 |
| Wikimedia Commons |
Plasmapalli toimimise kohta lugesin Wikist ja silma jäid kõvad väljendid nagu “krypton”, “noble gases” ja “plasma filaments”. Kera sees liiguvad juhuslikku mustrit pidi (vähemalt minu jaoks juhuslikku mustrit pidi) värvilised ribad, mis meenutavad tegelikult sirgeks venitatud välgunooli. Sümboolselt seostub plasmakera teadvusega nõnda, et kera keskel olev varras on inimene ja kera sisemus on tunnetatav maailm. Plasmanooled sümboliseerivad maailmat kompivat inimteadvust.
Kui sa kera puutud, tõmbuvad kombitsad suure hooga puutepunkti. Kõik võrdselt jaotunud punktid koonduvad üheks. Ahhaa – see on siis kinnisidee, või pühendumine. Fookus. Sugutung. Kui sõrme keral pikemalt hoida, tunned puutepunkti kuumustemperatuuri tõusmist. Põletav kirg, nii hukutav. Lihtsalt jube oma intensiivsuses. Mängisin selle palliga mitu minutit Loojat. Vaatasin, kuidas kera sees oli keegi lõksus ja muidugi oli loogiline järeldus järgmine: plasmakera on mingil määral eneseteadlik. Või täpsemini: mina olen see plasmakera.
Säärane lõbus pseudointellektuaalsus viis järgmise mõtteni: mis saab siis, kui kera lõhkuda? Kuigi minu kera on plastikust, mitte klaasist, piisaks lõhkumiseks ilmselt vaid ühest ainsast täkkest ning gaas paneb jooksu. Meedium kaob. Selles mõttes, et atmosfäär on kah ju gaas (nii teaduslikult akuraatne jutt). Et plasmakera toimiks, on selles olemas skaaladele vastav tasakaal. Teadvusest nii palju, et me kui indiviidid oleme teadlikud väga väikesest reaalsusprotsendist. Inimkond on uudishimulik ja püüdleb teoorias valgustatuse ja teadmiste poole. Tajude laiendamise poole. Jaa nii edasi. Esimese asjana teab tark inimene aga seda, et ta on piiratud ja loll.
Inimene suudab reaalsust näha vaid killustatult, mitte tervikuna. Me ei suuda kunagi tervikut hoomata, see lahustaks meid ja me poleks enam inimesed. Ütleme nii, et kui reaalsus on tuhandetahuline teemant, siis näeme sellest vaid ühte tahku ja selles tahus me ka elame. Sureme ka. Muidugi üritame pidevalt kõiki tahke tajuda, see annaks meile mingeid legendaarseid “vastuseid”. Eluga rahul olevaid õndsaid välja jättes jäävad alles minusugused. Ja ma näpin plasmakera ja mõtlen mis saab siis, kui ma laiendan teadvust läbi piiride lõhkumise.
Ilmselgelt seisan eluaegse probleemi ees. Kuidas laiendada ilma lõhkumata? Kui kera lõhkuda, siis muutub plasmakera mõttetuks. See ei häviks, ainult gaaside tasakaal kaoks ning seega jääks järele vaid kest. Kole plastikjunn. Fenomen ise oleks lännu. Samamoodi saab seda võrrelda inimorganismi surmaga, kus individuaalne teadvus näib hajuvat ja mõneks ajaks jääb järele tükk liha. Probleem on eelkõige mõtteviisis, mitte meetodis. Ma tahan teadvust “vabastada”.
Teadvust ei saa vabastada ega laiendada. Põhimõtteliselt saaks ehitada planeet Maa suuruse plasmakera, kuid see jääb alati piiratuks. Teadvus on justkui alati mingi kupli all. Inimeste puhul me ei tea siiani, kus või isegi mis see teadvus on. Näiteks küsi endalt kus sa hetkel asud. Mitte ruumilises mõttes, nagu majas või autos jne. Läänes arvame miskipärast, et me asume ajus. Ma ei tea miks me end seal kujutame. Iseenesest pole me veel ennast leidnud, tõenäoliselt seetõttu, et meid pole olemas. Ei kujuta ette, miks me oma kehast kohe praegu minema ei lenda. Ilmselt kuna me pole oma plasmakera katki teinud.
No nõnda ma mõtlesin, kui seda plasmakera näppisin. Plasmakera leiutas Tesla, hullumeelne geenius. Kui ma vaatan plasmakera, näen enam kui metafoori. Ma püüan mõelda sellest kui fenomenist, mitte kui probleemist. Ma ei saa end laiendada ja plasmakera ei saa laieneda. See võib suureneda, nagu inimene uusi teadmisi omandades. Siiski ei hakka me teadvus kunagi kõiki teemanti külgi hoomama. Mis mina siis olen? Lõksus oma kehas ja elu lõpuni loll? See on asja üks külg. Teine näib olevat see, et ma olen korraga plasmakera sisemine ja VÄLINE osa. Ma olen pidevalt laienev teadvus, mis aja näilisuse tõttu paigalseisvana tundub. See tähendab, et plasmakera, arvuti ja sina kes sa loed on minu osa ja minu sinu oma. Ma olen otseses mõttes plasmakera ja seega olen ma sellest ka väljaspool: ma vaatlen teadvust väljastpoolt. Paradoksaalselt ja vastuoluliselt kõlab see vaid lingvistiliste jaburuste tõttu, kuna keel pole kunagi reaalsuse väljendamiseks hea vahend.
Plasmakera on lahe asi, kuigi ebapraktiline. Samas aitas see mind eile õhtal pilves peaga rohkem, kui mingi filosoofiaõpik.
Mikk Pärnits