Rõõmsad põrgulised

Mängufilm "Wall streeti hunt" (The Wolf of Wall Street, USA 2013, 180 min), Rež. Martin Scorsese, Stsenaristid Terence Winter ja Jordan Belfort, operaator Roberto Prieto. Osades Leonardo Di Caprio, Jonah Hill, Margot Robbie, Matthew McConaughew jt. Linastub eesti suuremates kinokettides alates 07.02.2014.

Väga palju eksitavat on selle filmiga seoses. Pealkiri "Wall Streeti hunt" justkui otsejoones viitab ühele teisele filmile ja ühele teisele filmimehele. Oliver Stone´i "Wall Street" (1987) räägib rahamaailma telgitagustest, pakub ülimalt õnnestunud kuvandi paadunud börsihaist (Michael Douglase tipproll) ning langeb ajaliselt kokku kurikuulsa Musta Esmaspäevaga. Kuna on olemas selline asi nagu "Wall Street: Money never sleeps" (2010), nö Wall Street 2 (mis muuseas polegi nii halb), siis võib jääda totter mulje nagu üritaks Martin Scorsese teha "Wall Street 3-e". Et peaosalise, Leonardo Di Caprio rollijoonis mõnedes punktides langeb kokku Douglase omaga, siis võib see mulje kergelt süveneda.

Ei ole see nüüd ikka päriselt ka nii, et üks filmi suurmeister teist niimoodi ahvima hakkab. Ja ei ole ka Di Caprio enam miski poisike, et ta peab vanemate tegijate pealt maha viksima. Wall Streeti hunt on täiesti iseseisev kunstiteos, kusjuures väga hea kunstiteos. Ma arvan nii mitmel põhjusel. Esiteks - Oliver Stone´i faabula on täiesti fiktsionaalne, Gordon Gekko tegelaskuju puhtalt välja mõeldud, seevastu Jordan Belfort, keda Scorsese filmis kujutatakse, on täiesti reaalne inimene ja tema lugu pärit ta enda mälestusteraamatust. Di Caprio kehastab seega konkreetset inimest, kelle mõned karakteersed jooned langevad puhtjuhuslikult kokku Gordon Gekkoga.

Teiseks - need filmid räägivad täiesti erinevatest asjadest. Stone´i "Wall Street" on otsene filmikunsti esteetiliste vahenditega teostatud sotsiaalne kriitika, Scorsese film ei ole seda, vähemasti otseselt mitte. "Wall Streeti hunt" ei räägi niipalju Wall Streetist ja rahamaailma telgitagustest kuivõrd linnast ja inimestest vastavas aegruumis. Scorsesel on mingi vana teema New Yorgiga. Minu arvates pole juhuslik, et tema läbimurdefilm, üks filmikunsti pärle, "Taksojuht" räägib samuti New Yorgist - taksojuhi pilgu läbi. Mäletate ju, kuidas üheks hetkeks istub takso tagaistmele Martin Scorsese ise ja kuidas tema suu läbi hakkab kõlama puhas ürgne linnapoeesia.

"New Yorki jõukudes" näitab Scorsese jällegi Linna, sedapuhku 19. sajandi keskpaiga New Yorki, seda rõõmsat, lustlikku, pahelist ja kuritegelikku New Yorki nagu see oli enne president Wilsoni ja keeluseadust. Scorsese valdab meisterlikult kunsti konteksti ja faabulaga mängida, neid teineteisest mööda ning ka teineteise sisse jooksutada. Me näeme suurel ekraanil mingit pättide arveteklaarimist, samal ajal, kui taustal toimub Verise Pühapäeva mõõtu konflikt rahva ja sõjaväe vahel. Scorsese on siin huvitava ja olulise peitnud tahaplaanile, esiplaanile aga kergitanud suht väikese asja. Sõnum, mida sellise kunstilise võttega vaatajale edastatakse, on kainestav: me näemegi ajalugu just nii, nagu see film, me ei näe tegelikke sündmusi, vaid ainult mingit läägevõitu jama. Scorsese on teinud ajaloofilmi sellest, et ajalugu on illusioon.

Ja nüüd siis Wall Street, 90-ndad, kokaiin, börsispekulandid. Jordan Belfort oli mees, kes 90-ndate lõpus suurema sahkerdamise eest kolm aastat kinni istus. Belfordi lugu algab sellega kuidas noor äsja abiellunud au- ja rahaahne poiss linna saabub, kuidas ta esimest korda börsile astub, kuidas üks seeniorist börsihai talle eduka äri valemit õpetab (kokaiin pluss kaks korda päevas pihensit) ja kuidas ta esimest korda kõrbeb Mustal Esmaspäeval, 1987-ndal aastal, kui möllas üks 20. sajandi suurimaid finantskriise. Seejärel näidatakse, kuidas Belfort asutab oma maaklerifirma, kuidas ta õpetab poolharimata topskid müügimöla ajama (ta kirjutas töötajatele lausa stsenaariume) ja kuidas ta õhku müües pururikkaks saab. Lõpuks võime näha ka Belfordi allakäigu lugu: kuidas FBI tal munad pihku võtab ja sunnib üles andma kõiki oma ärikaaslasi.

Ongi enam-vähem kõik. Kogu lugu. Üsna klassikaline lugu, ei mingeid erilisi keerdkäike. Ja kes filmist ainult süžeed ja narratiivi otsib, selle jaoks polegi nagu rohkem midagi vaadata. Mina aga vaatan neid inimesi, neid riideid, neid kombeid, kuulan selle või teise sahkerdise tarka plära, elan kaasa peategelasele kes võõrutuskrampides oma uhke Ferrari poole roomab või siis börsil sütitavat turunduskõnet peab ja mul on huvitav ja hea olla nagu filatelistil margipoes. Sest Scorsese nagu ka muide Söderbergi puhul ei sisaldu film pelgas narratiivis. Unustage ära tekst ja fabuleering, vaadake lihtsalt filmi, vaadake ja kuulake. Eriti kui on mida vaadata ja kuulata.

Meeleolu torkab silma. "Wall Streeti hunt" on üks lõbus film. Sellel filmil pole tõepoolest mitte midagi pistmist komöödiaga kui žanriga - ma ei tea miks aga Cinamon kuulutab seda filmi välja kui naljafilmi. Vahel ma imestan, et kes küll on see imeline olend, kes Eesti suurtes kinokettides filmide žanrimääratlusi välja mõtleb ja mis tema peas küll toimub. Filmis on jah, paar päris naljakat kohta, aga komöödia tarvis on seda kaugelt liiga vähe. Küll aga valitseb filmi ühtlaselt lõbus, lausa kuratlikult lõbus meeleolu. Ja see on selline riginal-raginal põleva maja lõbusus, seal on paras annus hullumeelsust ja hüsteeriat. Teate ju küll seda hetke, kui teie seest tahab vallanduda pöörane naer, aga te ei saa naerda, sest lõuad on erutusest krampis ja peas praksub.

Ja põhjust elevuseks jagub küllaga. Me näeme suurel ekraanil kuidas õhust raha tehakse. Kuidas see Sander seda asja "Pisuhännas" seletaski: "Ameerika süsteem: no muidugi teraskonstruktsioon ja nii edasi, aga mis peaasi, õhku, Papa, õhku, sest õhk ei maksa midagi!"Ühesõnaga oleme oma kaamerate ja mikrofonidega tulnud siia, Wall Streetile, et nuusutada väheke rahategemise kokaiinimaigulisi miasme. Kui Stalin oli üks telefoniga varustatud Tšingis-Khaan, siis siin lausa kubiseb sedasorti vendadest. Maaklerite närvilist kraaklemist saadab elektrooniliste side ja andmetöötlusinstrumentide ühetaoline sumin.

Mis rõõmsad põrgulised need küll on? Kohati jääb filmi vaadates mulje, et meid valitsevad Wall Streetilt mingid narko- ja seksihullud nihilistlikud punkarid (ma loodan keegi ei hakka vaidlema, et maailma võimukese asub Wall Streetil). Energiast särtsuva rõõmu taga aimdub leppimatut raevu seisuste, klasside, kultuuride, rahvuste, eetiliste normide, poliitiliste parteide jne vastu. Raev kõige vastu, mis inimest kuidagi eristab, teeb ta omanäoliseks, seob teda teiste inimestega. Rahavõim on äravahetamiseni sarnane Netšajevi nihilismiga, välja arvatud ühes punktis, muidugi. Rahavõimu ennast eitada ei tohi. Et inimest ühte asja jaatama dresseerida on kergem kui mitut, siis polegi punkarist börsimaakleri valmisvorpimine kuigi keeruline.

Samal põhjusel räägivad türannid ikka endist, kui esimese järjekorra anarhistidest ...

Teostatud on film tehniliselt täpselt, nii operaatoritöö kui montaaž on tublil hollywoodi kõrgtasemel. Muidugi neil, kes loodavad näha von Trieri või Antonionit, tuleb pettuda, "Wall Streeti hunt" on sajaprotsendiliselt hollywoodi filmikeeles tehtud linateos. Tempo on kiire, kaadrid lühikesed, teravad. Vaatasin filmi mitu korda üle ega leidnud ühtegi auku, tühja kohta. Heli toetab pilti ja annab sellele kindla rütmistiku. Stsenarist on kasutanud ära kõik võimalused faabula väljatoomiseks, näitlejad moodustavad harmoonilise ansambli. Ühesõnaga särav hollywoodi film vanameistrilt, mida kannatab vaadata pea kõigil sihtgruppidel. Soovitan kindlasti vaatama minna.