska prügikasti ei inimest ega natuke katkist asja - nendest paljudel on potentsiaali olla midagi enamat. Kutsun üles parastamise ja vingumise asemel parandama.
Mind ajendas seda mõtet lahti kirjutama vestlus purjus Märt Belkiniga, milles jõudsime otsaga radikaalse elustilistika mõjust inimsuhetele. Noh, oli jaaniöö ja kui ma muidu oma tundeid vaka all ei suuda hoida, siis tol ööl tegin seda veel vähem. Rääkisime ühisest tuttavast, kelle suhtes on mul üsna sügav sümpaatia. Ma tean küll, et saaksin iga mehe tegema seda, mida iganes ma tahan, aga seda tüüpi on võimatu kuskil isegi trehvata. No ja otse loomulikult pakub ta mulle sedavõrd rohkemgi huvi, sest kättesaadavus mõjub alati kuidagi odavalt ja väheisutavalt. Kuid arvestes mu mentaalseid kalduvusi võid isegi järeldada, millise fantastika ma kellegi ümber luua suudan, kui ma temaga reaalselt eriti kokku ei puutu. Mul võib olla küll vähe teadmisi ja ehk ka võimalusi oma teadmisi suurendada (missioon võimatu), kuid seda toestavaks (ja ka teisest küljest õõnestavaks) omaduseks on mu visadus mitte end peatada takistustest, mida terve mõistus loeks lõpetatud peatükiks, kui info ammutamine võimatuks osutub. See on siis selge, eksole, sealt kus normaalne inimene lõpetab, sealt lähen mina edasi, sest lihtsalt selline tunne on, et võiks. Ja peamiseks tundeks on muidugi: ma tean, et seal on veel nii palju rohkem, kui välja paistab. Ma ei lase end lollitada näilisest saiapurust, kui öeldakse, et sai on otsas. Ära aja sitta, ma uurin ise välja, kuidas seda saia tehakse ja siis ma söön seda rosinasaia nii palju kui vähegi tahan.
No see siin on ilmekas näide sellest, kuidas saab teha ükskõik, mida tahad ja näha suht stiilne ja väärikas välja. You may like or you may not like it, but it works - selline on skeem. Selle osa, mida sa tahad meeldivaks teha, teed sa ise (sest sa ju tead, right, värke, mis sulle meeldivad). Teistele end meeldivaks teha on muidugi ainult ettevõtmise küsimus. Cool on mask, aga ka kõik muud maskid on lihtsalt üks sotsiaalne teater, mida me nimetame eluks. Ma ei tea, minu meelest ei ole sellel elamisel muud sidusamat seost kui kunst, sest kõik, ükskõik mis kategoorias, on ju eneseväljendus. Mu ema näiteks on Ropka sotsiaalosakonnas vanurite koordinaator. Seal ta peab mängima seda rolli, kus ta täidab hästi palju mõttetuid pabereid ja tegema nägu, nagu see on kõik väga tähtis. Siis mängitakse mängu "oleme nüüd mõistlikud", kuigi tegelt kõik teavad, et sotsiaaltöö kui selline on siiski pigem mingi tungiv vajadus olla kohustatud teisi inimesi aitama. Paberitöö tuli meile lihtsalt riigiga kaasa. Sellele läheb ilgelt palju aega ja protsentuaalselt aitab ankeetide täitmise protsess ehk.. 25%? Inimese reaalne töö on töö, mida ta teeb oma kehaga millegi heaks, mis on abivajajale kasulik. See on sotsiaalse töö põhikonks: füüsiline pingutus. Aga ma ei lasku praegu jälle sellesse arutellu, milles ma väljendan seda, et kirjandus on jumala mõttetu.
Enamus asju on niikuinii jumala mõttetud, aga kõigile on midagi, mis tal jumala kõvaks ajab, niiet valikuvaritantide assortiil iseenesest on jumet. Palju variante on parem kui väga vähe variante - kapitalism ikkagi! Võtkem omaks, kasutagem ära, tõlgendades oma kaasasündinud moraalikalkulaatoriga. Ja siin on samamoodi inimestel valik, kuidas nad on ressursse rakendavad. Hukkamõist on nii isiklik asi, et sellega peab hukkamõistja küll ise hakkama saama. Kui oskad soovitada, kuidas teha paremini (jäädes sealjuures viisakaks!!) siis ma loodan, et võiks olla mingitlaadi inimarmastuse seos. Aga no kui üldse ei meeldi, väkväk, siis lihtsalt mind your own business, aga ära kuse teise töö peale.
Vahel tundub mulle, et mul on nii palju maailmaparandajavõimeid, et ma võiks ükskõik, kus kohas olla ja ükskõik, misasja teha. Aga on kaks kategooriat: mõtted ja tunded. Miks see maailmakorrastamine üldse nii lihtne pole ongi ju tingitud tõsiasjast, et inimestel pole on/off nuppe enda reguleerimiseks mõtlemise/tundmise lainele. Üks on alati teisest mõjutatud ning see on maailma kõige inimlikum fakt. Aga mina ei arva, et see on märk lootusetusest vaid märk paljude huvitavate ülesannete lahendamiseks. Kui midagi on vussis, siis tuleb vist ennekõik üritada end maha rahustada, sest emotsioon on esimene segaja mõtlemisel. Selleks on mitmeid mooduseid: jood täis, tõmbad ninna, suitsetad jne. Ühesõnaga seedid selle tunde ära, tuled sellest läbi, ja siis hakkad mõtlema lahendusi, kuidas olukorda parandada. Jäta selleks ajaks oma tunded nii eemale kui saad ja kasuta oma mõistust, mis on absoluutselt leiutamisvõimeline. Ole mini-insener oma elu hammasratastikus.
TOO COOL FOR SCHOOL TÜÜPI INIMESED Nendega on natuke keerulisemad skeemid. Nende on/off nupud töötavad veel vähem kui tavainimese omad. Sellespärast läheb nende puhul käiku individuaalne lähenemine ja siinkohal saan jätkuvast rääkida ainult oma isiklikest kogemusest ja eripäradest lähtuvalt. Seega tulles tagasi isiku juurde, kellest rääkisime Belkiniga, pole miski veel õnnestunud. Belkin ütles mulle, et ma olen liiga cool. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et mis see liiga cool veel tähendama peaks. See on: väljapeetult jäine, stiilne, mitte päris lollakas, knows how to handle itself vms. Ja kui mina olen too cool, siis see tähedab, et inimesed pigem pelgavad seda, kuigi olen alati arvanud, et see peaks olema miski, mis tüüpidele ligi tõmbab. Aga liiga cool jätab ehk hoopis mulje, et tegu on bitchiga, kes teab, kuidas riides käia ja mida öelda, aga kelle lähedale saada on pea võimatu. See kehtib eriti minu kohta, aga vaga vesi, sügav põhi eksole. Minu roll siin elus on mängida cooli nii pohuilt kui võimalik. Et endal oleks mugav ja teistel ka mitte liiga ebamugav. Sest god knows I can hardly handle myself ja ma ei saa loota, et teised suudaksid mind sellisena välja kannata nagu ma päriselt olen (vaata juba neid feissi positusigi). Pigem tahaksin seda võtta kui ürgset hipivärki, kus asjad liiguvad loomulikult ja inimesed, mina ise ka, on hästi hästi rahulikud. Mulle meeldib rahu, sain hiljuti maitse suhu ja olen peaaegu täiesti softiks muutumas. Ma joon päevas mitu liitrit piparmünditeed (mida ka kõigil teha soovitan), võtan antideprekaid ja mis kõige parem - mu töö on mu kirg. Ma täiega rahunen maha, aga pingeid ikka tekib. Kõigil tekivad ja igal pool, kogu aeg on võimalus. Kõike päris vältida ei saa, aga ma mainisin juba, kuidas nendest üle saada. Niiet tegelikult, poisid, pole asi nii hull midagi. Mulle meeldiks teiega väga palju rohkem kokku saada (eriti kui poisse on rohkem) ja ma olen ikka päris taltsas, isegi häbelik tüdruk tegelikult ja viimasel ajal on mul ikka aina enam võimatu seda varjata, sest inimesed on minu vastu nii nii head, et ma ei pea üldse nii palju mõrd olema. Ma ei taha enam välja mõelda, mis kõik-kelleski-olla-võiks, ma tahan päriselt teada ja kohtuda ja kallistada. Inimesed, me oleme headust väärt!
Aga et see kõik liiga naiivne ei tunduks tuleb natuke eesriiet kergitada ja järjekordselt viidata psühholoogilistele alustaladele, sest inimsuhetes on see vältimatu. Ema- ja isafiguurid inimese kujunemisjärgus pole temaatika, mida saaks kuidagi alahinnata, seega naistel, kes meeste tähelepanu eriti naudivad, on ilmselgelt isa-armastuse puudujääke. Kogemus kinnitab vähemalt isiklikul tasandil sellist loogikat täielikult. Muidugi on see alateadlik ja jõuab alles tagantjärele kohale, aga see toimib ka välispidiselt. Olen tähendanud, et mida vanemaks ma saan, seda enam mehed mulle tähelepanu pööravad. Ja mitte iga kord ei otsi ma seda ise. Näiteks kui ma hiljuti hääletasin, siis sain ma kõige pikema otsa sõidetud mehega, kes oli umbes mu vanaisa vanune (midagi üle 60) ja iroonilisel kombel pläras ta terve sõidu sellest, kuidas ma oma elu elama peaks. Et suitsetamine tuleb maha jätta ja siis kui sul mees ja lapsed on, siis ei tohi töönarkomaan olla ja üks ega teine pool ei tohi suhtes domineerida jne. Ma hoidsin paljude teemade ajal heaga suu kinni, sest mul oli vaja oma sihtpunkti jõuda, aga see järjekordselt kinnitab tõsiasja, et puudujääk kompenseerib end ise (karmaseadus). Nii et sama paratamatu, kui see, et mu isa kunagi kodus polnud (mehelik eneseuhkus ei ole argument oma tütre unarusse jätmiseks ja talle "parima elu pakkumiseks" raha teenimine on ettekääne temaga mitte tegelemiseks) on ka see, et puudulik armastus tuleb mu ellu teisi radupidi. Ma ei süüdista teda enam ammu ta tegematajätmistes, sest ma näen asju ka tema seisukohast, ent elu läheb oma rada ja emotsioonide inerts on inimesest kohati tõesti täiesti sõltumatu. Sellega tuleb lihtsalt leppida, aga kindlasti mitte ei tohiks saadavat tähelepanu kuritarvitada, kuigi see piir on üsna hämar. Raha, selles aspektis, on oma mõjuvõimu moraalselt täiesti kaotanud, sest ma küll ei leia, et kui mees, kes mind armastab, mulle lihtsalt selle pärast raha annab, et ma olemas olen ja kirglikult oma asjaga tegelen (ma EI PEA SILMAS SEKSI), siis ma küll ei näe mingit põhjust, miks ta ei võiks mu hädist luuletajaelu toetada. In fact ma isegi natuke eeldan, et ta seda teeks, sest mis kuradi põhjusel ma pole seda ära teeninud? See et ühiskond mind ei aktsepteeri, ei tähenda, et mu lähedased seda tegema ei peaks. Hell yea ma kavatsen elus olla ja teha seda, mis mul on vaja, et ellu jäädagi. Ja mulle meeldivad need inimesed kellega ma suhtlen, sest ma ei suhtle nendega, kes mulle ei meeldi. Vastuolu puudub. Probleemi pole, on ainult lahendus.