Mis mustreid sa, tähesepp, seal omast arust laod?

Tihtilugu arvavad inimesed, et nende kannatuste põhjustajateks on poliitikud. Aga poliitik, see on tsiviiloludes põhimõtteliselt nagu ühiskonna torumees. Ehitab superstruktuuri, et normaalsetel asjadel parem toimuda oleks. Muidugi on võimalik, et inimesel on mingi vahva nägemus paremast superstruktuurist. Edu talle oma plaanide elluviimisel. Ühiskondliku superstruktuuri upgrade on suur asi, see võib hea kolmkend aastat võtta. Tehniline värk, teeksid targemini, kui oma obstsöönse lõbu mujalt ammutaksid. Parem pihta anda kui arutada. Poliitikast võib palju halba rääkida, ent see siiski pigem ei ole Kaose ja Saatana koostöö Suure Eimillegi suunal. Seal üritatakse saavutada midagi suuremat, kui poliitiku homne päev, ning selle eest tuleb au anda, isegi kui see on vale.

Päevameedia seevastu mürgitab ühe hariliku seaduskuuleka kodaniku elu igapäevaselt. Sellega rikub ta ennast siis, kui ta parajasti ei joo. Meedia determineerib selle, millele ta mõtleb ja selle mõtlemise viisi. Hoolimata sellest, kas ta võtab selle kriitikata omaks, lükkab pimedas raevus tagasi või üritab artiklist kavaluse abil "reaalset asjade seisu" välja meelitada, igal juhul on kahju juba tehtud. Inimene on saadud mingi jama peale mõtlema. 

Muidugi on moodne massiühiskond ilma teabekanaliteta mõeldamatu. See, et kellelgi on võimalik oma olulist mõtet paljudele korraga rääkida, vahendada kõigile oluliste sündmuste juhtumist, nii et inimestel on relatiivselt ühtne pilt reaalsustervikust – struktuur kui selline teenib ilmselgelt progressi. See meedia teenib progressi ja see ka arvab, et ta teenib progressi, aga see ei tunneta progressi suunda, mida ta teenib. Adam Curtis – üks väheseid meie aja tõeliselt suuri ajakirjanikke - on öelnud, et poliitika lendas pekki siis, kui parteid hakkasid ebakindlate keskklassi hääletajate käest uurima "millist poliitikat teie tahaksite, et me teeksime", selle asemel, et jääda oma visioonile kindlaks ning püüda inimesi sinna kaasata. Paralleeli ajakirjandusega on kerge tõmmata. Kui  eesmärgiks seada inimestele meele järgi olemise, siis jääb seegi saavutamata.

Meie tänane eesti meedia on nagu kõige halvemad kõlarid, kust on võimalik ainult tränunni kuulata, nii et see mingil määral iseendaks jääb. See on lämmatav foon. Suured asjad ei ole selles võimalikud (kui nad just Savisaare troonimiskõne ei ole). Võimalik on äripiiderlus, poliitpiiderlus, kultuuripiiderlus ja skandalistika. Sügavamas mõttes ei ole tegemist ajakirjandusega. Ajakirjandus tähendab, et ühe teemaga tegeletakse kolm kuud, nii et sünnib uus teadmine ja uus väärtus. Sellega on Eestis tegelenud peamiselt mõned kunstnikud, aga kuna see on kunstiks vormistatud, on selle jaotusvõrk paratamatult puudulik, nii et Eesmärk jääb teistviisi teenimata. Samas võib eeldada, et kunstnik kujutab oma peas ette mingit normaalset publikut, kes tahab teada ja mõista. Ajakirjanik kujutab ette mingeid täiesti kohutavaid inimesi ja panustab sellele, et kõigist ühiskonnakihtidest võimalikult ebasümpaatne mulje jääks. Ühiskond ei ole tegelikult hüsteeriline ja vihkav, ühiskond on veidi kartlik, uudishimulik ja samas võõristav, peamiselt uinuvas olekus.

Praegune meedia on aga radikaalselt eesmärgitu, pelgalt reageeriv, nii nagu isiklikus elus, nii ka tööl, sisult absurdne, kirjanduslikult küündimatu. Puudub plaan ühiskonna jaoks. Valitsev mentaliteet on "lihtsalt elada" ja "ärge võtke meilt seda piskut mis meil veel on". Omaenese pisikese homse päeva pärast muretsetakse, et see ikka sama virel oleks kui täna ja eile, SelMet tegeleda suure homsega, mis meil kõigil ühine on. Ja samal ajal peetakse endid tohutu tähtsaiks. See on vajalik, kuna töö on absurdne ning keegi ei viitsiks seda muudmoodi teha. Ainsad missioonid, mis mulle meelde tulevad, on ühe mehe represseeritud homoseksuaalsus ennast ühiskonda pritsimas ja igikestev Savisaare maashoidmine. Paluks uusi väljamõeldud vaenlasi. Oleme ju kõik kujutlusvõime inimesed. (Ühtse vitsaga kahtlemata lüüa ei või, ilmsesti on iga lehe juures väärikaid ajakirjanikke, justnagu igas koolis on mõni väärt õpetaja, aga nagu see õpetaja ei muuda kooli olemust, ei ole ka need ajakirjanikud tooniandvad.)

Meil toimub vähe. Samas toimub iga päev sõna otseses mõttes lõputult. Valimik, mis tehakse, on paratamatult üks killuke, aga tähtis killuke. See, mida inimestele näidatakse, see kümnetuhandekordistub. Ajakirjanik on maailmaehitaja, ta ehitab maailmast maailma, ülesanne on vastutusrikas. Tema kutsub esile Teise Maailmasõja pealetungi ja taandumist inimeste peades. Ta määrab ajastu. On see tehnoloogilise utopismi ajastu, eetika või organisatsiooniteooria oma. See on äraarvamismäng: ta võib eksida. Tema eksib, kaotavad kõik. Tuleb ettevaatlik olla. Sündmused sünnivad meediast sõltumata, ent nende mõjule saab see kas gaasi või pidurit panna. Tuletagem siinkohal meelde Herakleitose sõnu: "See, kes ei oota ootamatut, ei leia seda kätte."

Head ajakirjandust võiks garanteerida see, kui ajalehe peatoimetaja kirjutaks ise hästi ja oleks võimeline head teksti ära tundma. Samuti võiks aidata, kui tal oleks mingi hästi väljajoonistunud poliitiline probleem, mitte päevapoliitiline, vaid spetsiifiliselt ideoloogiline. Inimesed, kellel on mingi suur asi ajada, hoolitsevad tihtilugu ka selle eest, et väiksed asjad oleks hästi aetud.

Hea ajakirjanik, kui sulle pakub huvi oma tööd mitte kaotada, sest sulle mingi meeldib see, siis sa lähed ja ehitad oma ametiühingu paremaks ja lased protesti märgiks lehetäie pornopilte välja, mitte ei täida pimesi tööandja või, taga hullemaks, endise tööandja käsku. Ametiühingutega on teil ülepea halvasti, kuulukse, et kuuest ametiühinguteemalisest uudisest, mis Uudisteagentuurist tuleb, jõuab umbes pool uudist artiklikujju. Tundub, nagu keegi kuseks kuskil. Ajakirjanik, kes arvab, et vaba meedia on see, kui ta käsku täidab, see on seesama, kui kommunist arvab, et julmalt kommunistlik on NKVD-ga kaasa minna. Samuti on kunst ja tõde ajalooliselt asjad, mille nimel tuleb kannatada. Homse päeva pärast muretseda on fundamentaalselt ebakristlik. Teksti valdamine on üks võimsamaid relvi, mida inimene käsitseda saab. Kohatu, täiesti kohatu on väriseda.

See, mida peaks tegema – nagu meie proovime teha – on ettevalmistumine kultuurilise kõrgaja saabumiseks. Ajakirjanduse idee on olla ülejäänud ühiskonnast sammukese võrra ees. Artikli idee on teha oma lugejast parem inimene. Sul on ikka veel aega oma meelt muuta. Ajad ei ole enam need, mis nad olid, ning nad ei saa nendeks ka tagasi.

Martin Luiga
Egle T. foto