REIN RAUD. REKONSTRUKTSIOON. Mustvalge, Tallinn, 2012. 264 lk.Arvustus on ilmunud originaalkujul Vikerkaares.
Raamatu dialoogid üritavad jäljendada tänapäevast kõnekeelt – ning ehkki inimkõne edasiandmine sellisena, nagu ta päriselt on, oleks kaunikesti loetamatu või arusaamatu ning ilukirjandus on juba oma olemuse poolest kompressioon ja viide, paneb “Rekonstruktsioonis” nihe selle vahel, kuidas asjad tõepoolest on ja kuidas neid esitatakse, dialoogi enamasti ebaehtsana mõjuma. Vaid ühes või paaris kohas on tunne, nagu stseen tegelikult juhtuks ja sõnu tõepoolest öeldaks. Parim tõdemus, milleni antud raamatut lugedes jõudsin, on see, et Mats Traadi “Üksi rändan” on tegelikult jumala hästi kirjutatud. Võib muidugi väita, et “Rekonstruktsioon” on kontseptuaalne romaan, mille kontseptsioon on, et see on minategelase kirjutatud, ehk siis – Raud on meelega kirjutanud justkui inimene, kes ei oska tegelikult raamatut kirjutada.
“Rekonstruktsioon” on lugu ühest aeglaselt surevast mehest, vähihaigest Enn Padrikust, kes uurib oma viis aastat tagasi religioosses massisuitsiidis hukka saanud tütre surmani viinud asjaolusid. Selgub, et tütar Anni oli Pariisis õppides kirjutanud uurimistööd prostituutidest, veetnud nendega koos aega ning ühel päeval leidsid purjus prostituudid, et ta ikka ei saa aru, mis elu see on, kui ta seda ainult kõrvalt vaatab. Anni soostus end prostituudiks rõivastama ja tänavale minema. Seal sattus ta kohemaid mingi eri rämeda kliendi otsa ning tema peal tarvitati seksuaalset vägivalda. Antud kogemus pani Anni pettuma sotsioloogias, poliitikas ja filosoofias ning tekitas tas tunde, et igasugused maailmaparandamise katsed on naeruväärsed ja abitud. Hiljem naasis Anni Eestisse ning hakkas mööda esoteerikakallakuga ökotalusid hulkuma. Ühes sellises kohtus ta Androidiga, üksikuvõitu gootiliku karakteriga, kelle kohalolek oli tähelepanuväärselt võimas, ning keda tajuti teatud ringkondades autoriteedina. Android jutlustas “vabastavat hüpet tundmatusse” ja “endakssaamist tõelise teo läbi”. Anni ja Androidi vahel toimus tahete võitlus, mille Android kaotas ja lahkus, ent Anni oli Androidi ideoloogia mingis tõlgenduses omaks võtnud. Käputäis inimesi jäi new-age-talusse ka talveks, nad hakkasid maailma ajaloost kokku varastatud riitusi jäljendama, saades üheks oma teadvuse madalamate tasemetega, ning lõpetasid selle kuuekuise riituse kollektiivse enesetapuga vingu, tule ning mürgi abil. Jutustus jõuab meieni läbi mitmete erinevate vaatenurkade.
Enn leiab, et kogu tema elukäik, kui selle jooksul aset leidnud kaks suurt katastroofi välja arvata – tütre surm ja teade surmavast vähktõvest –, ei ole kandnud mingit sügavamat mõtet. Ning et ta on sellega sellisena üsna rahul ka. Juba raamatu alguses deklareerib Enn Padrik, et ei ole nii, et kõik inimesed on erilised – täiesti tavalised on! Ja jätkab siis, et selles ei ole tema meelest midagi halba. See on väga leige suhtumine inimesesse, see üldistab üle, nagu Spinoza filosoofia: “Elu on suremine, vahepeal juhtuvad asjad, aga lõpuks on surm ikka üle kõige.” See jätab ütlemata, ei pööra tähelepanu asjadele, mis inimese jaoks võiks tähtsad olla, see mõistab vaid kaotust. Olgugi et Enn Padrik on midagi muud kui Rein Raud, on siin ometi mu meelest käest lastud võimalus tõesti midagi erilisuse ja tavalisuse populaarsete kategooriate kohta öelda. Inimene on selline koht, kus universaalne ja partikulaarne langevad kokku. Ja erilisus ei ole kvaliteedikategooria, ehkki ta on olemas, ta tekib asjade võrdluses, kindlas olukorras ja paigas, nagu on õlekarva juuksed erilised kogu maailma lõikes ja kirjaoskus on eriline läinud sajandi alguse Venemaal. On olemas halvasti tehtud erilist (värdjas), ja on ka hästi tehtud tavalist (mis oleks siis viga, kui kõik oleksid sellised!). Rein Raua, kes ei ole maiste mõõdupuude järgi siiski mitte tavaline, vaid kõrgestisündinu, kujutlus “tavalisest inimesest” – see solvab mu meelest tavalist, nagu ta raamat solvab ülepea paljut, nii et loodetavasti ei solvu keegi, kui ma teda veidi vastu solvan, seda enam et kiitust on talle juba kuhjaga jagatud. Igatahes, siia vahele passib lugu Gennadist.
Kohtasin teda tänaval. Ta pühkis seda. Gennadil oli ainult paar hammast suus, ja need olid jõletuma pikaks veninud. Ta küsis suitsu, ma andsin talle. Mul oli barett peas, ta eeldas, et ma olen kunstnik, see ei olnud vähemalt täiesti vale. Gennadi ütles, et ta on Gennadi, ja rääkis värvika pantomiimi saatel, kuidas ta oli noorena Vilniuse galeriis käinud ja arvanud, et pilt on päris tüdruk. Ütles, et tema arust on anne jumalast antud ja et ta austab kõiki andekaid inimesi hoolimata rahvusest. Et ta on spordis venelaste poolt, sest ta on venelane, aga muidu hindab ikka selle järgi, mis inimene on. Hea pool tundi rääkis oma juttu, ega mul talle muud vastu kosta polnudki, kui et saan aru ja kiidan heaks. Vaat see on üks tavaline, mis on tavaline!
Aga Enn möönab, et selles ebarahuldavas elus ja ebarahuldavas maailmas oli vaevalt midagi, mida tal usulisele joovastusele vastu seada oleks olnud (kuigi vahest oleks sellestki abi olnud, kui ta oma ihuvilja tegemistel silma peal oleks hoidnud?). Ta võtab süü omaks, ent ometi ei võta seda omaks, ta uurib edasi – ehk leiab enne vähisurma mingi tõe, mis justkui lepitaks.
Mis on siis selle raamatu tõde? Nad ütlevad, et see pole pelk ateismipropaganda, ehkki see toimib siiski ka sellena – antud žanr traditsioonilisel kujul ammendas ennast ilmselt kuskil valgustusajastu paiku. Isegi Ühendriikides ei ole sel viljakat tulevikku näha. Religioossed konservatiivid ja ateistlikud liberaalid moodustavad sama probleemi kaks poolust, mille tulemuseks on pidev keskendumine ühiselu vähem tähtsatele detailidele. Siinmail satuvad organiseeritud sektide rüppe peamiselt inimesed, kellel muud lootust ei ole. Tullakse neile ukse taha, öeldakse: tulge meiega kaasa, vahest iga viiesajas tulebki, ja lõppkokkuvõttes, tuleb välja, on see suisa majanduslikult kasulik. Muidu seda ei toimuks. Igal juhul nõuavad religiooni ja ateismi teemad äärmiselt kõrgetasemelist lähenemisviisi, et meie ajal intellektuaalselt või praktiliselt huvitavad olla.
Parema hoiatusloo saab, kui mõista nii: mitte religioon kui selline pole vale, vaid manihheistlik maailmaeitamine, olgu vulgaarmaterialistlik ning väärtusteta reaalsus küll jõle, kuid seda ei lahenda see, kui sa oma pilgu sissepoole pöörad. Psühhologism oma erinevates vormides on ammugi kapitalismi orgaaniline osa, selle põhiloosungiks on “ole sina ise!”.
Tegemist on mõistagi kallutatud loosungiga, selle vaikivaks eelduseks on, et “sa ei ole sina ise”, et “ise” on midagi, milleni pürgida. Tegelikult ei ole kuidagi võimalik saada ei rohkem iseendaks ega ka rohkem kellekski teiseks. Teine samalaadne loosung on “ole õnnelik!”, mis mõistagi tähendab “süvene oma psühholoogilisse seisundisse”. Mis peamiseks elujuhendiks ülendatuna on rabavalt individualistlik.
Psühhologismi takerdub ka romaani “peapaha”, keda hüütakse Androidiks. Ta näeb välja nagu noor Severus Snape “Harry Potterist” ning on raamatu kõige paeluvam tegelane. Keset kogu seda leigust on tema see üks, kellel on midagi öelda, see kõlab küll nagu tõe paroodia – ehk üks või paar märksõna lähevad täkkesse, aga tõe teel käimisel ja tõest loobumisel on oluline vahe, tõele saab lähemale vaid teda otsides, ning sel on ka otsene mõju. Enn ei julge Androidi jutluse lindistust lõpuni kuulata, sest see jõuab ta enese mõtetele ohtlikult lähedale, mis peaks vihjama, et vähemalt tema jaoks oli tegu tõega – tõega, mis oli liiga julm kuulata. Android paneb inimestel suud kinni ja hävitab arvamuste paljususe. Ja selle eest satub ta põlu alla. Teda süüdistatakse samaaegu nii selles, et enesetapud ülepea toimusid, ehkki ta ei olnud seal juures ega mahitanud nende toimumist, kui ka selles, et “ta ei olnud see, kellena ta end esitas”, ehk siis “see on ainuüksi jutt, sa ise ei julgeks kunagi midagi teha”. Samas kui Android ei jätnud mitte toonitamata, et ei ole hea mõte talle ega üldse kellelegi pimedalt kuuletuda. Ilmselt oli ta üks neist, kes otsib sõpru, aga suudab leida ainult jüngreid. Traagiline kangelane ühesõnaga, aga samas ka üks, kelle jaoks tundub olevat kõige rohkem lootust. Raamatu tegelased langetasid üsna ühise otsuse: jutt justkui oleks õige, aga tüüp ise ei vea välja. Mina jälle ütleks, et jutul on kõvasti arenguruumi, aga tüüp oli vähemalt aus. Aga ma ei saa sugugi kindel olla, kas Raud teda sellisena plaanis, või oli tegu lihtsalt hoiatusega totalitarismitondi eest. Pigem ikka viimast.
Ära tuleb märkida ka üsna stereotüüpne prostitutsiooni ja vägistamise käsitlus, millelaadne ei tule ühiskondlikus plaanis reaalsetele prostituutidele ja vägistamisohvritele sugugi kasuks. Prostitutsioon on problemaatiline eluvaldkond – ei ole ju hea, kui majanduslik reaalsus paneb seksuaalteenuseid pakkuma inimesi, kes ei taha raha eest seksuaalteenuseid pakkuda –, kuid ei ole objektiivselt ega moraalselt õige jätta muljet, nagu kõik antud elutee valinud inimesed oleksid hukule määratud eluheidikud või midagi orjalaadset, kelle peale põlguse ja süütunde segus vaatama peab. Ja kontseptsioon vägistamisest kui “ülimast, saatanlikust kuriteost, mis hinge sisse haavu lööb parandamatuid”, võikamast kui tapmine ja sandistamine, on minu arvates tingitud väikekodanlikust seksifetišist ning suurendab ühelt poolt huvi vägistamise vastu ja teisalt võimendab ohvrite kannatusi – kas ei ütle mitte meediaruum meile tihtilugu ette, mida me ühes või teises olukorras tundma peaksime? Minu arvates oleks tervitatavam, kui üldsus käsitleks vägistamist peaasjalikult nõmeda kuriteona.
Romaani lõppjäreldusel, mis on raamatu lõpus kenasti must valgel kirjas ning mida on otsustatud ka muidu kilbile tõsta, õnnestub samaaegselt olla täiesti tähendusetu ning solvav kogu Lääne mõtteloo arengule. Siit ta tuleb, heitkem pilk auhinnaväärilisele sügavmõttele: “Mu meelest ei ole oluline, kas see, mida me usume, on tingimata tõsi. … Oluline on see, milliseks see meid teeb.” Hiljem räägib Padrik veel mõne sõna sellest, kuidas tema arust on kahtlased kõik uued asjad, mille taga halastamatus ja põlgus pead tõstavad.
Et siis, eikusagilt tuletatud viisakus on kõvem kui tõde. Kindlasti subtiilsem viis öelda, et kogu Lääne mõttelugu on pelgalt meelelahutus, kui seda on Mihkel Kunnuse õõvastav materialistlik determinism. See ei tule ka otse üllatusena. Enn Padrik ja inimesed tema ümber tarbivad meeleldi kultuuri, ent seda kultuuri ei ole nende mõtteis ja tegemistes näha. “Kirglik teatrikülastaja” ei oma suuremat märgilist tähendust kui “kirglik veinisõber”, kultuur on taandatud kombetalituseks. Sümptomaatiline kuidagi. Ainult antikangelane on kultuuri suhtes kirglik. Üldiselt on tõega see lugu, et selle tagaajamine on toonud meid siia. See on üks paremaid asju mida me teha oskame ja seda ei saa põõsasse visata. Kindlasti ei saa sellele käega lüüa. Kui täpsemaks minna, siis see, millesse me usume, ei saa olla ei tõsi ega mitte-tõsi, ent see ei ole ka suhteline, ning kindlasti ei ole töe kõige olulisem aspekt see, kas see teeb meid toredaks.
Halastamatuse ja põlguse puhul tuleb aga tähele panna, et see on tihtilugu vaataja pilgus või vastastikune. Kas on vähe neid, kes tunnevad end alandatuna, kui keegi teine saab needsamad õigused, mida nad ise naudivad? Või ehk siis, kui keegi teab vahest sõnu, mida teine ei tea – kas tunnetatud alaväärsus ei muutu tihti ülbusetajuks? Nii või teisiti, halastamatust ja põlgust on täitsa küllalt ka selles, mis meil juba on ja toimub. See ei ole miski, mida peaks tingimata uutes ilmingutes kartma. Mis teeb raamatu peamõtte läbini konservatiivseks: keeldumine uutest tõdedest. Kajar soovitas mul tutvuda näiteks Dostojevski “Sortsidega”, et paremini kirjanduslike ristviidete peenesse maailma süveneda. Kahjuks suutsin ma seda teha ainuüksi Wikipedia vahendusel. Jäi mulje, et Dostojevski romaanis on põnevam sündmustik ja huvitavamad karakterid ning et Dostojevski suur plaan Venemaa jaoks nägi kahtlaselt välja nagu islamikalifaat, ainult et islami asemel on vene õigeusk. Mis on veel rabavamalt utopistlik, kui vene nihilistide uljad plaanid. Raua poliitilise utoopia võiks vahest kokku võtta sõnadega “nii, nagu praegu on, ainult et mitte vastik”. Totalitarismikriitikad jätavad tähelepanuta selle, et meid valitseb alati mingisugune totaalsus – praegusel hetkel on tegu majandussüsteemi totaalsusega. See valitseb meid ning meie ei valitse seda, me oleme parimal juhul selle funktsionäärid (vaata ka Steinbecki “Vihakobaraid”: kohati peab pank tegema otsuseid, millega ükski panga töötaja isiklikult ei nõustu, sest selline on kapitali loogika). Ja üks selline totaalsus ei asendu mitte zen-budistliku vaakumiga, vaid mingi muu totaalsusega. Alati on olnud ressursid ja nende majandamine, kauba vahetamine kauba vastu, ent teps mitte kõigil olnud või kujuteldavail ajaperioodidel ei ole see olnud de facto kõige tähtsam asi maailmas.
 |
| "Young Severus Snape" by woshibbdou |
Niisiis kui “Rekonstruktsioon” ei saanud Kultuurkapitali aastapreemiat stiili eest (paljud usaldusväärsed inimesed on mulle öelnud, et tal puudub see, ehkki mees tõlgib kuldselt) ega sisu eest (ebarelevantne/ kultuurivaenulik), siis ta sai selle poliitilistel põhjustel. Selle eest, et ta ütles “moraalsed värdjad” ja muu juurdekuuluva, täpsemalt. Mis, tuleb tunnistada, on üsna kahepalgeline nähtus ning peaks tegema nukraks. Väga head muljet ei jää ka Rein Rauast, kes ütleb, et ta ei plaani poliitikasse minna, kuna ta leiab, et on Eestile muul moel kasulikum. Ma kujutan ette, et see tähendab, et ta sihib vaimurüütli kohta. Paljud tahavad seda olla, see on särav ja puhas asi, avaliku intellektuaali kõrgeim arenguvorm, ideaalide kandja, tükike rahvuse hingest, selline, kelle veendumused innustavad inimesi. Sageli jäävad nad tõepoolest paremini meelde kui poliitikud, võib ka olla, et nende asi on tähtsam. Nagu Ruhollah Homeini revolutsioonieelsel perioodil, või Jean-Paul Sartre prantsuse vasakpoolsete jaoks, või Eestist vaadates vahest nagu Meri või Masing. Aga selle juures on see asi, et selleks ei saa niisama hakata, seda ei saa projekti korras teha. On võimalik hakata teadlaseks, aga mitte Newtoniks. Poleks Newton hakanud teadlaseks, siis ei oleks tast muidugi saanudki Newtonit, vaimurüütel ei lange ühte geeniusemüüdiga, kus kõik vaevata tuleb, ent ometi, selliste asjade sünd nõuab erilisi olusid ja erilist indiviidi.
Rein Raud ei küüni antud ülesande kõrguseni. Ma tean tinglikult sama poliitpooluse pealt hulka lennukamaid mõtlejaid, samuti eeldab antud positsioon suuremat karismat ja paremat proosa kvaliteeti. Ent poliitika jaoks võiks ta olla progressiivne küllaga. Veel enam, rahvas tahab poliitikasse uusi inimesi, eestlastele meeldivad intellektuaalid poliitikas. Kui üks astuks sammu ette, teised järgneks. Ilmsesti saaks ta parteijagu rahvast probleemideta kokku. Tõesti, lisaks sellistele protestidele, mis hüüavad, et üks või teine peaks astuma tagasi, võiks olla ka selliseid, mis nõuavad kellegi poliitikasse minemist. Sama kehtib kogu Harta 12 bande kohta. Kurblik, kui vaevaga kokku korjatud poliitiline kapital väljale mädanema jääb, sest keegi ei viitsi seda kokku korjama minna.
Raamat on tähelepanuväärselt hästi küljendatud ja kujundatud, ainult kaane materjal on kahtlane.