2009. aastal algas Hans H. Luige Bakuu-afääri eesti etapp. On 16. septembri ennelõuna, ilm on septembri kohta soe, tibab kerget seenevihma.
Selle looga seotud ettevõtja (kelle nime ma tean, kuid kelle anonüümsust kaitsen, kuna Hans H. Luige meediatapamasin undab peatamatu hooga) telefon heliseb. Helistajaks on Sulev Vedler, kes hoiatab, et ta saadab kohe-kohe artikli, millele on vaja kommentaari. Asjaga on kiire, ütleb Vedler, materjal olevat kuum ja leht peab kohe-kohe trükki minema. See on tüüpiline Ekspressi trükkimineku trikk. Ajakirjanduseetiliselt on kõik korrektne. Vastulauseks anti ju võimalus. Oma asi, kui ei jõua vastata. Kõik Hans H. Luigega konfliktis olnud ettevõtjad teavad seda trikki. Ka sel korral ei räägi Sulev lähemalt, millega tegu. Ettevõtjal on sel päeval kontoris mitmeid koosolekuid, vahepeal põikab ta arvuti taha ja näeb 12:30 meilboksi potsatanud Vedleri kirja. Avades vaatab sealt vastu suurefondiline tekst, punase pealkirjaga "Vääritud tõprad". Silmadega tekstist diagonaalis üle käies on kohe näha, et tegemist on täieliku jamaga. Ettevõtja saadab meili maja sees kolleegidele edasi ja palub kiireid kommentaare. Pressiesindaja draftib vastuse, see saadetakse ka advokaatidele üle vaadata.
Ettevõtja helistab Vedlerile ja ütleb, mis ta sellest tekstist arvab. Ta ei arva hästi, sest see on valet ääreni täis. Eesti on väike. Vedler ja ettevõtja tunnevad ammu, mehed on pea sama vanad ja pikka aega ka töö tõttu kokku puutunud. Nagu enamus eesti tipptegijaid. Vedleril on kohtudes selgelt piinlik ja ta on kimbatuses.
"Tead,"ütleb Vedler sellele ettevõtjale "sa saad ju ise ka aru, et ega ma päris ise seda artiklit pole kirjutanud."
Ma olen seda episoodi teadnud kõik need aastad. Kui ma millessegi üldse usun, siis inimeste võimesse parandada meelt. Talebki kirjutab, et need inimesed, kes on korra eksinud ja sellest õppinud on usaldusväärsemad kui need, kes pole kunagi eksinud. Ma ei oleks siin, kui väga paljud inimesed ei oleks mulle mu eksimusi andeks andnud. Korduvaid, nõmedaid, labaseid, alatuid. Alustades Luige Bakuu-afääri valgustamist teadsin, et mitte kellelegi kolmandale, kes selles asjas on ükskõik mis põhjusel valet kirjutand ma seda ette ei heida, midagi nina alla ei hõõru. Kõigil on võimalus parandada meelt. Vaadata otsa uutele faktidele ja otsustada, mida nad teevad.
Sulev Vedleril oli oma uues töökohas Postimehes lisaks võimalus vaadata, kes talle palka maksab. Luik. Jah. Aga kas Mart või Hans H? Sulev Vedler aga otsustas, et vaja on võtta selge positsioon, võrrelda mind Hitleriga ja mida kõike muud. Oli ka teine võimalus. Rääkida uutest faktidest. Või rääkida lausa Hans H. Luige modus operandist. Kuidas sellised lood täpselt sünnivad. Selliseid lugusid on ju veel. Kui Rein Kilk meets Janar Fillipov, mäletate.
Sulev Vedler, ma küsin Sinult, kuidas sündis lugu “Vääritud tõprad” ja ma küsin Sinult, kuidas sündis lugu “Usumegi kaurijuttu”. Kui omanik kontrollib oma lehe sisu on asi väga ebaliberaalne. Aga kui seesama mees kontrollib teiste omanike lehte, siis on see käetõst eraomanduse vastu. Ja põhiliselt kannatab sellest antud juhul Postimehe väärikus.
Täiesti teisel teemal: just praegu nägin oma koduukse ees seismas Hans H. Luike, Margus Järve (@graafik) ja veel kahte härrasmeest. Tervitasime. Luik näitas ühe auto poole: “Näed, just arutame, et see on vist selle Kenderi auto.” Ma ütlesin, et see ei ole minu auto ja lisasin: “Hans, tore näha, ma tean, et sa oled sedalaadi inimene, et sulle meeldib, kui probleemid on tõsised.” Hans naeratas: “Sa oled lihtsalt üks lollpea, sa ei tea, kuidas asjad käivad.” Proovisin vaielda. Hans ei kuulanud. Siis astus minu juurde üks härrasmeestest, keda ma ei tundnud. Hans: “Vaata, see on väga tõsine tegija.” Paistis tõesti väga asjalik härrasmees. Ta astus sammu lähemale, surus käe pihku ja ütles naeratades: “Tekst on püha.” Kuidas ma sain mitte nõustuda. See ei ole päris lootusetu, kui Hansu sõprade hulgas on mehi, kes nii hoolega mu tekste loevad. Asi jätkub.
Esimene peatükk. Luige ja Vichmanni Bakuu-afäär – meediamuskel letsgo
Teine peatükk. Hans, kallis
Selle looga seotud ettevõtja (kelle nime ma tean, kuid kelle anonüümsust kaitsen, kuna Hans H. Luige meediatapamasin undab peatamatu hooga) telefon heliseb. Helistajaks on Sulev Vedler, kes hoiatab, et ta saadab kohe-kohe artikli, millele on vaja kommentaari. Asjaga on kiire, ütleb Vedler, materjal olevat kuum ja leht peab kohe-kohe trükki minema. See on tüüpiline Ekspressi trükkimineku trikk. Ajakirjanduseetiliselt on kõik korrektne. Vastulauseks anti ju võimalus. Oma asi, kui ei jõua vastata. Kõik Hans H. Luigega konfliktis olnud ettevõtjad teavad seda trikki. Ka sel korral ei räägi Sulev lähemalt, millega tegu. Ettevõtjal on sel päeval kontoris mitmeid koosolekuid, vahepeal põikab ta arvuti taha ja näeb 12:30 meilboksi potsatanud Vedleri kirja. Avades vaatab sealt vastu suurefondiline tekst, punase pealkirjaga "Vääritud tõprad". Silmadega tekstist diagonaalis üle käies on kohe näha, et tegemist on täieliku jamaga. Ettevõtja saadab meili maja sees kolleegidele edasi ja palub kiireid kommentaare. Pressiesindaja draftib vastuse, see saadetakse ka advokaatidele üle vaadata.
Ettevõtja helistab Vedlerile ja ütleb, mis ta sellest tekstist arvab. Ta ei arva hästi, sest see on valet ääreni täis. Eesti on väike. Vedler ja ettevõtja tunnevad ammu, mehed on pea sama vanad ja pikka aega ka töö tõttu kokku puutunud. Nagu enamus eesti tipptegijaid. Vedleril on kohtudes selgelt piinlik ja ta on kimbatuses.
"Tead,"ütleb Vedler sellele ettevõtjale "sa saad ju ise ka aru, et ega ma päris ise seda artiklit pole kirjutanud."
Ma olen seda episoodi teadnud kõik need aastad. Kui ma millessegi üldse usun, siis inimeste võimesse parandada meelt. Talebki kirjutab, et need inimesed, kes on korra eksinud ja sellest õppinud on usaldusväärsemad kui need, kes pole kunagi eksinud. Ma ei oleks siin, kui väga paljud inimesed ei oleks mulle mu eksimusi andeks andnud. Korduvaid, nõmedaid, labaseid, alatuid. Alustades Luige Bakuu-afääri valgustamist teadsin, et mitte kellelegi kolmandale, kes selles asjas on ükskõik mis põhjusel valet kirjutand ma seda ette ei heida, midagi nina alla ei hõõru. Kõigil on võimalus parandada meelt. Vaadata otsa uutele faktidele ja otsustada, mida nad teevad.
Sulev Vedleril oli oma uues töökohas Postimehes lisaks võimalus vaadata, kes talle palka maksab. Luik. Jah. Aga kas Mart või Hans H? Sulev Vedler aga otsustas, et vaja on võtta selge positsioon, võrrelda mind Hitleriga ja mida kõike muud. Oli ka teine võimalus. Rääkida uutest faktidest. Või rääkida lausa Hans H. Luige modus operandist. Kuidas sellised lood täpselt sünnivad. Selliseid lugusid on ju veel. Kui Rein Kilk meets Janar Fillipov, mäletate.
Sulev Vedler, ma küsin Sinult, kuidas sündis lugu “Vääritud tõprad” ja ma küsin Sinult, kuidas sündis lugu “Usumegi kaurijuttu”. Kui omanik kontrollib oma lehe sisu on asi väga ebaliberaalne. Aga kui seesama mees kontrollib teiste omanike lehte, siis on see käetõst eraomanduse vastu. Ja põhiliselt kannatab sellest antud juhul Postimehe väärikus.
Täiesti teisel teemal: just praegu nägin oma koduukse ees seismas Hans H. Luike, Margus Järve (@graafik) ja veel kahte härrasmeest. Tervitasime. Luik näitas ühe auto poole: “Näed, just arutame, et see on vist selle Kenderi auto.” Ma ütlesin, et see ei ole minu auto ja lisasin: “Hans, tore näha, ma tean, et sa oled sedalaadi inimene, et sulle meeldib, kui probleemid on tõsised.” Hans naeratas: “Sa oled lihtsalt üks lollpea, sa ei tea, kuidas asjad käivad.” Proovisin vaielda. Hans ei kuulanud. Siis astus minu juurde üks härrasmeestest, keda ma ei tundnud. Hans: “Vaata, see on väga tõsine tegija.” Paistis tõesti väga asjalik härrasmees. Ta astus sammu lähemale, surus käe pihku ja ütles naeratades: “Tekst on püha.” Kuidas ma sain mitte nõustuda. See ei ole päris lootusetu, kui Hansu sõprade hulgas on mehi, kes nii hoolega mu tekste loevad. Asi jätkub.
Esimene peatükk. Luige ja Vichmanni Bakuu-afäär – meediamuskel letsgo
Teine peatükk. Hans, kallis