EPILOOG ROMAANILE "PÜHA JA ÕUDNE LÕHN"
ROBERT KURVITZ
-
Revachol, 75 aastat tagasi, kaks aastat enne sajandivahetuse revolutsioone.
Eemalt, sümfooniahalli peasaalist kostab lava taha aplausi. Ovatsioonid on esmaettekande kohta kesised, teist tagasikutsumist ei mängi välja. Esimese korraldasid klaköörid. Keelpillisektsioon vahetab hõbedastel tigudiivanitel juba õhtukleite tänavarõivaste vastu. Akna taga sinetab jaanualõpu taevas. Ja selle ees seisab comte Émile de Pérouse-Mittrecie – mustas redingotis, dodekaeeder käes ja vesilokiga juuksed vehkimisest sassis.
Émile on vastuoluline isiksus. Ta on aristokraat, Pérouse´i ja Mittrecie maakonna comte, kuid viha kõrgema klassi usurpeerinud kodanluse vastu teeb tast proletariaadi ja seega ka revolutsiooni pooldaja. Jõude elades on Émile ennast ka heliloojaks pidama hakanud. Ta on haiglaselt kuulsusjanuline, ent rahva südame on ta otsustanud võita dodekafoonilises helilaadis teostega. Comte´i helilaad rajaneb silmipimestavalt modernsel geomeetrilis-sümbolistlikul harmooniate süsteemil, millel pole ülejäänud tsiviliseeritud maailma muusikaga midagi pistmist. Inimkõrvale kostab see vastuvõetamatu kriginana. Tonaalset, traditsioonilist helilaadi peab Émile emakakujuliseks. Vaimusuigutavaks lällutamiseks. Amööbide muusikaks. Oma teoseid dirigeerib ta ise – keegi teine ei oska ega taha seda teha – kasutades tavapärase taktikepi asemel papist dodekaeedrit. Mehe põsed õhetavad elevusest, dodekaeeder väriseb käes. «Kas lähen tagasi või?» hüüab ta, «Lähengi!»
Ta tuiskab läbi toa nagu palavikust sunnitud. Uksel peatab sümfooniaorkestri direktor comte´i oma diskreetsel moel: «Ei tea, pole vist vaja minna...»
«Miks?» ei saa mees aru. Viril naeratus kerkib suule. «Nad ju kutsuvad! See oli tohutu!»
«Tohutu...» sügab direktor kukalt. «No midagi see oli, aga te käisite ka juba kord ja... ei ole hea toon publiku viisakust proovile panna.» Saalis on vaikseks jäänud. Tuul puhub akna taga.
«Minu arust pole viga midagi.» Paks kolleeg paneb käe comte´i õlale. «Idee oli hea. Teostus oleks veidi lihvi vajanud. Aga tead, lõpus loksus kõik kenasti kokku. Ja mis siis, kui see ei tulegi kordusesitusele? Lihvid järgmise ilusti läikima, küll see juba tuleb!» Nii räägib mees, kes kirjutab peamiselt flöödikontserte ja soolopalasid flöödile.
«Tjahh... järgmine,» sügab direktor ikka veel kukalt. «Ehk oleks parem, kui te ei kirjutaks sellest...» kuuleb comte teda kriitikuhärrale sosistamas. «Pérouse-Mittrecied on aastate jooksul meie asutusele helded olnud...»
Õhetus comte´i näol muutub halvaloomuliseks värinaks. Naeratus vireleb ikka veel. Ta naaseb märkamatult aknalaua äärde, naiste askeldamisest mööda. Direktori silumist kostab sinnamaani välja, ka kriitikuhärra räägib. Keeruline... sellise asjaga kuulsaks ei saavat, häiriv olevat kuulata. Klaasi taga, tumesinises õhtus õõtsub puude oksi.
«Häiriv kuulata...» sosistab comte. Aknalaual seisab metronoom. Ta laseb osuti tiksuma. Tempo on grave, aeglaseim võimalikest. «Kuulsaks ei saa...»
«No kuulge!» kärgatab kontsertmeister. «Minu arust inimesel on täiesti oma helikeel!» Lihav naisterahvas vaatab comte´i poole. «Ma südamest loodan, et tuleb ka järgmine kord. Ainult et siis juba – äkki tõesti mitte nii keeruliselt.»
Kostab naerukahinat. Kergendusohe läbib riietusruumi.
«Lõpus... loksus kõik kenasti kokku...» pomiseb mees. Ta pöörab aeglaselt ümber ja vaatab toatäit inimesi altkulmu, vesilokiga tuka alt. «Nii et mina olen siis ainus, kelle arvates see oli tohutu, jah?»
«Tiks,» vastab metronoom, puude oksad õõtsuvad mehe selja taga.
«Minu meelest oli omapärane,» ütleb kontsertmeister. «Ja tõesti – oli häid momente.»
«Häid momente...» ütleb comte.
«Tiks,» teeb metronoom.
Mees hüpitab dodekaeedrit käes. «Aga... millised momendid teile siis kõige rohkem meeldisid?»
«No teise osa algus oli ilus...» naine nokitseb oma viiulikasti. «Ja...»
«Tiks.»
«Tiks.»
«Tiks.»
«Aasimut!» lööb keegi vaikuses käsi kokku.
«Tiks.»
«Boreas! Sektor!» Silmad välguna hõõgumas tuleb pisike mees üle toa. Iga takti peal lööb ta käsi kokku ja igal sammul ütleb ühe sõna.
«Nadir!» lõpetab mehike ja kummardub comte´i ees. «Iga viimane kui osa oli absoluutne, matemaatiline täius. Ärge tehkegi järgmist, ärge rikkuge seda. Haihtuge, see ei vaja enam lisa.» Mees surub pisikesed käed rusikatesse, ta sametülikonna küünarnukkidel on lapikohad. «Ma lähen tagasi Graadi,» pöördub ta toatäie poole. «Kahe aasta pärast algab Mirovast revolutsioon, mis pühib üle maa nagu äikesetorm. Ja selle läbikukkumine juhatab sisse kogu järgmise sajandi. Inimmõistuse loojakusajandi, mille iga järgnev aasta on pimedam kui eelmine.»
Ta hiilib toas ringi nagu keravälk, ähvardades iga hetk kellegi näkku karata. «Sealt lõpust, läbi polaaröö kostab see muusika. Ta mängib tuleviku helikandjatel. Magnetitel! Ent ometigi – mitte sealt ei tule ta. Te saate kuulsaks, monsieur Mittrecie, teie muusika jõuab meieni tõelisest lõpust, edasi isegi sealt, kus kogu aine on mälestus. Nii kõlab valge valgus, mis igasse pimikusse särab, kõik ilmutused tühjaks pöörab.» Ta tõuseb kikivarvukile, kriitiku nina alla: «Kõik ilmutused – ma ütlesin – tühjaks pöörab!»
«Tiks.»
Mehike keerab pea selja taha nagu öökull. Ta pilk otsib piksevarrast ja leiab selle comte’i kujul. Tolle näol levib kõrvuni naeratus. Mees hingeldab: «Ma siis ikkagi saan kuulsaks? Kas te tõesti arvate, et see niimoodi juhtub?»
«Ma olen selles kindel. Sest valgusest edasi…»
«Ion!» segab lapse hääl vahele, «Ion, lähme juba…» Uksel seisab väike poiss, pidulikult riides.
«Te peate mind vabandama,» surub mees comte´i kätt, «oli au tutvuda inimesega, kelle pea on vastuvõtjaks nii eredatele helidele, et nende valguses saab nähtavaks maailma mälestuslik loomus.»
«Oodake!» kohmetub autor. Ta otsib redingoti põuest hariliku pliiatsi ja kirjutab sellega dodekaeedrile autogrammi. Ta on seda pikalt harjutanud. «Mis nimele ma teen?»
«Ion Rodionovile,» naeratab mehike. Ta on põnevil.
«Ega te juhtumisi kuhugi ei kirjuta?»
«Oo ei, ma pole kriitik,» võtab mees hulktahuka vastu, silmad imetlusest särisemas. «Ma olen matemaatikaõpetaja.»
«Muidugi!» nähvab pundunud kriitik ukse kõrval.
Aga õpetaja läheb tast mööda, ei tee kuulmagi. Ta võtab ukse ees väiksel õpilasel käest kinni. «Tule, Ambrosius!» ütleb ta. «Kas pole ilus tahukas?»
o
Kuu aega hiljem, kaheksasada kilomeetrit Revacholist, Suurel Sinisel, Insulinde serval.
Jahtlaeva puri võtab vihaselt tuult. Kangas laperdab, tuul ulub kõrvulukustavalt. On veebruarilõpu öö ja madrugaada – viimane, tumesinine tund enne päikesetõusu. Ookean hõbetab tumesinise laotuse all, üksik jahtlaev manööverdab läbi ta mõranend jääkooriku. Jääkamakas möödub reelingust, see aurab pimedas. Tekil seisab comte Émile de Pérouse-Mittrecie. Ta on ikka veel mustas redingotis, see on räbaldund ja pesemata. Mehe juuksed lehvivad tuules, käed punetavad külmast. Nad on rooli külge jäätunud.
«Pane ennast põlema, Revachol! Pane ennast põlema!» röögib ta tuulde. «Mina tean, et see on tohutu ja maailm teab, et see on tohutu! Kes sina üldse oled selline?»
Laev raksatab vastu jääserva. Kõrvulukustav kriipimine puitkere vastas. Hammastega tirib comte korgi piiritusepudelilt. «Keeruline?!» röögib ta ja võtab sõõmu. «Ma toon teile sfääride muusika ja see on liiga keeruline?! Ise oled keeruline, lehm!»
Ta ees, läbi tohutu rähmase maailma tõuseb päikene. See on nägemus. Helehall valgus kiirgab vihkude, külmade pärgadena. Päike tõuseb hallist. Comte ajab käed taevasse, aja võrratu müra haarab ta endasse. See on valjem veel kui tuul, valjem kui üksteise vastu hõõrduvad jäämassid. Mehe suust pritsib ila, ta üürgab oma lemmikkadentsi. See on tema enda kirjutatud. Ja halli hääl ta ees kõlab nagu aplaus, seisvad ovatsioonid, kümnete tuhandete jalgade trampimine ja viled, kõrvulukustavad viled nagu ilutulestiku raketid, aatom, mis kunagi Revacholis lõhatakse. Ainus asi siin maailmas, mis on ilusam kui tema enda muusika, on aplaus.
«Ma olen kuulus!» pröökab comte. «Ma olen kõikide aegade kõige kuulsam muusik! Kõik teised muusikud on minuga võrreldes eikeegi! Keegi – mitte keegi! – ei tea neid, aga mind teavad k õ i k !»
Ta kulistab piirituse piisatuks ja virutab pudeli tekile puruks. «Miljonid armastavad mind!» hüüab ja heidab deliirumis käsi õhku, halli poole. «Miljonid ja miljardid, sajad tuhanded miljardid noored ja armunud tüdrukud armastavad mind ja minu kaksteist-toonilist helilaadi! Armastus on kõik! Armastus on valgus! Valgus ja sealt edasi – ei midagi!»
- 30.01.'09