Quantcast
Channel: We will be back soon ...
Viewing all 120 articles
Browse latest View live
↧

Maa ei liigu ümber Päikese

February 24, 2014, 5:53 am
$
0
0
Näe! Uuring kategooriast ameeriklased on ikka nii lollid! ütleb, et veerand küsitletud ameeriklastest ei tea, et Maa liigub ümber Päikese. Lollimad kui Holmes! Häda on selles, et sellel veerandil on kahtlemata täiesti õigus. Päike liigub ümber Maa, see on teaduslik fakt. Samuti on vaieldamatu, et kogu universum tiirleb ümber minu.

Nagu teab iga põhikoolilõpetaja, on tõepoolest korrektne väide "Maa orbiit on ellips, mille ühes fookuses on Päike".* Tundub ilmselt, nagu ma näriksin tähti. Need väited on aga täiesti erineva sisuga - teine on kirjeldava iseloomuga, mis on teaduslikule tähelepanekule igati omane. Väide "Maa liigub ümber Päikese" ei kanna endas aga mingit tegelikku sisu peale astronoomilise mõtteloo arengut kirjeldava tähenduse.
Epitsüklid on jumala okei värk.

Kopernik on kahtlemata ajalooliselt oluline figuur. Tema heliotsentrilises teoorias oli palju olulisi tähelepanekuid (Kepleri esimene seadus, silmuse-efekti seletamine, mõistmine, et Päike on lähedal ja tähed on kaugel) ja ka palju asju, mis ei ole tänapäeva teaduses sugugi vastuvõetavad (peamiselt väide, et Päike on universumi keskpunkt ja massikese). Tema teooria on nagu Rutherfordi mudel aatomifüüsikas - see, mis ütleb, et on tuum ja tuuma ümber orbiitidel tiirlevad elektronid. Oluline ajaloolisel kujutlemisel, täiesti vale ja millegipärast asi, millele koolides liialt palju tähelepanu pööratakse.

Niisiis, mis probljema selle Päikese ümber liikumisega lõppude lõpuks on? Väga lihtne: liikumine on suhteline ja oleneb taustsüsteemi valikust. Hetkel kirjutades istun ma toolil ja mu kiirus maapinna suhtes on null, aga Päikese suhtes on mu kiirus ligikaudu 30 kilomeetrit sekundis. Sama kiirus on Päikesel minu suhtes. Ilma mingi vaevata võiksime siseneda taustsüsteemi, kus Maa on kogu universumis toimuva liikumise alguspunkt, see tähendab, kõik objektid, mis liiguvad, teevad seda Maa suhtes - see oleks lihtsalt tüütu, nii et me ütleme, et Päikesesüsteemi objektid on peamiselt seotud Päikesega. Nagu sa juba aru said, tähendab Päikesesüsteem just nimelt Päikese baasil loodud taustsüsteemi.

Kõige lihtsamat tüüpi taustsüsteemid, mida mõista, on inertsiaalsüsteemid. Me teame, eks ole, et on olemas selline asi nagu Newtoni esimene seadus (keha liigub ühtlase kiirusega ja sirgjooneliselt, kui sellele mõjuv resultantjõud ei ole null). Seda lauset nimetatakse ka inertsiseaduseks. Iga taustsüsteemi, milles inertsiseadus kehtib, võime nimetada inertsiaalsüsteemiks - nende puhul ei ole mingil kehal kiirendust, kui seda keha ei mõjuta mõni teine keha. See on kasulik ja hea viis kirjeldada enamikke inimtegevuse protsesse. Muidugi on see abstraktsioon, mis ei vasta reaalsusele - aga aitab mõista ühte väga olulist asja: inertsiaalseid taustsüsteeme on lõpmatult palju ja kõikides nendes kulgevad mehaanilised protsessid täpselt ühesuguselt.

Suitsumonster. Spoiler alert.
Miks? Väga lihtne. Võtame mingi punktmassi (mis kujutab mingit noolt, mida Katniss Everdeen laseb või kehastunud kommunismi või Losti suitsumonstrit or whatever the kids like these days), mis liigub. Et seda liikumist kuidagi jälgida, peame looma mingi koordinaadisüsteemi, mille järgi liikumist hinnata. Nüüd vaatame seda keha natuke teisest kohast - liigub ikka samamoodi. Muudame jälle asukohta - samamoodi. Liikumine on vektor ja vektori suund ja moodul on ikka sama, yo. Igatahes võime seda katset korrata lõpmatul arvul kordadel ja saame ikka samasuguse liikumise. Seda inertsiaalsüsteemide kohta käivat tähelepanekut nimetatakse Galilei printsiibiks, see on kasulik ja tore ja ütleb meile, et mehaanikaseadused on üldkehtivad.

Inertsiaalsüsteemidega tegeleme enamasti siis, kui me vaatame probleemi kitsalt. Kui meid huvitab auto liikumine maanteel, siis ilmselt pole eriti oluline Maa pöörlemine oma telje ümber (ja selle tangentsiaalkiirendus) ja võime vaadata enda probleemile vastavat inertsiaalsüsteemi. Pikka aega ei osatud sellega midagi peale hakata, kuni Einstein relatiivsusteooriad välja töötas. Selgub, et erirelatiivsusteooria ütleb meile, et kõikide inertsiaalsüsteemide invariant (muutumatu suurus) on valguse kiirus. See on hea, sest niimoodi saame me efektiivselt erinevaid süsteeme võrrelda. Aga veelgi enam, üldrelatiivsusteooria annab meile Einsteini relatiivsusprintsiibi, mis kehtib kõikide taustsüsteemide puhul - ümberöeldult: ükskõik millise taustsüsteemi puhul ei ole võimalik katseliselt määrata, missuguse kiirusega see taustsüsteem liigub. Ühesõnaga, taustsüsteemid on suhtelised ja absoluutset süsteemi ei saa olemas olla.

Relatiivsus ei tähenda muidugi seda, et "kõik on suhteline", nagu tihti öeldakse. Päikesesüsteemi massikese on Päikese lähedal ja Suurbritannia pealinn on hetkel London. Kõik need väited on ümberlükatavad (et näidata, et esialgne väide ei kehti, peame leidma sellise Suurbritannia, mille pealinn ei ole London) ja üheselt tõesed (sellist Suurbritanniat ei leidu, nii et esialgne väide kehtib ja Suurbritannia pealinn on London). Ühesõnaga, siin ei ole midagi suhtelist: öeldu kas kehtib või ei kehti. Liikumine on suhteline ja niisiis peame me liikumist kirjeldades alati märkima, mille suhtes me seda käsitleme - välja arvatud loomulikult juhtudel, kus see on mõttetu; kui me ütleme "auto kiirus on 45 kilomeetrit tunnis", siis ilmselgelt mõtleme kiirust maapinna, mitte näiteks Mira suhtes.

Koolihariduses esitatakse selliseid "fakte", nagu väide, millest artikli alguses juttu oli, üsna tihti. Selline tegevus võib olla ohtlik ja segada inimesel maailma mõistmist - olen üsna palju näinud inimesi, kes ei suuda liikumisi erinevates taustsüsteemides ette kujutada, peamiselt seetõttu, et planeedid liiguvad ju ümber Päikese ja Kuu tiirleb ümber Maa, muudmoodi ei saa! Ohtlik, ma ütlen. Lõppude lõpuks on teaduslikult mõtlemise alus siiski taju ja ettekujutusvõime, mitte faktide teadmine niikuinii - eriti raske on olukord siis, kui taju segab väär fakt.

(Vähemalt on eelpoolnimetatu faktiks nimetamisel mingisugune ajalooline tagapõhi, erinevalt sellest, et koolides õpetatakse inimestele, et lennukid lendavad, kuna tiiva peal ja all liigub õhk eri kiirusega, mistõttu esineb rõhuvahe, kus tiiva all on suurem rõhk kui tiiva peal, mis surub lennuki õhus üles. Lol.)

* Tehniliselt on see väide väär, korrektne on "Maa orbiit on ellips. mille ühes fookuses on kahekehalise süsteemi Päike-Maa massikese". **
** Tehniliselt on see väide samuti väär, sest liikumine on määratud gravitatsiooniväljas, missugustel on aga selline omadus, et nemad mitte otsa lõppeda ei taha. Nii täpseks minemine on üldiselt, eks ole, anaalne.
↧
Search

Koorijuhtidest ja Lömastajatest

February 25, 2014, 2:17 am
$
0
0
Ühte mu tuttavatest peatas hiljaaegu koduuksel hilises eas naisterahva nõudlik karjatus: "Tule siia. Sina jah. Mis sa vahid… näed, ma suren ju ära. See kott on raske, ma ei jõua seda sinna ukseni!"

Tuttav seisatas kohmetult, vaatas elatanud naisterahvast umbusklikult, see aga käratas: "Mis sa ei tea, kes ma olen või? Ma olen tuntud koorijuht!" Kui mu tuttav selle peale ei aktiviseerunud, osutas naine tänavaäärsele majale ja rõhutas: "Koorijuht! Selles majas teavad mind kõik!" ning muheles ise enda öeldu peale kergelt, teades, mida teeb.

Veidi enne seda juhtumit seisin väikse lihapoe kassajärjekorras, minu ees seisis soliidses eas hõbedase, hoolikalt pöetud habemega vanahärra oma prouaga. Mees seisis vaguralt järjekorras, käes silmini täis laotud toidukorv; veidike närvilise olemisega korpulentsem naisterahvas seisis ta kõrval, sulgedes kehaga kogu poesisese liikluse. Järjekord liigahtas, mõttesse jäänud papi jäi sammukese edasiastumisega poolteist sekundit hiljaks ja naise suust vallandus pahane:

"Magama jäid või! Siin ei ole niigi ruumi... Astu ometigi edasi!"

Vaatasin vanapaari huvitunult. Naisterahvas märkas mu pilku, sakutas meest käisest ja noomis: "Mis sa teed, inimesed vaatavad!"

Vanahärra vaatas mulle veidike häbelikult otsa, mul tuli naer peale, surusin seda ennastsalgavalt alla, papi sai minust aru, silmanurkadesse tekkis naerukurd, sõnatu teineteisemõistmine, muhelesime taadiga teineteise suunas mõned pikad sekundid. Naine läks näost punaseks. Piinlik vahelejäämistunne… Ta kohmetus, tegi mõned närvilised liigutused, vaatas ebalevalt ringi ja pomises vabandavalt: " Palav! Pood inimesi täis, õhku hingata pole,– ime ka, et tukk peale ei tule…"

Kolmas juhtum leidis aset mitte rohkem nädala eest. Tallinnas. Kalamajas. Kaks politseinikku olid kutsutud peretüli lahendama, kolmekümnendates paar oli oma duelli kaitsvate koduseinte vahelt õuele tirinud.

"Nii asjad ei käi!" käratas meesterahvas. "Ma tahan last näha!"

"Mis last? Sul ei ole mingit last," kriiskas naisterahvas vastu.

"Võib-olla soovite avaldust kirjutada?" pakkus üks politseinik viisakalt.

"Ma tahan koju!" nõudis mees.

"Sa pole siia midagi panustanud, et sa seda koduks võiksid nimetada!" kriiskas naine.

"Olen,"õigustas mees end politseinikele, "eelmine nädal paigaldasin veetseepoti!"

"Ma ei tea… võib-olla siis teeks ikkagi mingi avalduse," proovis teine politseinik kuhugi välja jõuda, aga naine rabas mehel rinnust, asus teda maja ukse suunas tirima.

"Mis sa tahad?" puikles see.

"Tuled üles, monteerid oma sitapoti lahti, paned endale kaela ja hakkad astuma!" kriiskas naine, tiris mehe välisuksest sisse, jättes politseinikud tänavale nõutult õlgu kehitama.

Kolm pikantset juhtumit, kolm pealtnäha tavalist seika, aga vaatame neid nüüd veidike lähemalt.

Esimese juhtumi puhul oli vaieldamatult tegemist maailma kõige ägedama naisetüübiga. Koorijuhiga! Vanadaam sattus keset tänavat üle jõu käivasse olukorda, leidis paari sekundi jooksul "tugipunkti", mängis tema vastu sealsamas ühtaegu nii oma naiseliku tugevuse kui nõrkusega, ning suunas mängleva kergusega alistatud "tugipunkti" endale tarvilikus ja sobilikus suunas. Selliseid me armastame. Sellised, üksikud, haruldased naised panevad meid liikvele, selliste mängudega läheme meie, mehed, kaasa, tahame või ei ja selliste koorijuhtide juhatamisel, kui nad õigel ajal meie ellu satuvad, võime me heal juhul isegi elu lõpuni kooris laulda.

Lihapoe seiga puhul oli tegemist "Lömastajaga". Tüüpiline "Lömastaja" on madalamapoolse enesehinnanguga naisinimene, kes vajab soleerimiseks enda kõrvale endast veelgi madalamat arenguvormi. Oluliselt madalamat. Häda on selles, et enamasti ei ole selliseid mitte kusagilt kusagilt võtta. Sestap leitakse asenduseks leplikuma ja pehmema loomusega täies elujõus normaalne mees ning asutakse teda pikkamööda "alla laskma". Nii nagu vangid duši all, seebitükiga, ainult koduseinte vahel tehakse seda rahulikumalt. Et paju ei murduks, tuleb teda aeglaselt koolutada, nii, et ta ise ei märkakski; see ei ole keeruline, tuleb ta lihtsalt suures osas eemaldada oma endisest suhtlusringist, sõpradest, hobidest. Tuleb järjekindlalt järada ta toitumisharjumuste, hügieeni, norskamise, muusikamaitse ja meediaeelistuste üle. Keppi tuleb anda… ilma selleta hakkab mees kahtlustama, aga valges ja koerapoosis ei ole see paar kindlasti mitte kunagi, kuna see on naisterahvale alandav. Ning teatud hetkest ei ole see paar teatavatel põhjustel enam mitte üheski poosis ja vastutuse selle üle võtab impotent ise ja ainuisikuliselt. Kiun ja kräun, enamasti ei tee leplik mees väikestest asjadest suurt numbrit ja selleks hetkeks, kui suured numbrid ette kerib, on talle asjalugudest arusaamiseks juba tuss liiga tihedalt pähe tõmmatud.

Keegi ei räägi pere ja kodu tähtsusest enam kui Lömastaja. Sest kodu on Lömastaja territoorium, seal ta keelab, käseb, poob ja laseb. Kodus on Lömastajal enesehinnang. Mis siis, et partneri arvelt. Kodust väljaspool pole ta aga loomulikult mitte midagi muud kui tavaline, paksu persega, lihapoe vahekäike ummistav tselluliidikuhil. Peale selle saadab Lömastajat kodunt väljaspool piinlikkustunne oma meespoole üle. Poes, tänaval, kohvikus tekib ju otsene võrdlusmoment sandistamata meesterahvastega. Piinlikkusetunne kaaslase üle süveneb, nii kaugele välja, kuni Lömastaja oma "loomingut" jälestama asub – ja selle järel ka vihkama. Mingis naise tutvusringis, mehe oma lihtsalt enam ei ole, aset leidva sünnipäevapidustuse käigus alandab Lömastaja oma meest lõpuni, võrdleb teiste lauasolijatega… mõnitab, kuni kõigil on ebamugav ja piinlik… Peale Lömastaja enda, temale on oluline ainult pealejäämine… Kuna mehel on virina ja vigisemise tuimestamiseks kasutatava kraami tõttu selleks ajaks tõenäoliselt ka juba väike viinaviga küljes, on sellest viimasest ühtäkki ka kõige algpõhjus saanud. Sellest on samuti sobilik tutvusringkonnas rääkida. Kuulge, ta on ju joodik, millest me räägime? Lömastajal ei ole südant. Isegi mitte iseenda jaoks.

Kui nüüd juhtumisi jäi eelnevast mulje, et Lömastajat saab ära tunda robustse väljanägemise või oleku põhjal, siis kahjuks nii lihtne see pole. Pigem vastupidi! Noor Lömastaja on atraktiivsuse tipp. Tal kulub enda varjamiseks hunnikute viisi aksessuaare, erinevat atribuutikat, ta on ülihoolitsetud, ta liigub alati tähtsamas seltskonnas. Kõige tõenäolisemalt peitub ta bimbo, hipi või karjäärinaise maski taga. Kunstnik on juba otsene lirva sünonüüm. 100% Lömastaja. Keegi ei suuda nimetada ühtegi kuulsat ja head naiskunstnikku, peale Konrad Mäe – sest neid lihtsalt pole.

Kui seltskonnas on korraga Lömastaja ja Koorijuht – seda juhtub küll harva –, on esiplaanil esimene. Lömastajate ainsateks usaldusväärseks tunnusteks ongi ainult, et nad on alati rõhutatult esiplaanil ja teiseks, nad ei oska kaotada. Mitte kunagi ja mitte milleski. Iga tema võit saab olla ainult sinu kaotus. Iga sinu võitu tajub ta enda kaotusena. Sa ei saa olla ta sõber, aga võid vabalt olla tema plaan.

Koorijuht ei võistle kaotajatega. Ta on sisemise ja välise kooskõla. Temas on nii seksi, intellekti kui südant. Piisavalt. Koorijuhi pärast võisteldakse. Ta on peavõit. Mille ta ise sobival hetkel välja loosib. Kui ta seda sinuga teeb, algab suur mäng. Elu ja surma peale… Ja sellest hetkest on sul, mida kaotada.

Okei. Kolmas juhtum, "veetseepott", on hoiatav näide, kui sa kas naise ootustele ei vasta või neid alahindad. On mingid kindlad asjad, mida mitte ükski naine sulle mitte iial ei andesta. Nimeta üks? Kui sa seda lugedes juhtud olema naissoost, siis on sinu poolt esimene pakutav tõenäoliselt petmine? Teise naisega. Istu, vale, kaks! Ei, üks… või pigem mitte ühtegi!

Kui sa oled näiteks Lömastaja meespool, siis on petmine kõige tervem asi, mida sa oma elunatukese päästmiseks teha saad. Tuled koju, riista ümber huulepulgajäljed, ja Lömastaja laskub niutsudes oma evolutsiooniredeli pulgale tagasi. Kui sa oled juba nii lömastatud, et ükski naine ei ole sulle nõus neid rõngaid tegema, palu mõnd sõpra. Kui sul ei ole ka enam sõpru, mis on loogiline, mine rahvatantsu, treeni poolteist aastat painduvust ja plastikat ning jumala pärast, tee see rõngas ise. Rahakoti vahele pane Lömastajale ülesleidmiseks ilusa naise foto, töökaaslase oma näiteks, ja juba järgmisel öösel saad oma koledalt moorilt koerapoosis anaalseksi. Kui see sind rahuldab, palju õnne, naudi oma tõusnud aktsiaid, aga kui need juba käes, mõtle ka pildil olevale töökaaslasele, äkki helistad ja üritad temaga ka? Võib-olla vahetad isegi looma inimese vastu välja. Petmine ei ole see, mida ei ole võimalik andeks saada…petmine on suhteliselt kerge abielusisene liiklusrikkumine…

Algusest. Enne abielu. Tutvudes. Sitta esmaseksi ei andesta sulle peaaegu mitte keegi. Sita esmaseksiga sa tavaliselt ei kvalifitseeru. Aga okei. See ei ole veel maailma lõpp. Sitast esmaseksist veel hullem variant on, kui sa jätad sellegi tegemata. See naine on siis sinu jaoks surnud. Prassai! Võta järgmine. Maailmas on neid 3,5 miljardit, sul pole niipalju võhma, et poole protsendigagi neist ebaõnnestuda. Võib-olla sul isegi vedas. Äkki ta oli Lömastaja ja sa said saatuselt teise võimaluse!

Abielus. Suhtes. Ükski naine ei talu ega andesta jämedust. Vetsupott. Kui see on sinu kodu ja naisterahva juures asjaks, mida eraldi välja tuua, siis on nõme. Mage ja hale. Tõsiselt. Ole hea, loe raamatuid, vaata filme, inimesed armatsevad, on hellad, raiskavad üksteise peale varandusi, naiste pärast peetakse sõdu… selle naisterahva juures teeb sellest su kodu sinu paigaldatud sitapott… Okei, mehed on naistest nõrgemad, aga nii kusine värk on ka ikka jama…

Kui mehed nõrkustest ainult koosnevadki, siis naistel on nõrki kohti ainult üks. Enesehinnang. Aga see on ka päris pirakas auk turvasüsteemis. Naisi ei käivita ainult teadmine, et ta sulle, mehele, meeldib. Seda loeb ta täiesti normaalseks olukorraks, mõõdukas "jahedus" aga käivitab ta alateadvuses kaose. Wazzup? Mida ma teisiti teen? Mis mul viga on? Näitas huvi, nüüd taandub? Ma olen nõme? Kole? Maitsetu? Ilge?

Sedapidi mässib naine – Koorijuhid välja arvatud, nemad on kõrgemast klassist – end lihtsalt sisse… tihti ka sinna, kuhu tal tegelikult asjagi poleks. Mõõdukas, härrasmehe poolt tavaliselt veidi teeseldud jahedus on iseenesest äravahetamiseni sarnane "sitapotimehe" hoolimatusega. Kriipida saanud enesehinnang paneb arutult pingutama, juhe säriseb, keemia lendab lakke, kui pilt uuesti ette tuleb, on sitapott juba paigas, politseinikud hoovil ja paluvad avaldust kirjutada. Samas, ega vaene sitapotimees ka ise ka lõpuni süüdi pole, et ta nõme on. Osa inimesi lihtsalt nagu ongi…

Kuigi päris suhte algul tunduvad kõik naised koorijuhtidena, siis pärast selginemist jagunevad nad kiiresti kas Lömastajateks või Tavalisteks Inimesteks. Päris Koorijuhte näevad väga vähesed mehed. Koorijuhte lihtsalt ei jätku. Samas, tuleb tunnistada, väga vähesed mehed kannavad neid ka välja. Väga vähesed. Koorijuhid omavad kõike, omades samal ajal reaalselt mitte midagi. Pole ka mingi erand, et kaks Koorijuhti jagavad omavahelisel sõnatul kokkuleppel ühte meest. Koorijuhid on võimelised meeskonnamängudeks, tavalised naised ei suuda omavahel kohe kindlasti milleski kokku leppida.

Kui Koorijuhi abikaasa avaldab millegipärast soovi abielulahutuseks, saab ta selle silmapilkselt. Põhjus - Koorijuht ei oma. Koorijuhi aken on lahti, ta teab, et lind, kes sealt välja lendab, lendab varem või hiljem sealtkaudu ka tagasi sisse. Kui Koorijuht seda peaks tahtma. Koorijuht teab, kuidas koor end kõige paremini tunneb. Juhatamata. Seda teavad ka Lömastaja ja Tavaline Naine. Aga nemad juhatamata ei suuda. Mitte iialgi. Ei tundi, ei minutitki…

Ma kaldun arvama teadvat, millal surm inimese kallal tegutsema asub. Pisitasa. Siis, kui armastus mehe ja naise vahel otsa lõpeb. See algab tülpimuse, tüdimuse, väsimuse ja kiretusega. Raugemine. Pidev tuimus on juba otsene mineku ilming. Vaadake endid ümbritsevaid inimesi näkku. Enamus neist juba ongi surnud.

Mittearmastamine on tervisele kordi kahjulikum kui suitsetamine, joomine ja autode heitgaasid kokku. Armastus, kehasiseste keemiakombinaatide produkt hoiab rakud elavatena, organid töökorras, ajud vahedate ja teravatena… pole armastust, pole energiat, pole energiat, pole loomingulisust. Kergenduseks võib öelda, et surma annab edasi lükata, tükk maad, armastusega; juhul kui armastad naist, keda võid armastada lõpuni, seega Koorijuhti, siis see surm niipea ei tule… Aga nagu juba öeldud, kurvastuseks, seda tüüpi naisi ei ole ilmas niiväga laialt, et kõigile jaguks…

Aga midagi saab ikka teha. Olulisi inimesi tähele panna, nende ellu endast pisut rohkemat kui veetsepott jätta… ja alati võib ka ju huulepulgarõngaid… kuidas kellele need siis iganes peale tulevad…

- Olavi Ruitlane


Avaldamisplatvorm ZA/UM soovib end distantseerida Olavi Ruitlase väitest, et Konrad Mägi on ainus kuulus ja hea eesti naissoost kunstnik.

Avaldamisplatvorm ZA/UM ei nõustu mõiste "naine" olemasoluga, ning avaldab säärase eristuse vaid solidaarsusest töölisklassi kõnepruugi, kui mees/naine eristuse viimase bastioniga.

HELEN HINDPERE LISANDUS.

Olavi Ruitlase humoorikas tekstis on jäänud mainimata üks stereotüüp. See on Huumorit Mitte-Mõistev Naine. Huumorit Mitte-Mõistev Naine on levinud pea et kõikides eluvaldkondades, kuid tähtsuts hakkab ta omama enamasti tekstitoimetuses. Tüüpiline näide on, kui mõned poisid on kokku visanud hea nalja, kõigil on hea tuju, aga Huumorit Mitte-Mõistva Naise näol võib aimata grimassi. Ilme moondub, silmad lähevad pisaraid täis. Ohumärgiks on WC külastamine. Kui selline seik on aset leidnud, võib olla pea et kindel, et järgmiseks naaseb Naine kurjade sõnadega huulil. Vastuväited, et tekst on hea, "Aga see oli ju nali, kiisu!", jäävad kuulmata. Naine, kes muidu võib olla isegi et hea kirjanik, on kaotanud igasuguse objektiivsuse kokkupuutel huumoriga. Ta lihtsalt ei suuda enam mõista teksti ja reaalsuse erisust. Näib, et tema pahameel on levimas ka kõigele muule - mees, kes on õnnetult sattunult Huumorit Mitte-Mõistva Naise abikaasaks, püüab nüüd juba meeleheitlikult kooselu päästa: "Kiisu, miks sa nüüd minu peale pahane oled? Mina ju ei mõelnud seda nalja välja!" ZA/UMi toimetus soovitab selle stereotüübiga kokku puutudes delegeerida keegi kõrvalseisja Naisega asju arutama. Siis on lootust, tekst siiski ilmub.

Vaata ka: Teksti Mitte-Mõistev Naine, Kommentaariumitšikk

Jommaijoo! Sitt juba ennem avaldamist ventikas, ai, pirrakas! Üldiselt: soodiskursus ei muutu sellest paremaks, kui me üksteise vastu VIISAKAD üritame olla. Üks hea avalik misogüünne steitment on kõvasti parem kui see, mida kantakse südame salajas.

- Sekretär.

Lahe tekst!
- Ärijuht.

↧
↧

Mul on puhkus!

February 26, 2014, 4:37 am
$
0
0
ZA/UM esitleb uhkusega koomiksit Liisi Grünbergi sulest! Vaata ka ta kodulehte.





Loe edasi!




















-Liisi Grünberg
↧

Standardintervjuu Rain Rosimannusega

February 27, 2014, 5:39 pm
$
0
0
Anno 20/14 avab ZA/UM intervjuude tootmise tööstusliku konveierlindi. Küsimused on standardiseeritud, tähtsaid küsimusi leiab piiratud arvul. Tähtsate vastajate hulk on aga potentsiaalselt meeldivalt avatud. Esimese komplekti vastuseid andis meie hoolde Rain Rosimannus.

1. Milline on sinu esimene poliitiline mälestus?

Erinevaid kilde meenub, kes neid täna ikka täpselt järjestada oskab. Käru vanaema lood küüditamise eest metsa pagemisest titega, minu emaga. Mōlema vanaema ajas rändamise unistusi esilekutsuvad, peaaegu romantilised lood sellest, kuidas Pätsi ajal elu just siin samas Kärus vōi Raplas oli - kus asus lihakarn ja kus hoovi peal tegutses limonaadivabrik. Kärus tädi Ene Eesti Nōukogude Entsüklopeediast, sōber Reinu vana ajakirja kaanelt vōi Rapla vanaema eestiaegsest Väikesest Entsüklopeediast olnud ja olevate riikide lippe uurimas. Mu isa, kodus, köögis 1980ndatel Ameerika Häält kuulamas Poolas toimuvast vōi eesti poiste ja vene soldatite peojärgsest kaklusest Rapla kultuurimajas.






2. Kes on praeguse aja kõige kahjulikum filosoof?

Kōik, kes väga kirglikult usuvad, et inimloomust saab maises elus mingisse kindlasse mudelisse suruda, lõpetavad sellega, et veri taga.

3. Kes on kõige kahjulikum filosoof üldse?

Peaks pretendentide laipade arvud kokku lugema, siis oskaks öelda.

4. Millist kirjanduslikku kangelast sa oma meeskonda tahaksid?

Moodsama aja ilukirjanduslikest tegelastest tundub Rosimannus olevat päris tootlik sell.

5. Milline ajalooline figuur oleks kõige õudsem vaenlane?

Kollektiivne agressiivne rumalus.

6. Milles seisneb Jeesuse tähtsus?

Suurte hulkade eest ei vōta kōnelda. Minu jaoks - et inimesed on kõik ühesugused ekslejad, kes suudavad korda saata nii koledat, kui ilusat. Meeldetuletus mõlema võime olemasolust.

7. Kuidas võita surmahirmu?

Äkki lapsi muretsedes? Mulle tundub, et kui sul on lapsed, oled sa midagi siin elus juba ōigesti teinud ja sellele mōeldes on kõik palju kergem.

8. Mis on su elu suurim võit?

Surmapatt oleks oma aegruumi sattumise vōimaluse, koordinaatide ja senise trajektoori üle kurta.

9. Aga mis on enim pettumust valmistanud?

Ikka ma ise, aeg-ajalt.

10. Mis on inimese kohus?

Hoida inimlikkust elus.

11. Kus sa oled kõige õnnelikum?

Päriselus ja unistustes. Vaheldumisi, nagu ikka.

12. Mis on kõige lootusrikkam asi mida sa tead?

Hommik.

13. Mida sa enda juures sugugi ei salli?

Teinekord teravat keelt.

14. Mis sind tegutsema paneb?

Tōenäoliselt igavus. Siis astun iseendaga wifiühendusse ja laen ajatäiteks üles mōne ambitsiooni. See viimane on muuseas väga hea viis ka stressi tekitamiseks.

15. Miks Saatan valitseb maailma?

Tühja ta valitseb, aga karta on, et ta osaleb maailma koalitsioonivalitsuses.

16. Mis on maailmas kogu aeg jalus?

Entroopia. Mingil hetkel paned tähele, et hommikust ōhtuni muud kui vōitled sellega, kogu aeg midagi kuskil laguneb.

17. Mis seksi juures head on?

Aimdus. Algus. Lōpp. Keskpaik.

18. Kas võib aidata inimesel surra?

Kui see on inimese selge mōistuse juures avaldatud vaba tahe, siis, kes oled sina, et sellest üle astuda? Mu meelest ei tohi kedagi vastu tema tahtmist sundida taluma piinu vōi läbi elama oma inimväärikuse kadu.

19. Mis on kõige tähtsam asi, mida elu on sulle õpetanud?

Inimsuhted, sōprade ja lähedastega koos veedetud aeg on elus kōige olulisem. Kōik muu on prügi, praht, kosmosetolm.

20. Räägi üks saladus.
Ma räägin kaks. Esiteks, mul on kõigi konkurenterakondade tagatoas oma mees. Teiseks, paljudel poliitikahuvilistel puudub huumorimeel.


↧

Decrevi. Ristisõdadest

March 1, 2014, 3:52 am
$
0
0
Muutub juba väsitavaks, et iga suuremat või väiksemat ristisõdade teemal kõnelevat kirjutist tuleb pea dogmaatilise järjekindlusega alustada nentimusega, et antud valdkonna uurimine on viimastel aastakümnetel teinud silmapaistvaid edusamme ning meie arusaam kaugetel aastasadadel toimunud sündmustest ja protsessidest on hüppeliselt kasvanud. Nn pluralistliku käsitluse arvukad tööd on välja joonistanud, kuidas ristisõjad puudutasid ühel või teisel kombel pea kõiki keskaja maailma nurki, kuidas need olid 11.-15. sajandil kristliku elu väljendus par excellence. Mõistetud on nende teooriate anakronistlikkust, mis defineerivad ristiretki kaheksa sõjakäiguna, mis võeti ette aastatel 1097–1291 Püha Maa vabastamiseks ja aastakümneid on olnud selge, et maise vara hankimise esitlemine retkeosaliste peamise motivatsioonina on suuresti valgustusaja ning selle järelmõjude leiutis. Seda enam on teadusliku arengu kõrval veidi nukker tõdeda, et uute seisukohtade laiem levik, eeskätt Eestis, on kesine. Antud kirjutis üritab selle parandamiseks heita sisekaemusliku pilgu ühele kõrgkeskaegsele kogukonnale.

Vaatluse all olev sootsium on kogu christianitas, kristlaskond: multietnline ja kultuuriliselt kirev inimmass, kes on samas üks rahvas – ristirahvas. Tõenäoliselt pole tarvidust siinkohal korrata Jacques LeGoffi tõdemust, et keskaegne ühiskond oli "viimse närvilõpmeni imbunud läbi religioonist" (LeGoff 2002), kuid arvestades tõsiasja, et antud teema hoomamine on  võimatu ilma katoliiklikku mõttemaailma süvenemata, tasub mõnda fakti siiski rõhutada. Esiteks peame vankumatu postulaadina omaks võtma, et Jumal oli eranditult iga inimese „maailmakäsituse ja moraalse eneseteadvuse kõige hädavajalikum komponent,“ ilma milleta „oli ta võimetu seletama maailma ja selles orienteeruma.“ (Gurevitš 1992) Kuid religioon polnud oluline vaid individuaalses sfääris. Hiiglasliku kõikehõlmava süsteemina oli kogu christianitas usu poolt ühendatud kogukond, mida sümbooselt sidusid paavsti poolt heaks kiidetud liturgilised kaanonid. Polnud võimalik olla kristlane sellesse masinavärki kuulumata ja kirik oli pärispattu kandva inimkonna hingeõnnistuse seisukohalt ainuvõimalik pääste.

Patustanu ainus lootus paradiisi jõudmiseks oli (ja, kui soovite, on jätkuvalt) pihtida preestrile, kes määraks talle eksimusega proportsionaalse karistusteo: paastumise või almuste andmise, raskematel juhtudel palverännaku. Viimane on meie jaoks eriti oluline, kuna just sellest kasvas välja ristisõja institutsioon: retkele minejad olid eeskätt palverändurid ja niiviisi neid ka nimetati – peregrini. Indulgents ehk patu ajaliku karistuse kustutus (NB! juhiksin siinkohal tähelepanu termini täpsele tähendusele) sai risti võtnule osaks just retke sooritamise ja sellega kaasnevate ohtude trotsimise tasuna. Ristiretkede varem revolutsiooniseks peetud idee puhul rõhutatakse nüüd eeskätt nende juuri, mis on nii ususõdade kui palverändude traditsioonis: „institutsiooni areng sõltus selle tuttavlikkusest, mitte uudsusest“ (Tyerman, 1998). Võite ette kujutada, kui meeldiv selline töö ja eraelu liitmine keskaja agressiivse militaareliidi jaoks oli.

Teatavasti sai ristiretkede praktika suurejoonelise alguse 1095. aastal Clermontis, kus paavst Urbanus II kuulutas välja sõjakäigu, et kaitsta idakristlasi muslimite eest ja võimalik, et ka vallutada tagasi Jeruusalemm. Selle eest lubas ta osalistele arvatavasti kõigi nende pattude andeksandmist. See võis loomulikult teoks saada ainult pärast väärtegude pihtimist ning kahetsemist: lunastuse puhul oli keskne vaimne aspekt, ristisõda oli vaid selle sümboolne väljendus. Küll aga oli insitutsioon ka ise väärtuslik, kuna see oli kristlaskonnale kui tervikule äärmiselt kasulik. Tuhanded patukoorma all vaevlevad sõdalased panid sageli mängu kogu oma vara, et hirmkallist retke ette võtta. Maises plaanis oli väljavaade tulule kaduvväike, šansid surma saada olid kordades suuremad kui minimaalsetki materiaalset kasu teenida ja paratamatult jäid enamik osalejaid, kes üldse suutsid  endale retkele minekut lubada, rahaliselt miinusesse. Lunastus oli samas käegakatsutav.

Kuna ristisõda oli kahetsustegu, mõisteti peagi, et see saab toimuda ka väljaspool Püha Maad. Kirik pidi teed lunastusele pakkuma kõigile, ka neile, kelle jaoks polnud rännak Levanti objektiivsetel põhjustel võimalik. Nii avastati 12. sajandi jooksul, et paljud võitlused, mida oli peetud sajandeid, võiksid ju samuti olla ristisõjad ja omandada seeläbi religioosse tähenduse. Nii toimus kiiresti Pürenee poolsaare nn rekonkista puhul, aga idee ei jäänud kaua võõraks ka Saksimaa ja Taani eliidi jaoks, kes paiknesid paganlike maade naabruses. Läänemere kallastel elavate mittekristlastega oli võideldud vähemasti aastakümneid, nüüd lisandus väljavaade seeläbi ka patud andeks saada: inimeste tegevus jäi samaks, aga selle tähendus muutus. Põhjalasse saabusid sõjalised palverändurid, kes imiteerisid varakristlike apostlite elusid, kui nad kogesid füüsilisi kannatusi, seadsid paganatega võideldes ohtu oma elu ja kuulutasid sealjuures jumalasõna.

Idee, et võitlus uskmatutega on ikkagi ristisõda, olenemata sellest, kus see toimub – taevane Jeruusalemm on saavutatav ka mujal kui maise linna all – on kõrgkeskaja üks olulisemaid ideoloogilisi innovatsioone. Kui ülesandeks oli vabastada Püha Maa ja seda kaitsta, tuli selle eesmärgi edukaks saavutamiseks ühendada kogu ristirahva jõud. Kui keegi seda takistas, kas polnud ta siis Saatanaga mestis ja Jeruusalemma ürituse jaoks kahjulik? 12. sajandi keskel nn Teist ristisõda jutlustades rõhutatas Põhja-Saksamaa kleerus, et Kurat on Pühal Maal kaotamas ja ähvardab seetõttu christianitast uskmatute lääneslaavlaste relvadega, mistõttu otsustati "rünnata Saatana paganatest poegi /.../, kes elavad Elbe taga" (Taylor, 2000) Tegelikkuses oli Kuradi olukord Jeruusalemma all päris kobe, saksi vürstide jaoks olid slaavlased lihtsalt lähemal ja kui vahet polnud, kus sõda pidada, võis samahästi võidelda ka nendega.

13. sajandiks oli selgesti formuleeritud võluvalt loogiline seisukoht, et Kristus ei kannatanud mitte maa valdamise, vaid inimkonna lunastuse pärast ning seetõttu ei peeta ka ristisõda mitte territooriumite anastamise, vaid ristirahva hingeõnnistuse pärast. Tegu pole võitlusega mingi maariba üle, vaid Jumala poolt antud võimalusega patukahetsuseks. Loomulikult kaasnes sõdadega  paljude suurte isandate jaoks oluline võimuala kasv ja kiriku laienemise kõrval toimus ka kristlike härruste ekspansioon. Kuid usu nimel teostatud vallutused olid vastuolus autoriteetsete õiglase sõja doktriinidega, mistõttu retoorikas kujutati ristiretki alati kaitsesõdadena. Aksepteeritav oli vaid verevalamine, mis päästaks kiriku vaenulike rünnakute käest või vabastaks Jeesuse õpetusele võidetud maid, mis olid langenud uskmatute valitsuse alla. Kristus polnud surnud mõne territooriumi eest, kuid hingelunastuseks võisid ristisõdijad nüüd seda ise teha.

Siiski on kanoonilise õiguse kohaselt paavst kõigi kristlaste juht – ka siis, kui ristiusulised elasid paganliku või muslimist valitseja võimu all. Selline olukord iseenesest oli aksepteeritav ning ei andnud põhjust sõda alustada, kuid kui selline valitseja kristlasi taga kiusas, andis see tema ründamisele legitiimsuse. Muidugi peab tõdema, et tagakiusamist defineeriti tihti vastava hetke poliitilisest olukorrast lähtudes. Universaalses plaanis pidi aga paavst vastutama kogu inimkonna vaimuliku heaolu eest ning Jeesus oli käskinud, et tema jüngrid läheks ja teeks kristlasteks kõik rahvad (Mt 28:16-20). Seega tolereeris kanooniline õigus mittekristlastest valitsejate olemasolu ja tunnustas nende võimu legitiimsust, aga ei saanud lubada misjoni takistamist. Põhjendus oli transtsendentsel tasemel igati mõistetav: ristimiseta olid inimesed paratamatult määratud hukatusse ja nii oli võitlus Saatana meelituste võrku püütud paganate hingede eest omamoodi ligimesearmastuse väljendus.

Samas tuleb rõhutada, et igasugune vägivaldne ristimine on kanoonilise õiguse kohaselt täiesti vastuvõetamatu – kristliku kiriku liikmeks astumine võis olla ainult täiesti vabatahtlik: usk Jumalasse ei saanud olla pealesunnitud. Nagu öeldud, oli kallaletung õigustatud ainult kaitsesõjana, aga tihti rõhutati siiski, et uskmatute patsifitseerimiseks oli ainus viis nad ristida – nende ühiskonna senine struktuur hävitada. Vajalik oli murda kurjade deemonite võim paganarahvaste üle, keda Saatana meelituste kütkes hoiti. Sestap hävitati ka puuslikke ja (eba)pühakohti, mille läbi kurjad vaimud enda mõju projitseerisid, misjärel paganad isegi pidid taipama, kuidas neid õigest religioonist eemal on hoitud. Uskmatute tapmine oli mööndustega vastuvõetav vaid juhul, kui nende kogukonda, mis lootusetult Saatana mõju all oli, lihtsalt muul moel mõjutada ei saanud. Kristluse tegelikku võitu ning universaalset triumfi sai aga tagada vaid kõigi inimeste toomine kiriku rüppe, kõigi hingede päästmine.

Üks peamisi raskusi, mida kristluse laienemine kaasa tõi, polnud seotud mitte sellega, mida keegi uskus või mitte ning milliseid kombetalitusi keegi täitis, vaid tõsiasjaga, et praktilise elu seisukohast defineeris religioon suurel määral kogukonda – eriusulised ei saanud samasse sootsiumisse edukalt kuuluda. Kuna varaste ühiskondade õiguskord tulenes paratamatult uskumustest, oli võimatu, et paganlikud seadused püsinuks kristliku maailma piirides. Üleminek ühest kogukonnast teise oli juriidiline otsus ning seega oli ka ristimine õigusakt. Seetõttu ei saanud kristlaseks hakkamist ka legitiimselt ühepoolselt ümber pöörata või tagasi võtta. Kui keegi otsusest taganemist siiski deklareeris – nagu tegid näiteks liivlased, kes ristimise maha pesid – andis see järelikult õiglase põhjuse sõjaks. Tegu polnud enam vägivaldse kristianiseerimisega, vaid rahu taastamisega: usutaganejaid sunniti lepingust kinni pidama ja kogukond ühendati jälle ligimesearmastuslikus harmoonias.




Tervikuna võib öelda, et rääkides kristlikkusest ja mittekristlikkusest ei ütle ristisõdade ajast pärinevad allikad meile mitte midagi selle kohta, mida inimesed uskusid, vaid kirjeldavad juriidilisi aspekte. Sõda paganarahva ja kristliku valitseja vahel oli erinevate õiguskogukondade konflikt. Sellest tuleneb ka allikmaterjali sageli liialt otsesõnaline või lihtsalt naiivne interpreteerimine. Kui tänapäeva vaatepunktist on oluline vahe juriidilisel tekstil ja jutustusel ajaloost, siis keskajal võis viimane väga hästi toimida esimesena. Peaks mõni sarnane kirjeldus pajatama mõnest vallutusest, tähendab ristimine reeglina just uude kogukonda vastuvõtmist: kui ristisõdijad on kedagi võitnud, nõustuvad alistatud, et nad moodustavad christianitasega rahuühenduse ning saavad ise selle osaks. Kokkuvõttes on kõik rõõmsad, sest rahva hinged on päästetud ja Saatana korrumpeeriv mõju minema kihutatud: "kogu rahvas ristitud, Tharaphita välja heidetud, vaarao uputatud, vangid vabastatud." (HLK XXX.6).



- Kristjan Kaljusaar
↧
↧

Hingepõhjareportaaž

March 2, 2014, 6:25 am
$
0
0


Eksisteerib teatud tüüpi tunne, mida ma kusagil kohanud pole. Ma pole näinud selle kirjeldust kunstis ega sellest sõpradelt kuulnud. Jumala võimalik, et see on väga levinud tunne aga ma ei kuule sellest nii, nagu ma sellest harjunud mõtlema olen. A' see tunne on nii ebamaine, et tihti ei kohta. Tundeid on üldse keeruline kirjeldada, peamiselt visandatakse neid teistele läbi võrdluste ja metafooride. Ebamaisustki on raske kirjeldada. Seetõttu on mu kirjutis vääksatus pimedas, suure imiku kajalokatsioon teise endasarnase leidmiseks. Ei saa olla, et see tunne on eksklusiivselt minul, raudselt on teistel ka.

Halvav, unine, ebareaalne. Vee all jooksmine, marmorroheline, lapsepõlvelõhnad, kadunud aeg, déjà vu, kahtlustused. Näiliselt ennustamatud intervallid, mis toovad korraks välja ebareaalsuse, nihe ajas. Tunne, kus kõik su ümber on vaevu tuttav ja sa ei mäleta ennast kui inimest. Tunne matab su enda alla nagu sooja mee laviin ja selle saateks on vanade televiisorite pehme staatika. Silme  ettetulevad  mälestused, mis sul enda teada on läbi elamata, kuid emotsionaalne laeng on neil samamoodi küljes nagu bussis sõites on võõra küljes su endise lõhnaõli.

Ma ei suuda ikkagi hästi seda kirjeldada. Ehk leiab mõistetavama tasandi selline lähenemine: oled sa kunagi ärganud unenäost reaalse emotsiooniga? Nii tugevaga, et see ületab su igapäevased põhitunded, mingi metafüüsiliselt tabamatu taipamine? Hingeläbistav, südantpigistav, kuritahtlikult käest libisev tunne millegi tabamatu kogemise kohta. “Ma tundsin just midagi väga reaalset oma uneseisundis ja siia maailma ärgates kadus kogemus, kuid emotsioon jäi.” Kummalisel kombel on see tunne seotud enamasti unega ja kindlasti muudetud teadvuse seisunditega. Ained pole vajalikud, ilmselt läheb tarvis tundlikumat hingekest ja minul kui ebapraktilisel humanitaaril näib see olemas olevat.

Pooluneski saab seda kogeda, ootamatult. Mul on üks kindel mälestus tüdrukust, kellega oli üle viie aasta tagasi väga emotsionaalne side. Mõlemad oleme eluga edasi liikunud. Hiljem, kord aastas, näen teda unes ingmarbergmanlikes kaadrites. Kõnnib uduses öös mööda raudteerööpaid, tanksaapad ja nahktagi seljas, punased juuksed patsis ja kollased tänavatuled kõike määrimas. Paar sekundit pikk mälestus, samas justkui ajatu. Seda pole kunagi juhtunud, ma ei ole temaga niimoodi jalutanud. Aga see pilt/kaader on silme ees ja see emotsionaalne laeng on kirjeldamatult veider, koguni unikaalne. Ebareaalne stseen, mis kannab endas defineerimisele vastupidavat tunnet ja see tunne ületab maised instinktid ja ratsionaalsed põhjendused.

Kust saab tulla seletamatult tugev emotsioon, millele pole põhjendust? Sest need igapäevased tunded
on nii labased, paras vankrimääre. Otsekui näeks korraks kõrgemasse reaalsusesse, mis ületab informatsiooni poolest sinu tavapärased meeled ja selle maailma olemus dekodeerib salapäraselt hingelõikava tunde. Sest selline abstraktne infoleke proovib manifesteeruda meile mõistetaval tasandil. Ja see saabub sulle öös, une ja ärkvel olemise vahepeal – kui alateadvused tembutavad ja igasugused soliidsed objektid ja loogilised subjektid oma õige vormituse saavutavad. See emotsioon on mõeldud just sulle, see nagu tulekski sinust ja ainult sina saad seda tunda. Kellelegi teisele kirjeldamatu, kuna ta pole sedasama tundnud. Ma loodan, et analoogset olete siiski tundnud. Ses mõttes pole vaja valetada, sest ma saaksin teise kirjeldusest ja silmadest aru kas ta proovib samastuda või reaalselt sidestuda.

Melanhoolne ja ülevoolav, rammestav ja magusalt halvav tunne. et kuskil veidras ajas ja peaaegu sarnases kohas juhtus midagi, mis… A' mis? Jube situatsioonipõhise emotsooni tunne. A situatsioon on kindlalt olemata. Tunne aga on olemas. Kust see tuli? Siiamaani murran pead, see käib mulle närvidele. Ma ei tunne tavaelus reaalsetes olukordades nii hulle emotsioone. Ses mõttes, et viha ja rõõm ja lõbus tuju on need vankrimäärde emotsioonid. Ma räägin tabamatust, aega ületavast südant murdvast salapärasest emotsioonist, mis ei ole justkui sellest ajast. Kuskilt mujalt, paralleeldimensiooni gammakiirguse mõjul moonutatud haldjatundest, mis film noir'iliku uduna peale laskub ja isegi ärgates mõned minutid sind selles maailmas jälitama kipub. Kui saaks vaid selle ebamaise tunde tekitaja teada, siis avaneks mu ees miski… misasi? Midagi nii ehedat ja sellest reaalsusest kõrgemale tõstvat, et see muudaks “kõike”. Jube ähmaseks kisub.

Kummitama ei pea see tunne ainult unenäolistes ja madiskõivumaitselistes episoodides. Tunne jälitab mind ka mõnes DJ Shadow loos ja filmis. Sel muusikul on selline album nagu “Endtroducing”, mis on miskipärast jube metafüüsilise tundega, eriti “Stem/Long Stem” träkk. Peale selle seondub selle tundega veel Carpenteri “Prince of Darkness” unenäomotiiv lausega “this is not a dream”. “Donnie Darko” ka. Ma toon need meedianäited esile seetõttu, et siis on ehk lugejal lihtsam pidepunkte leida kuigi tõenäoliselt on mõnel teist omad kindlad ja vaid isiklikult mõistetavad lood. Ah ja Kõivu “Lõputus kohvijoomises” on seda tunnet kah kamaluga. Ma ei tea, paljud seda etendust vaatamas käisid aga ma nutsin rändom kohtades täiesti avalikult, ise mõistmata, miks. Unest olen ka nii ärganud, et tunnen kuidas kusagil toimus minuga just midagi äärmiselt tähtsat, mis kätkes kõiki maailma religioone, inimese olemise põhitõdesid ja mu hinge saatust, kuid ärgates on mul vaid südantlõhestav ebamaisus ja kusehäda.

- Mikk Pärnits


↧

Püha Augustinus

March 3, 2014, 4:31 am
$
0
0
PÜHA AUGUSTINUS

ma vaatan kollast tekki sinu peal.
minu käsi sinu rinnal. minu kodu asub seal,
kus on peidus minu süda.

minu süda sinu rinnus.
↧

Citizen A

March 4, 2014, 6:05 am
↧
Search

Haiguste ravi kontrollitud

March 5, 2014, 12:17 pm
$
0
0
Mängufilm "Elujanu" ("Dallas Buyers Club", USA 2013), Rež. Jean-Marc Vallèe, Stsenaristid Craig Borten ja Melisa Wallack, operaator Yves Bélanger . Osades Matthew McConaughey, Jennifer Garner, Jared Leto jt. Linastub eesti suuremates kinokettides 

Proloog

Eestis on epideemia. Aastaid juba, alates kusagil 2003-st. Eestit peetakse üheks maailma kiireima AIDSi levikuga maaks. Hinnanguliselt on Eestis umbes 12 000 HIVi nakatunut, neist 417 on otseselt haigestunud. 1,3 protsenti, sajandik Eesti elanikkonnast, on nakatunud sellesse ravimatusse haigusesse. Ma mäletan, kuidas nendel aastatel, 2000-ndate alguses lipsas ajakirjandusest läbi teade, et eesti vanglates on kohe-kohe loitmas AIDSi puhang. Seejärel tuli mõne aja pärast uudis, et see juba lõigi loitma, et meil on vanglates epideemia. Mäletan, toonane siseminister leidis, et see ongi tore, et need delikventsed elemendid seal vangimajas saavad nii oma teenitud palga. Niisugust vaba ja süüdimatult lolli juttu rääkis siseminister, mees, kelle vastutusalasse kuulus juba tollal peale vanglate ka epidemoloogia-alane olukord riigis. Ma ei saa oma mäletamist tõendada, sest ma ei mäleta, kes täpselt seda ütles, millal ja mis väljaandes. Üsna pea pärast seda lõpetasid eesti meediaväljaanded üleüldse AIDSist rääkimise nii, et ma ei teagi, millega see asi lõppes. Toonase siseministri avaldus oma süüdimatus kuritegelikkuses on muidugi meie riigile äärmiselt iseloomulik. Mingis mõttes võib öelda, et epideemia taga seisab riigiametnike lollus ja saamatus. Aga muidugi ma ei ütle, ei tohi ju vaata.



Lugu

"Dallas Buyers Club" algab jutustusega ühest mehest Texases, kes 1985 aasta paiku haigestub AIDSi. AIDS on arstide jaoks veel suhteliselt uus, uurimata haigus ja nii leitakse HIV mehe verest alles haiguse lõppstaadiumis. Talle öeldakse, et elada on jäänud maksimaalselt kuu aega ja et teha ei ole enam midagi. Aga mees, kelle nimi oli Ronald Woodroof, ei taha selle teadmisega kohe kuidagi leppida. Pärast paari väga purjus ja pilves õhtut asub ta tegutsema. Ta käib raamatukogus, küsitleb arste, räägib teiste patsientidega. Ta saab teada, et on olemas selline ravim, AZT, mis küll ei ravi haigust välja, aga leevendab haigusnähte ja pikendab oluliselt ellujäämist. Ainuke häda seisneb selles, et Ühendriikides on see ravim alles testimisjärgus, mistõttu see pole saanud Ravimiameti heakskiitu. Asja komplitseerib ka tõik, et AZT ise on kuradima toksiline ning polegi tõepoolest täpselt teada, kuidas seda nii tarvitada, et see ise patsiente maha ei tapaks.

Häda ajab härja kaevu ja Ronald leiab peagi meditsiinisüsteemist augu, kust ta saab altkäe AZT-d osta. Mõnda aega on kõik hea. Kuni ühel hetkel kohalikul varustajal kraam otsa lõpeb. Ronald satub haiglasse ja karmid onud hakkavad tema käest kohe küsima, et mis ta ikka sõi ja kust ta ikka sai. Muuhulgas saab Ronald aga teada, et Mehhikos on AZT riikliku ravimiameti poolt täiesti heaks kiidetud ja et seal on ka arste, kes oskavad AZT-d kasutada ja võivad seda ka välja kirjutada. Ronald võtab kokku oma viimase jõu ja seitse asja, ületab piiri ning läbib Mehhikos pika ravikuuri. Kuna Ronaldil on alati olnud ehtjänkilikku ärivaistu, siis tekib tal siin idee smugeldada Mehhikos vabalt saadaolevaid aidsiravimeid Ühendriikidesse. Et eraisik ei tohi ravimeid üle piiri suures koguses vedada ja ükski ühendriikides praktiseeriv arst ei tohi AZT-d välja kirjutada, siis tekibki Dallas Buyers Club, mis ostab välismaalt äriühinguna suurel hulgal ravimeid, aidsihaigetele aga müüakse vaid sümboolne klubikaart hinnaga 400 dollarit. Selline vigurdamine on vajalik, et mitte minna vastuollu Ühendriikide keeruliste seadustega.

Kui hing niidiga kaelas, pole 400 dollarit kuigi suur raha. Peagi on Ronaldi ukse taga pikad järjekorrad, üleöö ilmuvad appi kümned vabatahtlikud, asutatakse allüksusi suurematesse linnadesse. Algselt äriline ettevõtmine, mis kõrvalt vaadates meenutab mõnevõrra narkokaubandust, muutub korraga rahvaalgatuseks. Riigivõim puutub siin kokku kõige hullemat sorti allumatusega, mis võimalik - surmaminejate allumatusega. Aidsihaiget on ju võimalik hirmutada vanglaga, aga üldiselt jätab see teda jahedaks - tal on kõvasti muid muresid. No muidugi ei saa riigivõim jätta sellele reageerimata. Läheb paar aastat ja AZT kuulutatakse illegaalseks aineks nagu mõni kange narkootikum, näiteks heroiin. Dallas Buyers Club on sunnitud oma tegevuse lõpetama - narkootikume samas võtmes müüa siiski Ühendriikides ei saa.

              
Riigi õigus elule

USA Ravimiamet kuulutas illegaalseks ravimi, millest oli inimestele tegelikult abi - väidetavalt sai AZTst Dallas Buyers Club´i kaudu abi miljoneid inimesi. Selles kaunis liigutuses paljastus tegelikult riigi olemus. Nii reaalses elus kui ka filmis oli see sündmus kulminatsioonipunktiks. Riik keelas patsientidele enda abistamise, ta määras nad surema. Ega siin pole asi elus ja surmas. Riik pole inimene, talle ei lähe elu ja surm korda, küll aga nõuab riik endale alati ja igal pool ainuõigust otsustada elu ja surma üle. Sama loogika alusel mõistsid keskajal mitmed saksa vürstiriigid enesetapjaid vangi. Tõsi, tollel hallil ajal apelleeris riik siiski veel Jumalale. Kuna inimese elu arvati kuuluvat Jumalale, enesetapja aga oli seda püha omandiõigust riivanud, siis tuli teda karistada. Jumalik ettehooldus oli inimesele ette näinud enesetapmise eest karme karistusi, ometi pidi maine võim omalt poolt ka midagi tegema tuletamaks meelde oma taevast alget. RicheIieau oli selles mõttes mõistlik mees, et jättis selle vigurdamise jumalaga ja sätestas lihtsalt inimeelu üle otsustamise riigile. Duellid keelati, kes vahele jäi, see pandi kinni.

Uusaegne riik võtab inimese elu (ta võtab selle muide kirikult) endale. Inimese tööjõust võib ju kapital saada, aga tema elu kuulub saba ja sarvedega riigile. Inimest tänaval tappa ei tohi, aga sõjas on see tubli, kiiduväärne ja paratamatu tegevus. Riik on riik on riik. Pole mingit vahet, kas tegu on keskaegse vürstiriigi, nn nõukogude riigi või suurkorporatsioonide poolt juhitud kaasaegse nukuriigiga. Võibolla just viimast puudutab see eriti - ainuõigus inimese elu ja surma üle. Suurt muud võimu pole talle ju alles jäänud. Ta on ülbe ja oma viimaste õiguste üle tundlik nagu rannavalvur (isegi turvamehel on rohkem õigusi kui rannavalvuril, sellest siis viimaste erakordne ülbus). Ajastul, kui sündivaid inimesi võetakse riigi poolt arvele kui koduloomi, muutub arsti võim eluliselt tähtsaks.

Mäletate, milline võimumees oli nõukogude ajal arst. Arst oli tähtis riigiametnik, teda austati ja kardeti, tema sõna oli seadus. Arstiga ei vaieldud. Arst oli registrimasina ja tarvidusel ka skalpelliga kohal, kui inimene siia ilma tuli ja kui ta siit ilmast lahkus. Kui Riigi tapamasinale oli vaja värsket liha, siis oli arst lihahindamisspetsialistina riiklikus kutsealuste komisjonis alati kohal. Arst määras, mida inimene näost sisse ja mida peest välja ajab. Arst ütles, et alkohol ja tubakas on lubatud ja kanep kindlasti keelatud. Arsti seisukoht kohvi ja suhkru küsimuses oli kui vilkuv majakas tumeda vee kohal või nagu partei sirge kurss. Arsti voli lubas inimest "vajadusel" karantiini panna ja isegi sundhospitaliseerida (see viimane võim on muide psühhiaatritel siiamaani olemas). Inimene sai hospidaliseerimistarviduselt samamoodi välja nõutud kui tootmistarviduselt kusagil tehases või tarbimisvajaduselt supermarketis. Inimese tervis sai inimesest välja pekstud-pressitud kui hüdroelektrienergia Narva jõest või nagu rauamaak mäepõuest.


Brave New World

Vahepeal on asjaolud muidugi kõvasti muutunud. Ülbest riigiametnikust on saanud alandlik klienditeenindaja. Mis enne oli tooraineressursi- ja maardla küsimus, muutub nüüd lakkamatuks näljaks turu järele. Inimest hakatakse kliendiks pidama, ta ostab tervishoiuteenust. Vaimliselt, kultuuriliselt ja demokraatiliselt edenenumates maades nagu meil ostab muidugi riik inimese eest, haigekassa näol. Vähem on kohti jällegi, nagu USA, kus tavakodanikule ulatavad sõbrakäe igasugused tervisekindlustusfirmad. Ilmselgelt on maailma asjad kõvasti edenenud. Igale inimesele valmistatakse ette tema individuaalne teenuspakett, seda koguni geneetilisel tasandil. Umbes nagu turismituusik, televisioonikava või horoskoop. Sa kujutad ette, õitsvas lähitulevikus hakkavad rahvusvahelised suured ravimifirmad pakkuma igale inimesele individuaalselt ainult talle (pange tähele - geneetilisel tasandil) sobivaid ravimeid. Mingeid muid ravimeid selles maailmas olema ei saa. Ei saa olema miskit lihtsat aspiriini, mille tootmine ja turustamine ei maksa praktiliselt mitte midagi. Saavad olema ülikallid retseptiravimid, mis on toodetud selle ja ainult selle inimese jaoks.

Milline saab nüüd olema sellise inimese elulõim, kes Heideggeri sõnul end maa isandana kohevile ajab? Ta läheb tööle, kisub seal ennast tükkideks, teeb ületunde jne, siis aga jookseb arstionu juurde ennast remontima. Remont on kallis, tuleb teha palju tööd, et see kinni maksta. Lisaks sellele, et osta endale kõike seda, mida reklaam lubab ja mida absoluutselt vaja ei ole. Kirju ja huvitav on selle inimese maailm, kuhu peale igast mõttetute elektrooniliste vidinate ja kümnekonna seebi kuuluvad individiaalsed retseptiravimid, personaalsed geenikaardid ning igast tähtsad teraapiad. Tegelt ka nagu - mõelge milliseid toredaid väljavaateid pakub personaalmeditsiin.

Siin on võimalusi, mis ulatuvad kaugele väljapoole meditsiini piire. Personaalne söök, personaalsed riided, personaalne mööbel, no kujutage ette - personaalne, ülimalt ergonoomiline, ainult sinu selgroole vastav tugitool, mis seisab vastakuti personaalse telekaga, kust tulevad just sinu profiilile vastavad publitsistikasaated. Spetsiaalsed, äärmise professionaalsusega valmistatud spordirõivad, individuaalsetele vajadustele vastavad sporditarvikud ja muidugi detailselt väljatöötatud treeningrežiimid. Mulle eriliselt meeldib idee personaalsest kirjandusest, mida tohter sulle geneetilise kaardi alusel digiretseptiga ette kirjutab.

Sellest saab tõeline revolutsioon turunduses. Mõnede tublide turustusfirmade kasumid kujunevad tõenäoliselt astronoomiliseks, Wall Streeti rahaketrajad saavad ühte ja sama raha jälle edasi-tagasi loksutada, meediaväljaannete majandusanalüütikud saavad kohe jahuda SKP rekordilisest tõusust. Rahvusvaheliste majandusorganisatsioonide survel võtavad maailma suurriigid vastu seaduse, mille kohaselt inimene tohib tarbida ainult talle personaalselt ette nähtud asju. Nii nagu nõukogude riigis sai vabadusest tööle kiiresti töökohustus, nii saab vabadusest tarbida peagi kohustus tarbida ja tarbida seda mida digitaalgeneetilisel tasandil ette öeldakse.


               
Hollywood ja küsimused

Vähk, ravimiresistentne tuberkuloos, AIDS ja üldse sellised kroonilised, pikaldase kuluga haigused on tõeline kullaauk. Sa mõtle, sajad ja tuhanded inimesed, kes on sõltuvad ravimitest, mis neil elu sees hoiavad. Ma ei imestaks, kui mõni ravimifirma leiutaks sellise haiguse, mis haaraks väga kiirelt enda alla enamuse inimkonnast, mida ei saa ravida, vaid ainult leevendada. No siuke hästi vastik tõbi, ära just ei tapa, aga koos igast valude ja mädanemistega, ülinakkav. Saaks aidata vaeseid hädalisi, pakkuda ravi samamoodi kui tarkvarafirmad viirustõrjet viirustele, mida nad ise välja mõtlevad. Vinge! Tuletage meelde, milline äri käib juba praegu vaktsiinidega (linnugripp, seagripp, SARS) ning see on alles algus! Ja muidugi - personaalmeditsiin omandaks siin palju toekama, imperatiivsema tähenduse.

Kui me nüüd taas filmi peale mõtleme, siis mida see ikkagi tähendab kui USA Riiklik Ravimiamet keelab 80-ndate lõpul Ühendriikide territooriumil sellise elulise AIDSi ravimi tarvitamise. Film selles mõttes ei valeta, selline sündmus leidis lähiajaloos tõesti aset. Ravimiamet, mis oli juba siis ravimifirmade käpa all, keelab ravimihullul ravimi. Ma usun, et tegemist oli väikese tehnilis-bürokraatliku jamaga. Tõenäoliselt, see on nüüd minu teooria, tõenäoliselt oli AZT katsetamisjärgus ja sellega taheti miski hetk välja tulla nagu Microsoft järjekordse Windowsiga, aga rahvaalgatus Dallas Buyers Clubi näol jõudis ette. St aidsihaiged röövisid oma tegevusega võimaliku levitaja rahakotti. Sellel maal aga on iga kopikas ette ära loetud vähemalt kümne aasta lõikes. Ja üldse, mis mõttes inimesed ise otsivad endale ravi, ei kasuta ametliku meditsiinisüsteemi teenuseid. Niimoodi võib ju vägisi jääda sügavalt vale tunne, et seda süsteemi polegi justnagu vaja.

Võtta surmahaigetelt inimestelt ravim sama loogika alusel, millega autoriõigusi esindavad firmad keelavad selle või teise asja levitamist, on muidugi tase. Nüüd on üle 20 . aasta möödunud nendest sündmustest ja Hollywood on neist filmi teinud. Vahepeal on ravimitööstuse käive relvatööstuse käibest mööda läinud, neeger saanud presidendiks ja riiklik ravimikindlustussüsteem ühendriikides lõpuks ometi teoks saanud. Lõplikku ravi AIDSile endiselt pole, igal juhul polnud wikipediast selle kohta miskit uudist. Filmist jäi ebaselgeks ja ega sellest ka mujal juttu eriti pole, et mis seis siis praegu on? Kas AZT on nüüd lubatud USAs? Kas vahepeal on ilmunud ka paremaid ravimeid? Kes toodab neid rohtusid? Kas AIDS on endiselt kasvavalt leviv haigus? Kust ikkagi AIDS pärit on? Üsna nukker on see, et ma ei saa nendele küsimustele mitte kunagi vastust. Ma ei saagi teada, kas Michael Jackson oli lasteahistaja ja kust AIDS pärit on.

Muidugi, on üsna mõttetu oodata Hollywoodilt vastuseid sellistele küsimustele - Hollywood siis kas ei vasta neile, või, veel hullem, vastab. Võib muidugi nuputada, et miks Hollywoodi suur tähendusi tühistav masinavärk nüüd, ravimifirmade kuldajastul teeb sellise emotsonaalse filmi aidsihaigetest, sellest, kuidas nad üritavad ühte ravimit saada ja kuidas loll riigiamet neid segab. Aga see ei vii meid kuhugi või kui, siis vandenõuteooriateni. Hollywood pole vandenõu, Hollywood on suur rahamasin. Turu suur, pime, karvane käsi, millest neoliberalistlikud harjuskid patravad, see käsi teeb kõik ära ilma igasuguste vandenõude ja salasepitsusteta. Kõik toimub rangelt juhuslikult, välja kukub aga ikka nii nagu selle maailma vägevad tahavad.

Film ise on emotsionaalne nagu üks hea ameerika film ikka olema peab, samas filmiklišeedega ei minda ka päris liiale. Häppi end justnagu on, aga tegelikult nagu pole ka. Lolli saatemuusika osatähtsus on viidud miinimumini. Näitlejad mängivad säravalt, Matthew McConaughey mängib peaosa, Jared Leto on kohal. Mõlemad näljutasid end filmi tarvis muide korralikult. Luukereks kahanenud näitlejad panevad filmilinal kehtima sama surmaesteetika, mis valitses "Masinistis". Stsenaarium on asjalik. Aidsi ja ravimite teemasse on osavalt sisse toodud seksuaalse sallimatuse ja arstieetika motiivid. Ühesõnaga korralik, aus Hollywoodi käsitöö. "Dallas Buyers Club" on kindlasti selline film, mis saab palju auhindu igasugustel festivalidel. Kolm Oscarit see juba napsas.

Kuigi ta pole selline kunstiteos, mida kõlbab mitu korda vaadata ja imestada, suudab ta ärgitada üsna ebatervet ning poliitiliselt ebakorrektset huvi mitmete asjade vastu. Ta jätab paratamatult õhku vastuseta küsimuste paha haisu, näitab asju mida tavakodanik väga näha ei taha, puudutab tundlikke teemasid, mis panevad võpatama. Tugeva närviga ja hästi väljapeetud. Meeldivaid filmielamusi!

Meenutab ühte Heinsaare juttu mehest, kes lahustus liblikateks.


                                                                                                                                                                                               - Peeter Piiri






↧
↧

Koristus

March 6, 2014, 4:20 am
↧

Kadunud sõbra ja kadunud arvustuse juhtum

March 7, 2014, 2:55 am
$
0
0
Kümmekond päeva tagasi sibasin õhtul bussi peale, et teatrisse jõuda. Buss sõitis nina alt minema, mina stoiliselt järgmist ootama. Peatusesse tuli ilmsesti kiirustav ja ähmi täis kena naine, kes murelikult küsis, kas buss läks just ära. Kinnitasin. Tema ka teatrisse! Ja nüüd ei jõuagi! Oli juba olnud peatuses, siis aga meenunud talle, et piletid jäid maha! Tormas koju tagasi. "Võtame takso kahe peale!", pakkus ta lootusrikkalt. "Siit vist taksot väga raske püüda, ega nad siia maailmalõppu väga ei eksi," arvasin mina. Ja muidugi ei sõitnud Pääskülast linna suunas  poole seitsme ajal ühtegi vaba taksot, isegi mittevabasid ei sõitnud. Aga tuli üks suur valge buss, otse Sakust ja sellega sõitsime nagu hiigelsuure, sooja, mugava taksoga otse Vabaduse väljakule. Jõudsime, tema Draamateatrisse, mina No-teatrisse. Soovisime üksteisele head teatrielamust.

Saal oli rahvast täis, meiesuguste hiliste piletiostjate jaoks olid seina äärde pandud lisatoolid. Vasakule. See on tähtis. Sealt vasakult eest nurgast ma siis kõõritasin kahetunnist vaheajata etendust. Pärast seisime trepil ja üritasime muljeid vahetada. Ma eriti ei osanud. Võib-olla peab settima, nentisin nõutult. Niimoodi kohe ei tea midagi öelda. Vist oli ikka inimesest ja sellest, kuidas tal läheb.  Kostus ka arvamusi, et on sotsiaalne tükk, et kaevur ja Kingissepa pilt ja punalipp. Mõned päevad hiljem teatasin resigneerunult, et ei tule vist midagi siit. Ei oska kirjutada.

Samal ajal siiski mõtlesin. Mingeid mõtteid justkui tuli, aga need polnud teab mis huvitavad ega ka eriti  tükiga seotud. Või olid ehk siiski, aga väga lõdvalt. Peaasjalikult seisis mu vaimusilma ees ähmane müür kõikvõimalikest inimvaimu ponnistustest – müriaadidest katsetest elu kunstiks vormida. Mõtestada? Näidata? Selgitada? Mis on see, mis ühest üritusest teeb elamuse ja teisest pettumuse? Enamasti ei juhtu muidugi kumbagi, jääb lihtsalt aeg, mida sa pole kulutanud iseenda toimetuste peale. Aeg, mille sa pühendad teiste inimeste mõtetega kontakti saamiseks. See on väärtuslik pingutus ikkagi.

Ma mõtlesin, kuidas teatri ruum määrab etenduse atmosfääri. Mitte ainult lavakujundus, vaid kogu ruum, alates fuajeest, garderoobist, saalitoolidest ja lõpetades lavaauguga. Isegi kui nad No-teatri seinad kipsstukiga üle lööksid ja saali sametist toolid veaks, ei saaks sellest pursuiteatrit. Aga niimoodi, metall-konstruktsioonidel tooliridadega, musta püünega – see seab juba ise oma esteetika. Ei mingit ringiratast jalutamist vaheajal ja näitlejate piltide vaatamist. Ei mingit saabaste riidekotis äraandmist ja kingades patseerimist. Vanasti oli igas peres mõnes sahtlis punt etenduste kavalehti, vahel isegi paelaga seotud. Meenus kunagi vaimustusega loetud Peter Brooki "Tühi ruum". Miks pagan see mind nii raputas? Peaks uuesti lugema.

Ma mõtlesin, mis on loomulikum, kas kortsus linalt näidatud just nagu päris elu – päris näitlejatega, kes just nagu ongi sellised, et näevad pool tundi vaeva veinipudeli korgi sisse lükkamisega ja kogu selle surkimise peale ei joo isegi pudelit tühjaks, või laval kõndivad musta mantliga mehed ja naised, uhkete valehabemete ja juustega, kuid mitte nii uhkete mängumõõkadega? Mis on loomulikum – kas olla mina ise või olla keegi teine? Mis on loomulikum, kas maa all või maa peal? Pööbel või aadel? Proosa või luule? Kas ma mängin, et ma "mängin" teater või ma mängin, et "nii on" teater?

Kunagi ammu ütles üks Pearu-nimeline mees, kes ei olnud Tammsaare tegelane, vaid lihast ja luust väikelinna õpetajahärra - "Mis rikkale loomulik, see vaesele imelik."

Ma mõtlesin, et kuna dramaturgia oli näitleja seatud, siis oli see kindlasti kuidagi eriti näitlejasõbralik, nad said oma hääle ja kehaga teha ühtekomateist. Oleksin tahtnud seda teksti lugeda ilma näitlejateta. Et paremini aru saada. Et selle sõnum-kood-dekodeerima-peegeldama sasipuntras mingid lülid vahelt ära jääks. Et ei oleks lavastaja sõnumit, dramaturgi sõnumit, näitleja sõnumit, mis justkui kõik peaks kokku olema üks suur sõnum, aga mulle tundus, et neid on lipa-lapa laiali igasuguseid. Ja ma ei saanud sotti.

Ma mõtlesin, et küllap ma ootasin mingit valmis vastust, vaatad ära ja kohe mõikad, mis ja misjaoks. Noh, see vanaaegne "mille nimel". Et kuidas nad meid nõkshaaval manipuleerivad oodatava tulemuse poole. Ja et ma ei saanud aru, mis see on, mis minus peaks tekkima etenduse lõpunootidel. No umbes nii, nagu sa tõmbud tahtmatult pingule märulifilme vaadates või valad pisaraid, kui armastatu sureb. Stimuleerimine - reaktsioon. Aga siis meenus mulle, et näituseks kui ma ise kirjutama hakkan, võib mul olla küll mingi udune ettekujutus sellest, mida ma öelda tahan, aga mitte kunagi ei formeeru see kavandatuna ja tihtipeale pole mul õrna aimu, kuhu ma omadega jõuan. Miks pagana pärast ma siis teistelt tahan mõtestatud tegevust? Las uitavad sihitult sinna-tänna. Isegi kuradi palju koordineeritud tegevust - valgustaja suunab valguse näitleja peale, mitte ei kõiguta prožet niisama edasi-tagasi. Näitlejad tulevad kella seitsmeks kohale ja teevad koos asja ära, mitte nii, et üks jääb kaks tundi hiljaks, mis muidu on tavaline asi. Mul tekkis lausa austus meediumi vastu, kui ma püüdsin ette kujutada, kuidas hulk inimesi pingutavad üheskoos, ühel ajal ja ühes ruumis mingit ühte asja teha. Võib-olla sobib teatrivorm individualismi ajastusse üldse kehvemini kui mõnda muusse, vähe kollektiivsemasse etappi.

Sürrealism, mõtlesin ma. Automaatne kirjutamine. Meelevaldsed assotsiatsioonid. Alateadvus, aga kuidagi pindmine. Uni. Siin olles olen ma ära. Igasugused vihjed, juba meelest läinud, millele. Suurepärased näitlejatööd? Võib-olla. Täpsed ja timmitud kompositsioonid, kenad kaadrid. Veel kord ütlen, juuksed olid ägedad. Juustes on jõud. Vali oma pool, oma lipp ja tõde. Tossu, tulevärki ja laulu. Taevatrepp.

Kunagi, kui ma olin väga väike, viidi mind vaatama üht nukuetendust. Võisin olla vaevu kolme-neljane, võib-olla seda teatrit polnudki. Sest ma nagu oleksin läinud sinna päris sisse. Seal olid laval kalliskivid ja kõik säras ja sillerdas, ja midagi juhtus. Ma uskusin, et see on päriselt, see polnud kuskil eemal, see sai mingiks tükiks minu  sisimast olemusest, no vot, ma ei oskagi öelda, kuidas sellega on, sest see oli nii vägev. Pimedus ja valgus said kokku ja ma  l ä k s i n   ä r a   v a l g u s e   p o o l e.

Ütle veel, et teater pole ime.






↧

Sürrealism ja omavoli kolin

March 9, 2014, 11:27 am
$
0
0
Rene Magritte "Filosoofia magamistoas" 1947
Luule on keele piinakamber. Kui ei piinata keelt, siis piinatakse inimesi. – Ž 

Luule vabastavast võimest kõneldes on Aare Pilv kasutanud kujundit „luuletaja lindpriiusest“ selleks, et vastandada looja tegude eetilisi implikatsioone sellega, mida ta on väljendanud oma loomingus. Luuletaja lindpriiuse kontekstis küsib ta näiteks, kuidas me võiksime hinnata Mao Zedungi luuleloomingut. Jäägu see küsimus siinkohal vastuseta, kuid luuletaja lindpriiuse, selle saksalaenulise kujundi kõrvale tahaksin paigutada omapoolse nägemuse luulest kui keele omavolist. Iroonilisel kombel on eestikeelne „vabadus“ vene laen, mis pärineb sõnast "cвобода". See „vabadus“ on vene keeles formaalset laadi, selline vabadus, milles inimene on osaline poliitilises reaalsuses ning selle normatiivides. Kuid on ka teine vabadus, see, mida tähistatakse sõnaga "воля", mis voolab ametlikust "vabadusest" nö "üle ääre", selline, milles rahvus läheb üle rahvaks – Vladimir Nabokovi sõnul on voli "steppide metsik vabadus", piiriületuslikku laadi vabadus. Eesti keeles teame me voli all muidugi paljusid formaalseid juriidilisi tegevusi, eelkõige mingi isiku volitamist kellegi teise esindamiseks. Ühtlasi teame me märksa agressiivsemat, tungilisemat "omavoli", mis tähendab õigluse isekehtestamist isegi seaduse ületamise hinnaga. Seda transgressiooni pean ma silmas, kui kasutan määratlust "luule on keele omavoli" ja mulle tundub, et mitte kusagil pole selline määratlus kohasem kui 20. sajandi avangardkunsti poolt teostatud esteetilistest nihetest kõneldes. Sest avangardkunsti üheks kõige nähtavamaks ja esmasemaks tunnuseks oli asjaolu, et see surus inimese tekstist välja – või vähemalt tükeldas inimese organiteks, sulatas ta ühte maastike või igapäevaste objektidega, umbes samalaadselt, nagu vendade Strugatskite ulmeloos "Eine roheluses" muutusid imeliku tulnukalöga sisse astunud ihnsa stalkeri jalad venivateks ja ebamäärastelt kummisteks koibadeks.

Keelelise omavolitsemise taotluseks või  lausa nõudeks kujunes avangardistlikus paatoses maailma pelga kujutamise asemel hoopis maailma ümberkujundamine. Modernistliku ajastu väärtuse- ja keelekriisi hävitavat toimet, mille apokalüptilisi nägemusi olid hoogsalt visandanud juba sajandilõpu dekadendid, tuli avangardistide arvates hoogustada – purustamine tuli viia lõpuni, et rajada varemete keskele "hea uus ilm". Sõnast sai avangardistide jaoks relv, mille performatiivset tõhusust usuti väga suure kirega. Ilmselt oleme me kõik kokku puutunud nö dadaistlike, futuristlike või sürrealistlike motiivide, suhtumiste ja tehnikatega tänases päevas – me oleme kõik üritanud panna mingit oma "sürri"–, aga 20. sajandi sõnausu asemel võib näha, et me elame ajal, mil sõna enda performatiivne teostavus on märgatavalt kahanenud,  lausa niisuguse määrani, et kõneldakse lausa kõnetegude illokutiivsete jõudude, see tähendab sõna enda "tegususe" kadumisest. Avangardistide usk kunsti võimesse muuta maailma on tänaseks asendunud ristviiteliste esteetiliste strateegiatega, millest sageli puudub see, mis need tehnikad omas ajas skandaalseks tegi – nimelt tuumakas sõna ja usk sõna tegelikkust kujundavasse jõusse. Sellepärast ei pruugi me sürrealistliku liikumise juhtfiguuri Andre Bretoni revolutsioonilistest kirepuhangutest praegu enam väga hästi aru saada, võib lausa tunduda, et Breton oli viimaks lihtsalt märatsev hullumeelne või naiivne poliitiline utopist. Hasso Krull on tabavalt kirjutanud, et kunsti piire ületav sürrealism, selline, mis tungib reaalsusesse või hägustab lõplikult tegelikkuse ja fantaasia vahelised piirid, on võrdväärne terrorismiga. See sürrealism, mis oma lubadused täidab ja millest Krull kõneleb, on kokku võetav Bretoni teises manifestis kirjeldatud lihtsaima sürrealistliku aktina – tuleb nimelt minna tänavale ja hakata revolvrist mööduvaid inimesi tulistama. Selline lausung on kõike muud kui lubaduslik, see on ähvardus, irratsionaalne ähvardav keelemoodustis, mis saab justkui pärineda ainuüksi psühhopaadi huultelt. Aga ühtlasi puutume me siin kokku selle ohtliku serva või ääre või piiripealsega, milles me ei kuula enam mitte niivõrd lausungisse ladestatud esteetilist pinget, vaid pöördume otse loojanatuuri enda psühholoogiasse. See, kuidas sajandi eest Thomas de Quincey satiiriliselt kirjutas mõrvast kui kaunist kunstist, on Bretoni kasutuses äraspidise paatosega programmiline nõue, mille puhul on juba sootuks raskem tajuda musta huumorit ja palju kergem näha sõna otseses mõttes surmtõsidust. Kuid sellise inimvaenuliku üleskutse tekstuaalne ambivalents ongi sürrealistidel omaette taotluseks. Hävinguluule või mõrvarliku luule ühe näitena võiks siinkohal lihtsalt kõrvutuse mõttes tsiteerida Kivisildniku luulekogust "Enne sõda ja kõike seda" pärinevat esmapilgul üsna misantroopset luuletust, mis kannab pealkirja "Vaesus enne sõda":

kui oleks arbuus siis / lõikaks sellest viilu // telekas lämiseb mingi / ahv jälk kleepuv ahv // vaatan seda sitta ja / mõtlen kuidas küll // meie loomaaiad veel / pankrotti ei ole läinud // oh tuleks see sõda ometi / rutem ei jõua ära oodata // kui tuleb sõda siis lõikan / sellest ahvist viilu või kaks

Rene Magritte "Valikuline poolehoid" 1933
Tänase majandussurutise ja  globaalse kapitalismi kriisisarnases kontekstis võime näha, et Kivisildniku vaenulikud ähvardused kirjeldavad pigem kõrvaleheidetute sotsiaalse ängistuse sisekliimat kui kutsuvad üles tapma – analoogselt võime tõlgendada ka Bretoni manifestide absurdumeid, ehkki nende lapsustel on erinevad intensiivsused ja taotlustel erinevad suunad. 20. sajandi alguse sürrealistide lapsiku naivismi ja üliküpse intellektualismi triksterlik segu seostub Freudi käsitlusega mitteteadvuse sellest psüühilisest aparaadist, mida ta tähistas sõnaga id ja mis on iseeneses pelgalt koordineerimata instinktide kogum, omamoodi tungimootor. Slavoj Žižek on sarnase seose loonud kunagiste filmikoomikutest vendade Marxide tegelaskuju Harpoga, kes oli kõikides filmides tumm, aga külvas lapsiku spontaansusega enda ümber hävingut ja segadust. Bretoni moodi  sürrealism on alateadvuse fotografeerimise kunst, milles psühhoanalüüsil küll kaalukas roll, kuid mitte niivõrd mitteteadvuses peituvate patoloogiate ravitsemise, vaid pigem unenägudes ja kujutluses asuvate nägemuste vallandamise mõttes. Freudi kõrval avaldas sürrealistidele tugevat mõju noore Jacques Lacani doktoritöö isiksuse paranoilistest psühhoosidest, mis  omakorda  oli mõjutatud sürrealistlikust kunstist. Unenägude ja mitteteadvusest esile kerkivate irratsionaalsete kujutluste tegelikkusega ühitamine, püüd sünteesida fantaasiaid reaalsusega, et nende lausa maailmadevaheliste kokkupõrgete taustal suruda sõna hüperreaalsesse või nagu Krull ütleb, "suurreaalsesse" omavoli sfääri - see polnud mitte ainult jahmatamapaneva meelelahutuse teenistuses, vaid kandis endas olulise tõukejõuna just nimelt poliitilise revolutsiooni vaimu.

Juba loomu poolest ei saa sürrealism olla kitš, sest kitš tähendab kõige laiemas mõttes kunsti integreerimist igapäevaellu, sürrealism aga ei integreeru, vaid hakkab lahutamatuna osalema, elama, vohama, metastaasidena hargnema – sürrealismi osalus reaalses maailmas on midagi  Rilke  romaani "Malte Laurids" reaalmaailma objektide viirastuslikkuse taolist. See oleks fantoomobjektide, kajamaastike, funktsioonita asjade, hirmuunenägude, kummituste, ektoplasmaga täidetud maailm.

Bretoni osalus kommunistlikus parteis läks tema sürrealistlike ambitsioonide tõttu lörri –  kuigi kunsti jõud mõjutada kollektiivset teadvust viis teda kokku koguni Trotskiga, ometi  Bretoni rahulolematu intellekt ja liigne individualism pani teda viimaks tunnistama, et proletariaadil ei ole sürrealistlikest printsiipidest õiget arusaama. Meie omamaise pahupidi proletariaadi diktatuuri kogemus annab tunnistust sellest, et sürrealistlik maailm oli siin vägagi tuntud, lausa omal nahal kogetud reaalsus. Žižek on osutanud, et Nõukogude Liidu totalitaarsetes tingimustes, kus inimestelt rööviti isiklik tegevusruum, hakkas ühiskond toimima absurdses, multifilmilikus või koguni kentsakas muusikalilaadses atmosfääris – Stalin ise olevat muusikale lausa jumaldanud ning laskis neid ohtralt ka filmidena vändata.

Nõukogude Eesti sürreaalilmade eredaks loojanatuuriks on Andres Ehin, ehkki Ehin ise distantseerus Bretoni ortodokssest sürrealismist ja raadas omaenese luulerajad pigem Artur Alliksaare keeletaidurluse mõjuväljas. Hea näitena sobiks lugeda 1971. aasta kogumikus "Uks lagendikul" ilmunud teksti, mis kõlab nii:

Tõusis tuul / ja viis põllult ära traktori / kõige tavalisema traktori / metalse ning tüseda / mullatolm jäi aga sinna / kus ta oli / traktor lendab üle kolhoosikeskuse / traktorist näeb esimeest käega vehkimas / ometi ei tea ta mis teha / võtab nahkjopi taskust priima / ja läidab sigareti / püüdes mõtteid koguda 

Hasso Krull kirjutab, et ohjeldamatu kujutlusvool, milles traktor õhku tõuseb, empantsipeerib luules asuva kujundi, realiseerib selle tõelise ja unenäolise sulamina üheks tervikreaalsuseks. Minu põlvkonnale pole enam nõukogude aja mitmekihilised tekstisõnumid nii arusaadavad, sest ei tajuta tarvet tuumaka sõna järele, kuid Ehini näide annab meile kätte selle võtmemeeleolu, mis pani tuhandeid eestlasi suure mõnuga dekodeerima Ruja laule või nägema Hando Runneli "Punaste õhtute purpuris" prohvetlikku, lausa valedelooridest läbitungivat, lihaksmoonduvat väge. Sürrealistlike avangardluuletajate keeleline omavoli kehtestus siinpool raudset eesriiet kirjutanud autorite loomingus võimsa vastupanuväljana, millest annavad tunnistust hiiglaslikud tiraažid ja väikerahvuse seisukohast uskumatu, lausa sürreaalne kogus tõlkekirjandust.

Tagasi minnes algsürride loomeprintsiipide juurde, tuleks  rõhutada oksüümoroni ehk troopi, mis seisneb vastandväljenduses ja on Jaan Unduski järgi seotud nn müstilise tekstiloomeprintsiibiga – Unduski enda sõnavaras vastandub müstiline keelekasutus maagilisele ja maagilise keelekasutusena näeb ta muu hulgas ka leninistlik-stalinistlikku mantrasarnast repetitsiooni, heaks näiteks Juhan Smuuli "Poeem Stalinile". Sürrealistide oksüümoronlik dominant avaldus lausemallides, kus ühele objektile omistatakse vastandlikke tunnuseid, hoides nõnda pinget jaatuse ja eituse vahel, nõudes opositsioonide pidevat uuendamist ja tähistades sedamööda nii ütlemist kui lahtiütlemist. Sürrealismi poliitiliste aspektide taustale sobib ühtlasi järgmine Unduski mõte: "Alati, kui teksti siseneb oksüümoron, on see vabaduse, riigi kukutamise, leeride lagunemise signaal." Sürrealistide sagedaseks lausekujundiks on oksüümoroni alaliik antitees ehk vastuseade ehk vastandlike mõtete kõrvutus, lisaks sellele sõnamänguline ehk kalambuurne, homonüümide ja sünonüümide ootamatu kõrvutamine (Ilmar Laaban: „Arvus 11 ühed ei salli 11“), paradoksid ehk vastuoksused, ristlaused ehk kiasmid (Laaban: „Tuleb jäämeri, jääb tulemeri“; Alliksaar: „Malehobused valetavad ja valehobused maletavad“) jne. Ühtlasi rakendasid sürrealistid ohtralt piltkujundeid, luues piltluulet või kirjamärkidest tehtud pilte ehk kalligramme, teisalt aga valgusid tekstidesse hääled ja nende mitmekesisus, kõlakujundite abil loodi helimaalinguid, oluline rõhk oli onomatopoeetilisel kujutusviisil (meie oma autoritest näiteks Laabani häälutused), aga ka pahakõlalisusel ehk kakofoonial, samuti anagrammidel ja paragrammidel ehk nimede väär- või teisitikirjutusel või üksikute silpide asendamisel või ümbertõstmisel ootamatute tähendusseoste loomiseks.

Rene Magritte "Naudingu printsiip" 1937
Sürrealistliku kunstikontseptsiooni üleüldiseks iseloomustavaks lauseks loeb Raivo Kelomees Lautreamonti peateoses "Maldorori laulud" esinevat võrdlust „ilus nagu vihmavarju ja õmblusmasina juhuslik kohtumine operatsioonilaual“. Sellele loomeprintsiibile on omane plastiline mitteimiteeriv laad, mille saavutusvahendiks on graafiline automatism, automaatkirjutus, unenägude registreerimine, juhuslike ja üksteisest eemalasuvate objektide ümbergrupeerimine ning nende asetamine võõrasse keskkonda. Väga palju leidub visuaalseid paradokse, tegelikkuse ja selle põhjal kujutletud maailmade kujutamist ühesainsas pildis või luuletuses. Taolist stiili on kõige tunnuslikumalt harrastanud René Magritte oma maalidel, tema kõige kuulsam, semantilist sõna ja kujutise vastandumise paradoksi kujutav maal "See ei ole piip" on eriti nähtav tänase Tartu graffititena. Magritte’i piibule on ühel variatsioonil alla kirjutatud "see ei ole diip" ja teine variatsioon kujutab endast püstolit, mille alla on afroameerika slängis kirjutatud "this ain’t no pipe, yo".

Viimaks tuleb veel kord rõhutada, et sürrealismile peab lähenema mitte niivõrd kirjutamistehnilise või kindlakujulise esteetilise programmi, vaid pigem eluviisi aspektist. Maurice Blanchot on kirjutanud, et sürrealismi puhul ei tule meil rääkida mitte ainult koolkonnast, süsteemist, stiilist või kunstilisest liikumisest, vaid nö puhta eksistentsi või olemise praktiseerimisest, maailmavaatest, ellusuhtumisest ja vaimsest hoiakust, mille puhul on ülioluline kollektiivne olemus, kuid samas vastuokslikult tugevalt individuaalne rõhk – õieti küll dünaamiline ainulis-paljususlik paleus. Seega pole see mitte filosoofiline diskursus ega poliitiline tegevus (kuigi Bretonil oli väga suur vajadus sellise tegevuse järele) ega pahupidi pööratud moraal (mille tõlgenduslikku võimalikkust võis näha Kivisildniku näite juures) ega kirjanduslik uuendus, vaid pigem tuleb äärmuslikul juhul rääkida kõikidest neist asjadest korraga ja üheaegselt. Olles tunnistajateks tänase päeva sürrealistlikele hargnevustele ja teadlikele poosidele, mis ringlevad internetis, võib küll tõdeda eluviisi jätkuvat mõjukuset popkultuurile, kuid ühtlasi avaldada imestust umbes samamoodi, nagu seda tegi Aleksander Aspel 1959. aastal ajakirjas "Mana":

"Ihad ja tahtesööstud, mis sürrealismis pulbitsevad, on üldinimlikud ajed, kogu inimkonna allasurutud alateadvuse vallandused, mispärast võivadki sürrealistid tunda end nii lähedal primitiivinimese kunstimeelsusele ühelt poolt ja universaalsust taotlevale klassitsismile teiselt poolt, samal ajal kui nad ainult irvitavad klassitsismi piiratud terve mõistuse arvel. [---] Küsimuseks jääb aga, kas, kui kaua, millise piirini isegi sürrealism on võimeline säärast pinget ülal hoidma, ilma et see omakorda lõtvuks ja lamestuks ja kas selles pinges teostub tõesti vastandeid ühendav süntees või jääb see ainult vajaduseks ületada tehnoloogilise ajastu inimese masendavat lömiklust." 

Võib kahelda, kas taoline pingestatus on lugematutes sürrealistlikes eksperimentides edukalt säilitatud, kuid enne isikliku hinnangu langetamist võiks pöörduda tagasi kujundikeele omavolilise olemuse poole ja meenutada sürrealismi jahmatavat, pealetungivat, šokeerivat loomust – me ei saa sürrealismi tegelikkust näha ajaloolises perspektiivis või retro-õõva nostalgias, vaid seal, kus me tunneme ületamatut vastuolu ja meelevaldust, võimalik, et lausa solvatust, alandatust, rõhutust, allasurutust, hullumeelsust, mis äratab kujutluses kas imetlusest või pahameelest kantud fantaasiaid. Ja kui me pilgu tagasi normaalseks krutime, näeme, et see, mis meiega juhtus, oli ainult sõna, mis volitas ennast igapäevasest vabadusevoost üle astuma ja sai kaikaks ühiskonna hästitoimivates kodarates.


Mariann Tihane
↧

EESTI KAASAEGSE TEATRI AABITS

March 10, 2014, 2:19 pm
$
0
0
Taavi Eelmaa (Von Krahli Teater)
Armastusega Mati Undile.

Tahan teha paar ääremärkust Von Krahli viimase lavastuse “LIFE IS VERY HARD” juurde. Kuna ise ma selle loomise, vormistamise ja esitamise faasidega seotud pole, saan seda volilt teha. Soovitan siinkohal tähelepanelikult suhtuda, kuna katsun õpetada pisut teatri keele lihtsamat grammatikat. Aastasse 2014 jõudnud autonoomse kunsti spetsiifilisi keeleõrnusi ja isegi lingvistilist brutaaliat. Nimetatud etendus on hetke teatripildis väga märgilise tähtsusega. Eelkõige kohaliku teatrilingvistika, vaatamiskunsti, terminoloogia täpsustumise ja teatrimõtestamise konkreetsuse suhtes. Ma kavatsen sellesse lavastusse suhtuda kui inimkilpi tankil, mis sõidab läbi halli zombimaa, mida kutsutakse “eesti teatrimõtteks”. Kavatsen palju tsiteerida, varastada, viidata, pilgata, kasutada hüperboole, paradokse, oksüümorone ja tähendamissõnu. Ükski relv pole liiga suure löögijõuga.

Järgnev on sündinud suures osas vestlustest Kauriga hommikusöögi kõrvale. See ei tähenda sugugi, et me ärkaks koos, a propos... Elukogenud meestena ja hobizarathustratena teame lihtsalt, et hommikusöök, hommikune kehaline võimlemine ja päeva vaenlase valik käib meie vanuses juba kohustusliku tegevuse hulka ja seda on lõbusam teha partneriga.

 “Ma kavatsen kirjutada hiilgava romaani mittemillestki!”

Gustave Flaubert “Madame Bovaryst”

“Who's afraid of bad acting?”
“We are not, we are not!”
“Who's afraid of bad directing?”
“We are not, we are not!” 

 SHOWCASE BEAT LE MOT & VON KRAHLI TEATER;
mereröövlite lauluke etendusest “Europiraadid”


Ma usun, et romaan on üle kõikidest teistest kunstidest. Kaugelt ja absoluutselt. Tema kaksikvend, kes on küll teinud kuritöö aga pole vahele jäänud, on muusika. Siis tuleb tükk tühja maad ja ülejäänu. Mina kuulun sellesse ülejäänud gruppi. Romaanidest on mul voodi kõrval rist ja ma palvetan selle ees. Ühtegi muusikariista ma ei käsitse ja nooti ma ei näe. Need on minu jaoks kättesaamatud suurused, mille pärast armukadeduse tundmise lõpetasin mõnda aega tagasi. Ma olen piiratud, küsitavate võimetega, auahne ja valmis varastama sealt kus vähegi saab. Minu unistused on lapsemeelsed, tunded suured, puhtad ja väljaarenemata. Mind ootab varem või hiljem suur pettumus oma arguste, hirmude ja tühisuste pärast. Aga nüüd tuleb pauk! Ma lasen teil mõned tähemärgid veel praadida ja panen siis punchline'iga piki perset. Olete juba piisavalt pinges? Nüüd ta tuleb – Aga sellest hoolimata on mul rõõmus meel ja tuju hea ning loomerõõm käib üle pea!

Panite tähele? Ma liikusin mõne lause jooksul pseudopihtimuslikust avameelsusest läbi võõrituse teatud tõehetkeni. Olgugi, minu punchline eraldiseisvana on eneseavamisest kaugel, saavutab ta just koos eelnevaga reaalse suhtlemise mõõtme. Muidugi, see ongi paradoksaalne. Kaht vastandlikku mõtet ühte lihtlausesse pannes saavutame kommunikatsioonisulu. Mu kuulaja ei saa minust midagi aru. Seepärast lisan ma lausele intonatsiooni, mis avab tegeliku kavatsuse. Või siis ütlen sama lauset kaks korda järjest, erineva intonatsiooniga, et kuulaja saaks minu tegelikust suhtumisest antud mõttesse aru nii nagu ma soovin. Ühekorraga on võimalik totaalne kontakt – ma olen end mõistetavaks teinud nii verbaalsel, intuitiivsel, kogemuslikul, kuulmis, nägemis ja fantaseerimistasandil. See on teatri kõnekeele diapasoon. Tema tugevus ja nõrkus. Timothy Leary ütleks siinkohal: “Teater on kollektiivse tripi sünkroniseerimine”. Aga see on kõigest tripp. Kunagi sattus mu kätte sünteetiline hallutsinogeen 2CB. Selle doos oli jaotatud neljaks pisikeseks tabletiks, mis andis võimaluse kontrollida hallutsineerimise intensiivsust. Manuaal ütles: 2 tbl – audiohallutsinatsoonid, 3 tbl – audiovisuaalsed hallutsinatsioonid, 4 tbl – tugevad audiovisuaalsed hallutsinatsioonid. Ma võtsin kohe kõik neli. Sest olen lihtsameelne ja kärsitu ja ei jaksa oodata millal mu kombed peenenduvad. Tahtsin kõike korraga ja tahan ka praegu, seepärast rõõmustangi teatri üle. Selle jabura eneseväljendusvormi üle, mille maine on kaugel tõsiseltvõetavusest ja soliidsusest. Jäin oma dreamtripiga rahule tookord ja olen sellega rahul ka nüüd. Tookord veetsin aega roosikimbu seltsis, kes andis mulle Astrud Gilberto täispika laivkontserdi, mille finaalis lendas läbi mu toa reisilennuk. Nüüd vaatan vaikse rõõmuga, kuidas valehabemete ja plastmassmõõkadega rüütlid salapärases kumas oma lausete hingestatusele helirežiilt poeetilist tuge saavad. Ma tean, et see on kõigest tripp, kust tuleb varem või hiljem alla tulla aga just sellepärast ja selle tõttu. Et trippi kogeda, tuleb sellesse siseneda. Kohale minna. Ja mitte ainult hoonesse, kus toimub etendus. See ongi teatri ainus käsk sulle, kui soovid kohalolukogemust ja kollektiivset erootilis-filosoofilist hallutsinatsiooni. Teatri konkurent ei ole kino, teatri konkurent on turism. Kino võib vaadata kahjuks ka kodus. Iraani zoroastrite tuletemplit sa kahjuks koju tuua ei saa, kui sul just täiesti ebaadekvaatne enesehinnang ei ole.


“LIFE IS VERY HARD” ei pruugi üldse olla mingi katartiline teatrielamus. Teatrilt oodatakse alati mingit karismaatilist ekstaasi, tunneteraputust. Ja kui seda ei järgne, siis hakatakse rääkima teisejärgulisest, vahetatakse muljeid kas meeldis või ei meeldinud, risustatakse ajalehti ja veebiruumi, kirjeldatakse oma “muljeid” ja treppe teatrihoones, laemaale saalis jne. Tahetakse lugeda teksti ilma näitlejateta, vaadata näitlejaid ilma tekstita, vaadata muusika värvi, silmitseda tühja punkti, puuksu lasta ja helisevalt naerda, nuttes koju minna ja maailmaga leppida ja nii edasi ja nii edasi. “LIVH” on mõnesmõttes ohver huvitavuse altarile, et rääkida mõnele isegi igavat esseistliku juttu ja õpetada veel kord vaatajat oma harjumusi avardama ja palju laiemat spektrit teatrikeeles märkama. Ära otsi igast lausest suurt mõtet – kuula hääletooni, kuula seda kuidas inimene takerdub oma jutus – see on teatri võimalus olla sulle peegliks, anda edasi korraga eluseikade paradoksaalsust, mida sa ei peagi pidevalt märkama. Ära vaata ainult seda näitlejat, kes räägib – ta võib öelda ka lihtsalt “mää, mää, mää” - vaata just teisi selle ajal, kuidas reageerivad, kuidas seisavad, millised lollid näod neil on. Rääkiva inimese suust tulevad välja sõnad, sa tead seda, sa ei pea suud vaatama nagu seisaksid paaripanija ees. Kuula muusikat, pane tähele millistes situatsioonides see mängib või ei mängi. Katsu meelde jätta, mis sündmus eelnes käesolevale segadusele laval. Kuidas hoiab näitleja käsi kõrval rippu ja vaikib nagu tupes munn nurgas. See pole mingi diibipanek, see on storytelling kõikide kättesaadavate vahenditega. See kõik annab edasi midagi, mida mingid inimesed on otsustanud sulle kollektiivselt jutustada. Nad ei ole seda lampi sulle ette jauranud et sinu meeleolusi plõnnida. See moodustis laval räägib sinuga terviku abil, mis koosneb kuuest meelest – tekst, muusika, inimhääl, inimfiguur, pildiline kompositsioon ja valgus. Kogu värk korraga. All she bangs!

Mõnikord ma mõtlen, et miks muidu tubli ja tark inimene, kellel on empaatiat ja julgust just teatris oma inimpalge kaotab? Ma mõistan loovinimeste kreatiivset egoismi küll, inspiratsiooni ja värki ja oma imelise sisemaailma vaba väljenduse habrast isekust. Aga vahel oleks küll tahtmine öelda, et võetagu ennast kokku ja keskendutagu teatris olemasolevale hetkele. Lihtsalt vaadatagu, lasku oma mõtetel rahulikult tekkida ja minna. Milleks peas keskenduda sellele, mis laval “võiks olla”. Nii ju ei pruugi mäletadagi, “millest tükk rääkis”. Ma tean, et lastel on toidu suhtes tundlik seisukoht – nad ei taha süüa soolast ja magusat koos. Taldrikul olgu viinerid, kartul ja magus peet eraldi. Magus pärast soolast. Neil tekib trots ja pahameel tundes suus korraga vastandlikke maitsesuundasi. “Ma ei saa mitte millestki aru! Mis nõmedus see on? Toit paneb diipi! Mitu asja korraga, ma ei taha nii, otsigu lolle! Ha-haa!” mõtleb väike kavalpea.

Loomulikult ei ole vaja igat juttu üldse kuulata ja mõni paneb oma juhmusega lihtsalt õlgu kehitama ja nii ongi. Aga püüa, tõsiselt. Ära vaimustu ainult meremaalist, luuletaja! Näitleja, hinda veste kõrval ka jutustuse ilu! Hampelmann, hinda horrorit! Ja ma pean siin silmas just teiste kunstiliikide ja eneseväljendusvormide praktiseerijaid. Ma võiksin öelda, et ma ei loe neid teatriarvustusi, mille on kirjutanud kirjanik või luuletaja, sest ta ju ei oska teatrit vaadata. Aga ma ei tee seda. Sest ma ei ole loll.

“LIVH” on lavastus mittemillestki, mis praktilisel viisil näitab seda, kuidas erinevad kunstivormid, mis iseseisvana on pühad, sünteesitakse absoluutselt uueks ja iseseisvaks eneseväljendusvormiks. Seda uut vormi ei saa enam lahutada “piltidega muusikaks” või “värvidega kuuldemänguks”. Tekst on püha raamatus. Joon on püha maalil. Noot on püha sümfoonias. Nende sünteesis ei ole nad iseseisvalt enam pühad ja autonoomsed vaid loovad koos uue pühaduse. See on matemaatika.

A-tähe lõpetuseks: PÄEVA VAENLANE! TÜL-i ajaveeb! Ma ei tea misasi on TÜL aga tema teatriteemaliste kirjutiste krediit on igaveseks miinustes. Ükskõik millega see organisatsioon tegeleb, tuleb tema tegevus koheselt peatada. Ma ei viitsi neid pikalt mõnitada, lihtsalt üks lause “LIFE IS VERY HARD” kriitilisusele pretendeerivast paskvillist: “Lavastuses on rõhutatud vaatemängulisusele ning mürale, mis kõik on õiges kohas”. Saad aru? Näitleja rääkis teatris, ja tead, ta rääkis õiges kohas. Selle idiotismiga ongi ilus lõpetada. Järgmisel esmaspäeval siis alfabeedi teine täht – B.”Teatrirööge e. Teatrihääl” LIFE IS VERY HARD'i ja Tupac Shakuri näitel. Teatrirööke kasutusviisid ja ontoloogia. Minevik ja tänapäev. Võibolla ka Kassi-Taro, kui aega jagub.
↧
↧

300: Need mehed on peded

March 11, 2014, 6:04 pm
$
0
0

Kohe, järgmise lausega spoilin ma hullult filmi 300: Impeeriumi sünd vaatamise ära. See film on pededest. Need mehed on peded. Peded nagu Meskiriigiski. Sa kuulsid seda siit. ZA/UM teeb teist kõigist peded.

Tegelikult ei tohiks see ju üllatusena tulla, ega. Kõik vanakreeka mehed, kellest me midagi teame, olid tänapäeva mõttes täis peded. Lihtsalt selle filmiga tulevad peded sajaga tagasi. Kolme sajaga. Uhkelt, väärikalt, ja las ma ütlen mõnuga: kõvalt. See on üks väheseid filme, kus 3D ennast täiega õigustab. Lisaks on see unikaalselt pedeselt eneseteadlik. Jah, objektiivile langevad verepritsmed. Jah, kõige šefim tapmine on see, kus mees kukub klaaspõrandale (laevas!) ja kaamera filmib seda alt. Ime seda, hetero. Pededele on kõik lubatud. Themistokles on kõige kõvem mees selles filmis. Kui ta läheb Spartasse abi paluma, et pärslaste pealetung tagasi lüüa, siis naerdakse ta üle avalikult: ikka päris kaugele tulid kiimlema. Pede. 300 teeb erakordseks see, kuidas Themistokles seda võtab, samuti naljaga. See on kõva. Muidugi, kes on lugenud Petrarcat teab, et filmis on väike kunstiline liialdus, Themistoklest näidatakse ürgcoolina, noh. Tegelikult oli ta tundeline nagu iga pede. Ja kui ta Aristidesega võidu noorde ja kaunisse Stesilausi armunud oli, siis oli ta kirglik igasuguse mõõdutundeta. Normaalne, tavaline pede, noh. Nagu sina. Nagu me kõik.

Samas võib ka mõista, miks Themistokeles oma kirge talitseda suutis. Tegu on siiski kogu inimkonna tähtsamate lahingutega. Vaata, kui peded poleks pärslasi võitnud, siis ei oleks meil seda kreeka ja rooma värki ega sedasama demokraatiat sellise kujul, kus iga pede võib igas blogis vabalt kirjutada mis pähe tuleb. Pedede võit oli kogu inimkonna hüvanguks. Nii aga edasi või tagasi, filmist. Themistokles võitleb ägedalt, tal on kogu aeg kõrval teda üsna kurvalt vaatav sõber, kena, malbe, rauge, keda ta kutsub täiesti pedeselt “mu vend” ja siis korraga peab ta minema kohtuma pärslaste kindrali, või admiraliga. See on retsilt seks tsikk Artemisia. Artemisial on rõve lapsepõlv olnud. Heterod vägistasid teda mingi 15 aastat. Heterod hoidsid teda ahelates sellest päevast peale kui nad kogu ta pere tapsid ja ära vägistasid, ja siis heterod hoidsid teda mingil laeval kinni ja vägistasid mingi miljon korda. Lõpuks jätsid heterod ta surema ja siis pärslane (ma spoilin täiesti pedese mõnuga praegu – see on sama mees, kes kuulis viimase lausena elus “SEE ON SPARTA!” ja lendas auku), kasvatas ta üles ja treenis ägedaks. Artemisial on sitt päev filmis. Saab lõuksi ühe ja teise käest ja siis sebib deidi Themistoklesega. Ta tahab, et Themistokles ta meheks hakkaks. Ta on saatnud Themistoklese vastu iga heteroahvi, keda teab. Ja nad kõik on, kuidas öeldagi, ikka räigelt taha saanud. Artemisia teab, mis ta tahab. Siis deit. Hullult erutavalt hõõrub ta ennast ja muidugi läheb Themistoklesel ka kõvaks. Kellel ei läheks. Mis see naise anaal halvem on, eksju, iga pede teab. Aga juhtub selline jama, et Themistokles lõpetab kohe. Aga kuna Artemisia on ikka veel kiimas siis proovib Themistokles edasi keppida. Tead ju küll, tegelikult on juba kõik läbi, su munn on veel after-kõva. Aga iga tsikk näeb su läbi. Ja see asi laguneb koost. Alati laguneb. Järelkõva kestab mõne hetke. See stseen on igale pedele tuttav Pet Shop Boysi laulust “Can you forgive her”, kus Neil Tennant laulab:

She's made you some kind of laughing stock 
Because you dance to disco, and you don't like rock 
She'd make fun of you, and even in bed 
Said she was gonna go and get herself a real man instead 

Seda pedede alandamist on naised proovinud vähemalt 2500 aastat. Samad sõnad. Fuck rock. Kreeklased ei ole nalja asi. Kreeklased on hip-hop. Themistokelese vaenlane Xerxes hakkab ennast tundma nagu rap-god, rap-god. Aga ateenlaste ja teiste vabade kreeka meeste kindlameeluses kajab vastu Eminemi viimase LP  pedeseimalt eneseteadliku loo Bad Guy teise osa poeesia:

 I’m the bullies you hate that you became 
With every faggot you slaughtered 
Coming back on you every woman you insult there 
With the double-standards you have when it comes to your daughters 

Aga ma kaldun kõrvale, lihtsalt niipalju, et jah, muidugi on Eminem fullcore pede. Pole ühtegi räpparit (peale minu, ja ma olen tõesti räppinud neli rida), kes oleks kõvemini sellele teemale fikseerunud. Nagu ütleb Freud: fiksatsioon anaalses faasis. Nagu ütleb üks tsikk: kokki tehes on igaüks munni imend. Whoa, see tsikk juba teab!

Filmist! Filmist! Novot, pede Themistokles sõidab tagasi oma meeste juurde. "Oma mehed" kõlab just nii bad assilt kui see tõepoolest on. “Kuidas läks?” küsivad omad mehed ja see kurva pilguga "nagu vend" ka. “Nüüd on putsis,” vastab Themistokles põhimõtteliselt, küll kujundlikumalt. Ja ta ei liialda. Nüüd on suurem osa filmist täiesti pedeselt spoilitud. You're spoiled, kid. Aga ma tean, et kui sa seda filmi juba näinud ei ole, siis praegu sa tahad seda juba haigelt pedeselt näha. Ja kui sa seda näinud oled, siis tahad sa seda hullult pedeselt uuesti näha. Sest sa tead, et kõik, mis ma kirjutan, oli tõesti nii. Ja see on pedeselt uskumatu. Edasi läheb veel paremaks. Võitlused on sellised, et ma istusin tooli serval ja mul oli kogu aeg kõva. Kui saabus viimane lahing ja kui pettunud Artemisia ütles inimkonna kõvimale mehele, kõige pedemale pedele ever: “I hope you fight harder than you fuck!” siis sa teadsid, et sellest saab tulema pedenduse suurim triumf. Ja Artemisia saab mis ta tahab.

Sa oled lõpuks pedega totaalselt samastunud. Sa oled pede. Õnnelik, võidukas, vaba pede. Sest Themistokles on kaugelt kõige pedem tegelane keda ma elus ekraanil näinud olen. Ja ta on kaugelt kõige kõvem mees terves sõjas. Me võlgeneme kogu oma kultuuri ja vabaduse ja demokraatia temale ja temasugustele meestele. Pededele. Ta on lihtsalt nii kõva, et sa vaatad seda verevalamist kogu inimkonna hüvanguks ja tahaks neelata. Ja mitte fucking mõõka, pede, eks. Ja jäta meelde, sa vaatasid endale otsa siin. SEE ON ZA/UM!
↧

Vihmane

January 15, 2015, 12:42 am
↧
Search

Esindajad

January 19, 2015, 12:45 am
$
0
0

Siim Nurklik

Mine välja ja naudi kuidas sind koheldakse, kuidas inimesed väikselt reageerivad kui sind märkavad, ehmuvad või end kohendavad. Isegi kui sa midagi ei tunne, mida teised tunnevad kui sind vaatavad. Mida ei ole, aga võib olla.

Keskendu, kuidas ulatud temasse, kandud edasi, kiirgad energiat läbi naha. Teadmine, et sa võid ta kehaga teha kõike mida tahad. Püsi selles vabaduses, ootuse serval. Mis sa võid saada, on alati sadu kordi suurem, kui sa saad, ja ilma tagajärgede ja ammendavuseta.

Loeb eelsuhtumine, ja kust te teod pärinevad. Et inimesed teid toetaksid, olge selline, keda nad toetaksid. Selle jaoks ei piisa lihtsalt head tegemisest, peate ka head tahtma. Saama enda ja teiste jaoks samaks inimeseks, tundma end ühtse ja tervikuna. Kõige kindlam viis mõjuda usaldusväärsena, on muutuda usaldusväärseks.

Seetõttu ärge rõhuge tulemustele, pigem vahetusele ja sümpaatiale. Et inimesed elaksid teile iseenesest kaasa. Räägiks head, austaks teid, rõõmustaksid kui teil läheb hästi. Mida kirglikumalt midagi usute, seda rohkem usutakse teid; kui te midagi vastu ei taha, siis teile antakse. Inimesed peaksid teid kogema laiendatud endana; et nad ei lubaks et teile tehakse haiget, sest siis on ka neil valus.

−−

Kui saad sõnumi ja ei tea mida vastu kirjutada, siis alati: ära vasta. Pead ise olema vähem, et ta saaks sinust luua rohkem. Kasuta tema kujutlusvõimet. Varja rohkem kui väljendad, tekita teie ruumide vahele väikese lünga, loo ähmasuse õhustik, mis tõlgendusi avardab, julgustab, esile kutsub. Jäta temasse lahkudes augu, mille ta täidab omaenda kahtluste, kiusatuste, lootustega.

Võimalda talle kõiki tundeid. Ta leiab endast ise mingi osa, mis talle ei meeldi, mida seletada ei oska, aga mis toimib ja läheb vastu võideldes ainult võimsamaks. Kogu tema fantaasiaid, paljasta talle ta nõrkused, tee endast tema vajadus. Ühildu inimese tõmbega võimatu poole. Ta laseb endast lahti, otsib, tajub su eemalolekut, pühendub selle kaugusele. Millestki ilmajäämine on kõige tugevam ja kestvam tunne.

↧

ME EI ELA ENAM “ÜHTSE EESTI SUURKOGU” AEGSES UNIVERSUMIS

January 30, 2015, 12:47 am
$
0
0

Martin Luiga


Screen Shot 2015-01-12 at 17.05.42
  
Oudekki feybooki seina peal Peeter Piiriga peetud keskustelu jätk.
P. Piiri on Tartu anarhist. Illustreerib fragment Julia Noni fotost.



Peeter Piiri ütleb: valus on vaadata, kuidas muidu haritud ja intelligentsed inimesed Savisaart ülistavad. Aga mina ütlen, ma tean intelligentseid inimesi iga suurema partei valijate hulgas, nagu ma tean ka põhimõttelisi mittevalijaid. Markus Järvi, ega temagi ole rumal ega harimatu inimene. Mihhail Lotman niisamuti mitte. Selle jaoks aga, et ütelda “Ansip ja Savisaar on munnid”, selle jaoks on minimaalset intelligentsust vaja. Põhimõtteliselt saaks ka Reformierakonna diktaadi kohta samuti nii mõndagi head ütelda. Lihtsalt nende teemal tundub minutagi küllalt hästi minevat. Ja tuleb öelda, et mulle poliitiliselt kõige lähemad inimesed, nemad on KE toetajad. Teps mitte ühte liini pidi selle mõtte juurde jõudnud. Ja tänasel päeval soovivad KE võitu ka minust üsna erinevate huvide ning eelistustega inimesed.

Mis puutub moraali ja eetikasse, mille Piiri ütleb nii Savisaarel kui Kenderil puuduvat, siis minu arvates on poliitiline agentsus moraalsem kui erapooletus. Jobune skinhead on moraalsem kui kõhklev intellektuaal, yuppie, kes sirge käega Kristen Michalit valib, on moraalsem kui see mugav inimene, kes koju jääb ja võitjal võita laseb, leides, et kõik valikud on ühtmoodi halvad ja targem on oma asjadega tegelda. Kodanikujulgust nimetatakse niimoodi sellepärast, et sa minetad osa oma turvalisusest, saades seeläbi rohkem kodanikuks. See on iseenesele keeramine mingi asja nimel, millest sinule ainuüksi kaudselt ning võimalikkusena kasu on, ja see teeb selle ka hinnaliseks. Valik on alati joone tõmbamine olulise ja ebaolulise vahele. Asjade nõmedatele omadustele võib osutama jäädagi, iga objekt on lõputu, kujutlusvõime väga leidlik. Ja kahtlemata saab eraldusjooni tõmmata loendamatu hulga. Ent nende joonima jäämine võib hukatuslikuks saada, ega vaenlane ei jooni, vaenlane annab juba aastaid pihta, temas ei ole kahtlust.

Piiri ütleb: poliitiline süsteem neelab kõik gead ja oudekkid. Kõiki ta ei neela. Ta neelab paljusid. Kuid vahel tuleb mõni Thatcher või Tsipras või Chavez, kes kogu maastiku ümber künnab. Muidugi ei saa nende koha pealt kunagi ette kindel olla, kas tuleb või jääb tulemata. Maailm ei ole ette ennustatav, need, kes palju teevad, teevad ka palju vigu, millest mõni võib olla määrav. Tõelises poliitikas on alati risk. Aga kindlasti ei tee poliitilist pööret inimene, kes poliitika üldse tegemata jätab. Seda oleks ka jabur arvata, et Oudekkil hullult palju PAREMINI kõik välja tuleks, kui ta oleks hakanud nullist iseoma parteid ehitama. Seegi võtab oma aja, aja, mida meil ei pruugi olla. Inimestele on Oudekkist kuidagi kentsakas mulje jäänud, nagu ta oleks mingi regulaarne establishmenti ebamoraalsuse vastu võitlev aktivist, kes on läinud Keskerakonda selleks, et seda Headuse jõuga millekski SDE sarnasemaks reformida. Mina näen midagi absoluutselt muud, ma näen konkreetse visiooniga halastamatut ning analüütilist mõistust. Põhimõteliselt ma näen relva. Midagi, mis on potentsiaalselt ohtlik asjadele, mis talle ei meeldi. Oudekki läks Keskerakonda, sest see sobis ta vaadetega kõige paremini ning ta tahab KE-d reformida eelkõige sel moel, et see oleks efektiivsem poliitiline organisatsioon, sobivam erinevate eesmärkide ellu viimiseks. Ta läks sinna pigem insereri kui prohvetina. Sellise inimese jaoks ei ole korruptsioon moraalne, vaid tehniline probleem. Halastamatu inimene halastamatu maailma jaoks. Kui sulle selline asi ei meeldi, siis sulle ilmselt ei meeldigi muutused.

KE kasuks räägiks muude argumentide puudumisetagi see, et KE laseks venelasel rohkem inimene olla. Hallipassimeeste klassi kaotamisega tekitaks KE juurde trobikonna uusi KE valijaid. See tähendab, et kõik muud parteid peaksid niisamuti tublimaks muutuma, et keegi nende poolt hääletada viitsiks. Meie poliitilise süsteemi häda on suuresti see, et parteid on mugavad, arad, puised ja kujutlusvõimetud.

Samuti ei näe ma ühtki teist suuremat parteid Eestis, mis võiks Tsiprase antikasinuse toetamist kaaluda — KE on ainsana, vähemalt retoorika tasandil, ilmutanud märke tahtest midagi suveräänse välispoliitika laadset teha, selle asemel et käituda nagu NATO koloonia. On tõsi, et kui järgmine valitsus ebaõnnestub, oleme me parempopulismiga kimpus. Ent see ebaõnnestumine on, loomata asjana, lahtine. Poliitiline aktiivsus kasvab, veel võib häid asju juhtuda. Samuti leian ma, et Kadri Simson on ambitsioonikas inimene ja hea tehnik ning ei jäta riigi rahanduspoliitikat teps selliseks, nagu see Ligi ajal oli. Poliitikud ei taha võimu otsas pelgalt persetada, nad tahavad seda ikka kasutada ka. Poliitikas on oskustöö element täiesti olemas. Öelda, et kõik on “üks sitt puha”, see on nimelt minnalaskmise meeleolu. Kohati võib ka väikestel muudatustel suur kaal olla.

Praegu ei ole enam Ühtse Eesti Suurkogu ajastu. Praegu on poliitilise entusiasmi ajastu, kooseluseaduse, SYRIZA ja nigilista.fm-i ajastu. Head on jalad viimaks perse alt välja ajanud. Veidi lootust on. Minu süda on puhas. Ma olen viieteistkümnendast eluaastast peale rohujuure tasandil organiseeritud. Minu raha on Oudekki peal.



(Kurat, kui kopp ees mul sellest poliitikast on. Sellepärast ma ei arvagi, et mingi totaalne ning otsedemokraatia väga head mõtted oleksid. Siis oleks kõigil kogu aeg niimoodi. Nagu praegu, ainult et hullem. Poliitiline vägivald sageneks samuti… kuigi tuleb öelda, et kui ma saaks, siis ma vahetaks küll kogu koduvägivalla poliitilise vägivalla vastu. Koduvägivald on muidugi ka mingis mõttes poliitiline, aga saate aru küll, mis ma mõtlen.

In b4 Pol Pot ei lubanud abikaasadel tülitseda.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis poliitilises vägivallas võiks kah rohkem sellist rebimise ja tõukamise teemat olla, mitte nõnda, et kohe on pisargaas ja laagrid. Noh, umbes nagu streigimurdjaid peksti. Alati tuleb tunda oma inimmaterjali, sellega arvestada. Seda tahaks ka veits, et Tarmo Jüristo valitsus tuleks, siis saaks kogu aeg ägedalt vinguda ja üksteist keppidega peksta.
Veel tuleb meelde, et havailased valisid oma juhi selle järgi, kes kõige paremini surfata oskas, ennem kui kolonistid selle teema kinni panid.)
↧
↧

Pan poolakas ja pan venelane

February 1, 2015, 12:50 am
$
0
0


Boriss Jevsejev „Kitsas elulint“ LR 26-27 2014



Valimik sisaldab kaheksat novelli vene-ukraina päritoluga kirjaniku loomingust. Seda raamatut aasta tagasi lugenuna ei oleks ma kirjaniku taustale säärast tähelepanu pööranud, nüüd aga jäävad silmad nagu kleebitult järelsõna faktide külge kinni: sündinud Lõuna-Ukrainas venelasest isa ja ukrainlannast ema lapsena, praegu elab ja töötab Moskva naabruses asuva Troitse-Sergi kloostri lähistel.

Aasta tagasi ma seda lugeda muidugi ei oleks saanud, mitte eesti keeles, tegu on verivärske üllitisega. Ja käesoleva ajahetke tõttu ei saa ma neile tekstidele läheneda enam tavalise erapooletusega, vaid siia lisandub mingi kõhklev, nõrgalt poliitiline varjund.

Järelsõnas on napilt ära toodud, et juba oma esimest juttu ainult ajakirja pakkudes sai Jevsejev viieteistkümneks aastaks avaldamiskeelu. Aasta oli siis 1974. Kui otsad lõpuks lahti läksid, hakkasid tulema tunnustused, auhinnad, laureaaditiitlid. Ometi on need tekstid väga seotud selle aja ja paigaga, kuhu nad sündinud on, kui ma kiirelt ja mõtlemata oma lugemismulje ühe lausega kokku võtaksin, siis ma ütleksin: nad on sellised täitsa nõukogude ja midagi moodsat ja midagi väga kurba. Sügavalt venelikud. Kummaliselt põimuvad jutustustes müstiline kaemus, Camuslik võõrandumine ja realistlikud olupildid karmist minevikust, desertööride püüdmine, vangilaagrid, emigrantide saatus…

Kogumiku nimijutustus “Kitsas elulint” räägib kahest mehest, viiulipoognaid valmistavast meistrist pan poolakast ja tema abilisest, sõjakeerises poolamaale sattunud pan venelasest. Nende kahe vahele sugeneb sedasorti hingeline side ja vendlus, millist maailmas kohtab harva, midagi, mis tõestab hinge jumalikkust ja armu võimalikkust. Vaid siis, kui astud ainuüksi sulle määratud kitsast teed mööda, ja sellel teel saab sul olla vaid üks naine, üks sõber, üks amet ja üks jumal.

““Kitsas on tee” ütles pan poolakas ja pan venelane kinnitas seda noogutusega.

“See on hea”, lisas pan poolakas ja pan venelane kinnitas, et jah, on hea, ja ta ei kinnitanud seda lihtsalt nagu puunukk, vaid kinnitas, mõistes mõtet lõpuni ja nõustudes sellega tarbetuid sõnu loopmata.

“Aga ka halb,”lõpetas pan poolakas. Pan venelane nõustus ka nüüd ja lisas, et halvaks teeb asja see, et kui pääsedki kitsusest välja, siis satud sellisesse avarusse, et oi-oi-oi. Siis mõistsid pan poolakas ja pan venelane mõlemad, et üks juba jookseb mööda seda kitsast teed ja kätte ei saa teda enam keegi. Teine aga seisab avaruse nagu kuristiku kohal, on jala üles tõstnud, aga ei suuda kuidagi sammu astuda.”

Mitmes loos kerkib esile säärane elu kontrapunkt, millest paiskuvad välja võimalikkuse säravad kiired, kohtuvad minevik ja tulevik, mööduvad üksteisest tuhinal, ja seal nende keskel inimene, tunneb et nüüd, just nüüd saatus pööras, kuskile, kas kitsale või laiale teele, mine võta nüüd kinni…

Lugeja proovikiviks on jutt “Kolmsada marka”. See on küll vaoshoitud ja stilistiliselt kena, kuid räägib asjadest, millest me nüüd ja enam ja võib-olla juba ammu ja võib-olla enam mitte kunagi teada ei taha. Koonduslaagritest, laibahunnikutest, erinevatest võigastest piinamistest. Ja kuigi seda on püütud kujutada neutraalselt, vihata, justkui eemalt, lihtsalt kui asja mis oli, oli, ja on nüüd möödas, tundub ometi, et neist asjust kirjutada ei saa. Saab, aga neid asju lugeda ei saa. Saab, aga neid asju ei saa tõsiselt võtta. Saab, aga ei oska. Kuskilt läheb piir, kus jutustaja muutub võimetuks ja kuulaja pöörab selja. On mingid teemad, mis on tabud, mida ei saa edasi anda kunstiliste vahenditega. Lugeda on ebamugav. Ja häbi. Selle häbi üle endas pidin ma väga pikalt mõtlema.

On igal juhul hea, et on olemas paatos, usk ja ideaalid. Maailm on püha ja õudne koht. Lugege neid veidi õõnsaid ja tuttavaid ridu: “…Ja võib-olla sellepärast ongi meie elu jumalata. Õigemini on temas iiveldamaajavalt sügavad mustad augud, kuhu Jumal ei ulatu. Augud, millesse me naudingu ja värinaga kukume, ühekaupa ja tervete peredena, ühingutena, aegadena, mandritena.”
Algselt Postimehele arvustuseks genereeritud 4000 tm tekst
↧

Ainult banaalsete motiividega saab meediumitehnilistele aspektidele keskenduda

February 6, 2015, 12:57 am
↧

Toimetusse saabus kodaniku kiri

February 8, 2015, 12:59 am
$
0
0

Jaan Koomik





Austatud riik, kohtutäiturid, heaolu

Olen elanud siin riigis umbkaudu sajandi, reaalselt küll vähem, aga kui loetud kooliajalugu ja muu kokku arvestada, siis ikka päris pikalt. Olen oma riigi patrioot, tahan et tal läheks hästi. Olen andnud oma panuse riigi arengusse nii mentaalselt kui materiaalselt. Aga mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et asjad on sitad. Mina usun inimest ja siis ma usun riiki. Inimesed moodustavad minu jaoks riigi: nii lihtne ja labane nagu labakinnas, kõigepealt on käsi koos sõrmedega ja siis on vajalik kinnas, mis seda kätt hoiaks ja mille varjus, kui vaja, saaks ka vastavaid sõrmi näidata.

Olen hoidnud oma silmad ja kõrvad lahti siin oldud aja jooksul. Enamasti kuulanud ja vaadanud, mis inimesed teevad, mis tööd ja mis raha eest. Ma ei hakka numbritesse laskuma, need on masendavad, enamus töölistest teenib miinimumpalka, ülejäänud makstakse mustalt, kõik teavad seda ja see on kokkulepe, nii on. Rääkides inimestega on tunda meeleheidet, neil pole midagi muud kui see töö ja mure, kas nad jõuavad oma maksud makstud, ülejäänud on boonus. Kindlasti on neid, kes elavad hästi, üha paremini, korjavad maju, asju, maitseelamusi. Kõike seda, mis teeb paljude jaoks elamise elamisväärseks. Aga mõnede jaoks on supikauss päevas elamisväärne, jah nad on ise süüdi selles osaliselt, mina ei tea, kas keegi teab. Aga kui kellelgi, kel läheb hästi on igav ja näiteks puhkuselend Tenerifele venib mingil põhjusel või lihtsalt on selleni aega, mine vaata ringi. Kas kõik on hästi.

Kui ei ole, äkki annab midagi teha.

Kui inimene naerab ja on avatud, siis ta on õnnelik, vähemalt parasjagu. Ma naeran, aga omaette, südamest, sest mul on hea olla. Ma loobusin pangateenustest. See oli keeruline, aga ma tegin seda.

Ma ei ole enam rahast sõltuvuses, ma lasin lahti, see on hea tunne. Kunagi määriti mulle pähe kolmas sammas, teller, kes sellega hakkama sai oli hakkaja, arvatavasti kuu töötaja swedis, lõpetuseks mainis “kohtume Balis pensionipõlves”, võib-olla oli mingi muu maa, igatahes soojem kui meil. Aga mulle lumi meeldib. Aastat kolm hiljem nägin teda jälle pangas, vaatas mu seisusid ja nentis et asjad pole kõige paremad, et olla olnud paremaid ja halvemaid aegu. Endal tal päevitust näos polnud, mul oli kolmas sammas kinni pandud. Aastad pole vennad, kuud ei ole õed, käed ja jalad töös, mis sa ikka põed. Loobusin siis pangast, sest ta ei olnud Balis käinud, kuidas ma saan sellist nõustajat usaldada. Ta oli väsinud, aga ma ei taha olla väsinud. Ainuüksi pangast sisse astumine väsitab, näed seal istub tädi Leida, ta täpselt ei tea, miks ta siin on, aga teller räägib talle ja ta usub, sest tema on teadja, ta teab, mis on Leida rahaga valesti. Tegelikult on mul kama, kui Leida on õnnelik, pank on õnnelik, olen ka mina õnnelik, abstraktselt õnnelik nagu roosa – kollasekirju kassipilt.

Ükskord toodi hullumajja üks vanem härra, Mustamäe hüppetornist, ei imetlenud vaadet, oli tahtnud alla hüpata. Ma olin ka seal puhkusel, saadeti, et mine puhka, ma läksingi. Tütar tõi selle härrasmehe sinna. Jah just härrasmees, temas oli vanakooli väärikust. Hiljem mingis paranemisgrupis rääkis oma eluloo, selline Eesti Sean Connery. Üheksakümnendatel oli edukas ärimees, kinnisvara, pere, sportautod, kogu pakett, siis läks nipsakaks, hakkas armukestega jamama ja nagu ikka. No võttis noore naise ja käis sellega Euroopas tuuril, Firenzes kunsti ja naist nautimas. Tuli tagasi Eestisse ja tige omanaine oli asjad kohtu kaudu ära lahendanud, võttis majad ja auto ja isegi söögi külmkapist. Mees mõtles, et ok, mul on ju noor naine, aga eksis, järgmisel hetkel juba ei olnud. Kuna ta oli elanud tööle ja rahale, siis polnud tal ka sõpru. Jäi kõigest ilma, kahest jalast ei jäänud, nende abil ronis Mustamäe hüppetorni. Tütar sebis ta alla, ei tea kuidas ta sinna sattus, ehk jalutas koera, seal head jalutusmetsad.

Poeg tõi talle pardli, pügas vana habeme stiilselt ja oli ise ka stiilne. Ja ta ei virisenud seal mingite deprekas tädide ja minu vahel. Ta oli elanud, ta oli elus ja ta sai oma habeme pügatud.

Teda ei kottinud see, et mingi suvaline kohtutäitur oli kogu ta elu hävitanud, või jah, algse tõuke andis ta ise aga eksnaise vituviha oli põhiline. Mina neid nende asju täpselt ei tea, aga kohtutäitur teadis kindlalt. Ega ta muidu totaalset otsust naise kasuks teinud. Jah, kallis kohtutäitur, sa oled sõdur, sa oled seadusi ja muud sellist õppinud järgima, ehk armastad oma naist, võib olla mitte, võib olla pead armukest, sest raha sul on. Sa oled sõdur, käskude täitja. Tankist.

Vaatan kuidas viha kasvab inimeste vahel nagu umbrohi, võimalus sotsiaalmeedias arvamust avaldada on tekitanud inimestes kreatiivsete vihapursete laviini. Kui eestlasel on võimalus sitasti öelda, siis ta seda ka teeb. Midagi positiivset tuleb harva, või kui üldse. Tädid ja onud, kel on igav, jagavad oma “elukogemust”, lausa kisavad ,et asjad on nii. See pole stiilne, see on tülgastav. Ega minagi ei suuda mõnikord piiri pidada, hiljem selgub et järjekordne punane pabul on klaviatuurilt lendu tõusnud, sõpradele, sõpradesõpradele ja sealt edasi kosmosesse.

Vanglas on teisiti, seal peab oma sõnade taga seisma. Näost näkku kuue ruutmeetri peal kuuekesi. Kui ei seisa ja situd püksi, siis oled suusa peal, suusatad kambrist kambrisse ja kõik teavad et oled kusik. Väike mustus, keda keegi ei võta tõsiselt. Seal on oma sirgjooneline kultuur, pärandina nõukogudeaja kinnimajadest. Kuid ka seal on probleem, et selliseid normaalseid vanakooli kurjategijaid napib, enamus on mingi mõttetu kontingent, selline limukate kiht, mis vabaduseski sulle igapäevaselt näkku irvab või igavusest viha külvab.

Jah, kallis riik, mind ei huvita, et sa pidevalt üritad oma regulatsioonide ja seadustega mu käsi väänata, sa ei tea minust mitte midagi. Ma pole ainuke, veel on neid, kes peavad seda viha ja sinupoolseid tegematajätmisi kinni maksma. Mind ei huvita, mulle meeldib, millega ma tegelen, mulle meeldib, kes ma olen, ma saan hakkama ja ma ei virise, vaid olen kriitiline.Sedagi vaid siis, kui minu erialal või selle ümber toimuvad kaootilised egoatakid.
Aga ühte ma luban, kui sa hakkad mu vanemate käsi väänama, sest ma olen nende poeg ja sa ei suuda minuga midagi peale hakata. Siis jutt on lühike, hakkan su seljast vaikselt riideräbalaid kiskuma paljastades ehk su tõelise pale.

↧
Viewing all 120 articles
Browse latest View live
Search