Kunst ei ole päris, aga ta on tekk, mis katab sind öösel. Ja päeval. Ja üldse.
![]()
![]()
Need on Justin "El Coro" Kaufmani (sünd. 1975) maalid. Ta on muidu produkunstnik San Franis, aga teeb raha ja käsitöö kõrvalt ka galeriikunsti. Tal on koduleht ka, seal on teistsugused asjad. Ma otsisin, kuid tuleb kurbusega tõdeda, et Coro loomeloos on need uskumatud värviküllased sooritused vaid üksikud eksperimendid. Aatomlõhkekeha lööklaine sarnase jõuga visuaal, skisofreeline värvikribu ja tujukad isepäised pintslitõmbed tulevad kokku rangelt loogilisteks ja joonistuslikult absoluutselt korrektseteks kujunditeks. Igihaljas kolba motiiv on värvipriiskamise kõrval heasoovlikult morbiidne. Lihtne ka, alati sümpaatne idee nii segase ja risuse vormilahenduse puhul üliminimaalset motiivi kasutada. Need maalid on üles ehitatud ühele klassikalisele võttele, tahad ma räägin? Võib-olla ei peaks, äkki oleks see kui mustkunstniku võtet ära seletada? Aga ega ma ei usu, et maali olemuse tundmine tema visuaali jõudu kuidagi vähemaks teeks. Vaim ei õõnesta ju emotsiooni (ja filosoofid kepivad nii-kui-nii kõige kõvemini). Või mis veel hirmsam - oleks see hoopis labane iseenesestmõistetavuse välja ütlemine? Ma pole kindel, kui läbinähtav see on, ma ei tea, kas ma oma kunstnikuhariduse pärast saan sellest aru või on see üldinimlik märgata, mis toimub? Mis ma ikka seletan, ma siis juba näitan:
Saad aru? Kaufman on visuaali ära segregeerinud, hullumeelsus opereerib ainult koloriidi väljal autonoomse rütmi ja loogika järgi, tonaalselt aga joonistuse ja hele-tumeduse vahekorrad alluvad rangele (küll lahtise käega) kontrollile. See on selline maaliapartheid. Ja kui normaalne, et maale kaks on, et see vormiharjutus kasutab ühel taiesel oma värvimaastiku loomiseks ülimalt kirgastunud värvide kontrasti, lihtsat max-sat vastandvärvide silmakeppi. Teine aga kordab neidsamu printsiipe ja lisab täieliku värvuse puudumise n.ö. kolmandaks "värvi tüübiks". Sisuliselt lisab teine maal vastandvärvi kontrastide kõrvutamisele kolmanda kontrasti, bilateraalne vastanduvus konstruib trilateraalseks. Erk sinine vastandub erksale kollasele vastandub täielikule hallile.
Hullult lahe. Sisuliselt on need maalid pärast sadat aastat ebaõnnestumist viimaks ometi hästi välja tulnud fovism.
![]()
Nonii, nüüd on passionzeit, kirg vaja lõõmale kütta. Järgneva autoriks on Claude Weisbuch (sünd. 1927). Kui sulle tundub, et nende lehtede motiiviks on muusikud, siis sa eksid. Nende motiiviks on kirg ja vahendiks joone suund. Need on vektorkompositsioonid, materialiseerunud voolu ja voha stoppkaadrid.
Nad on tehtud suunast ja rütmist ning kontrasuunast ja kontrarütmist. Tahet täis jooned moodustavad pindu, millel puudub staatiline iseloom, nad isegi ei tea, mida see tähendab. Meenub mingi loeng, kus räägiti pärismaalastest, kel pole keeles olevat vormi, kes ei oska öelda "maja on", vaid ainult "maja majab". Ma võin prestiiži mõttes öelda, et see oli Lotmani loeng, aga ma tegelikult ei mäleta (aga on ju prestiižne?). Need jooned ei oska niisama vedeleda, nad peavad kogu aeg askeldama. Inimestes on selline omadus närvidele käiv. Mõnes mõttes on see moraalselt ambivalentne, et mingi jultumus on sedasi nad üldse paberile jälgitavaks asetanud. Mis õigusega keegi liikumist nõnda aheldada võib? Süütunne peaks su vaatamist saatma, ja küllap selle pahelisus ongi osa naudingust. Pane tähele, kuidas selles tšellistis nagu pilvemassiivid kasvavad vormid üksteise seest välja. Varrukas on üleskaardu joonega, jaki keha vastupidi allakaardu, aga moondub sujuvalt vormi voolavust rõhutades taas teistpidi kaardu, graafiline piirjoon katkestab lõhestunud mikrosekundiks vormi kulgevuse ning siis jätkub juba pükstena. Aga pükse ei huvita enam üldse, mis rõivas või materjal või füüsiline objekt ta on, teda huvitab ainult see, kui sihvakalt ta välja suudab sirutada, mis hoo ja uljusega olla välja löödud. Tüüp vajub paremale aga jooned puhuvad vasemale, kõmisev heli on nagu tormituul, mis teda toolilt üles kergitab. Muusika paneb ta hõljuma. Piirjooned on nõtked kui Tolkieni haldjad.
Juhtida tähelepanu, kuidas mõnikord on liikuvatest kätest talletunud mitu kaadrit, ja võrrelda seda futurismiga oleks ausalt öelda labasus.
![]()
![]()
![]()
![]()
![]()
![]()
Ja kui sünged need viimased näod on! Silmadeta ning agoonias hüüdmas (muusika motiivist lähtudes vist laulmas? Aga ega ma lähemalt uurinud ei ole, mis teemasid Weisbuch veel käsitlenud on, sama hästi võivad need olla juudid gaasikambris). Kui veidrad ja arusaamatud need abstraktsed jooned on, mis ei ole osa kehast, kui kummaliselt vasturütmi, mitte nõksu võrra teises suunas nagu tavaliselt, vaid risti valetpidi. Mis asjad need on?
Liiga tõsiseks läks. Kolmandaks on midagi helgemat, midagi arusaamatult popkunstipärast. Ta nimi on Erik Jones (sünd 1982). Pane tähele, kui võimatult Pop see on, ilma et ta peaks endale otsaette "Pop" kirjutama või kujutama mõnd surnud kuulsust. Ta on lihtsalt hullult noor, täiega kaasaegne. Tšill, dõup värk on. Õu tüüp, tšeki, mõnu on. Normaalne esteetiline abstraktsionism, lustakas ja värviline, see esimene on nagu kuul, kuulid on hullult noor värk - tulirelva esteetika popkultuuris. Abstraktsionismuse sisse on hea turvaline figuur ka visatud, garantii on olemas, galeriikülastuse lepingus seisab rasvases kirjas toetav klausel: "tähelepanu! kunstnik oskab joonistada ka, it's okay, ta võib!". See on nagu gateway drug, umbusklik pusas nooruk rahuneb joonistusoskuse tõendi peale maha ja leiab seejärel, et see mõnusalt puhas (mitte segunev, mitte sogane!) värvimäng ja see geomeetria on kah ju tegelikult päris okei värk. Enne, kui kartagi jõuab, on nooruk "kunstist arusaaja"par excellence valmis. Nii oligi kavas, plaan õnnestus suurepäraselt, juba võtab ta sisse positsioone igaveses sõjas mustrijopedele seletada, et "Must Ruut" on tegelt "chill" ja "jumala huvitav, kui selle peale niimoodi mõtlema hakata".
See on kurb ja õnnetu sõda, mõnikord tundub, et kaotamisele määratud, sinu eluajal kindlasti. Leia lohutust, et dialektika leviaatan ükskord tuleb ja neelab sellegi vastasseisu.
![]()
Aga pane tähele, kuidas koloriit on üles ehitatud turvalise ja sõbraliku kunstniku harmooniatajust, nad moodustavad palette, värviring on tordiks lahti lõigatud, sobimatud koloriidid ära söödud. See pole Kaufmani anal fist rape värviholokaust, rohkem nagu maiustused kommiautomaadis.
Need on Justin "El Coro" Kaufmani (sünd. 1975) maalid. Ta on muidu produkunstnik San Franis, aga teeb raha ja käsitöö kõrvalt ka galeriikunsti. Tal on koduleht ka, seal on teistsugused asjad. Ma otsisin, kuid tuleb kurbusega tõdeda, et Coro loomeloos on need uskumatud värviküllased sooritused vaid üksikud eksperimendid. Aatomlõhkekeha lööklaine sarnase jõuga visuaal, skisofreeline värvikribu ja tujukad isepäised pintslitõmbed tulevad kokku rangelt loogilisteks ja joonistuslikult absoluutselt korrektseteks kujunditeks. Igihaljas kolba motiiv on värvipriiskamise kõrval heasoovlikult morbiidne. Lihtne ka, alati sümpaatne idee nii segase ja risuse vormilahenduse puhul üliminimaalset motiivi kasutada. Need maalid on üles ehitatud ühele klassikalisele võttele, tahad ma räägin? Võib-olla ei peaks, äkki oleks see kui mustkunstniku võtet ära seletada? Aga ega ma ei usu, et maali olemuse tundmine tema visuaali jõudu kuidagi vähemaks teeks. Vaim ei õõnesta ju emotsiooni (ja filosoofid kepivad nii-kui-nii kõige kõvemini). Või mis veel hirmsam - oleks see hoopis labane iseenesestmõistetavuse välja ütlemine? Ma pole kindel, kui läbinähtav see on, ma ei tea, kas ma oma kunstnikuhariduse pärast saan sellest aru või on see üldinimlik märgata, mis toimub? Mis ma ikka seletan, ma siis juba näitan:
 |
| Kardina taga. |
Saad aru? Kaufman on visuaali ära segregeerinud, hullumeelsus opereerib ainult koloriidi väljal autonoomse rütmi ja loogika järgi, tonaalselt aga joonistuse ja hele-tumeduse vahekorrad alluvad rangele (küll lahtise käega) kontrollile. See on selline maaliapartheid. Ja kui normaalne, et maale kaks on, et see vormiharjutus kasutab ühel taiesel oma värvimaastiku loomiseks ülimalt kirgastunud värvide kontrasti, lihtsat max-sat vastandvärvide silmakeppi. Teine aga kordab neidsamu printsiipe ja lisab täieliku värvuse puudumise n.ö. kolmandaks "värvi tüübiks". Sisuliselt lisab teine maal vastandvärvi kontrastide kõrvutamisele kolmanda kontrasti, bilateraalne vastanduvus konstruib trilateraalseks. Erk sinine vastandub erksale kollasele vastandub täielikule hallile.
Hullult lahe. Sisuliselt on need maalid pärast sadat aastat ebaõnnestumist viimaks ometi hästi välja tulnud fovism.
Nonii, nüüd on passionzeit, kirg vaja lõõmale kütta. Järgneva autoriks on Claude Weisbuch (sünd. 1927). Kui sulle tundub, et nende lehtede motiiviks on muusikud, siis sa eksid. Nende motiiviks on kirg ja vahendiks joone suund. Need on vektorkompositsioonid, materialiseerunud voolu ja voha stoppkaadrid.
Nad on tehtud suunast ja rütmist ning kontrasuunast ja kontrarütmist. Tahet täis jooned moodustavad pindu, millel puudub staatiline iseloom, nad isegi ei tea, mida see tähendab. Meenub mingi loeng, kus räägiti pärismaalastest, kel pole keeles olevat vormi, kes ei oska öelda "maja on", vaid ainult "maja majab". Ma võin prestiiži mõttes öelda, et see oli Lotmani loeng, aga ma tegelikult ei mäleta (aga on ju prestiižne?). Need jooned ei oska niisama vedeleda, nad peavad kogu aeg askeldama. Inimestes on selline omadus närvidele käiv. Mõnes mõttes on see moraalselt ambivalentne, et mingi jultumus on sedasi nad üldse paberile jälgitavaks asetanud. Mis õigusega keegi liikumist nõnda aheldada võib? Süütunne peaks su vaatamist saatma, ja küllap selle pahelisus ongi osa naudingust. Pane tähele, kuidas selles tšellistis nagu pilvemassiivid kasvavad vormid üksteise seest välja. Varrukas on üleskaardu joonega, jaki keha vastupidi allakaardu, aga moondub sujuvalt vormi voolavust rõhutades taas teistpidi kaardu, graafiline piirjoon katkestab lõhestunud mikrosekundiks vormi kulgevuse ning siis jätkub juba pükstena. Aga pükse ei huvita enam üldse, mis rõivas või materjal või füüsiline objekt ta on, teda huvitab ainult see, kui sihvakalt ta välja suudab sirutada, mis hoo ja uljusega olla välja löödud. Tüüp vajub paremale aga jooned puhuvad vasemale, kõmisev heli on nagu tormituul, mis teda toolilt üles kergitab. Muusika paneb ta hõljuma. Piirjooned on nõtked kui Tolkieni haldjad.
Juhtida tähelepanu, kuidas mõnikord on liikuvatest kätest talletunud mitu kaadrit, ja võrrelda seda futurismiga oleks ausalt öelda labasus.
Ja kui sünged need viimased näod on! Silmadeta ning agoonias hüüdmas (muusika motiivist lähtudes vist laulmas? Aga ega ma lähemalt uurinud ei ole, mis teemasid Weisbuch veel käsitlenud on, sama hästi võivad need olla juudid gaasikambris). Kui veidrad ja arusaamatud need abstraktsed jooned on, mis ei ole osa kehast, kui kummaliselt vasturütmi, mitte nõksu võrra teises suunas nagu tavaliselt, vaid risti valetpidi. Mis asjad need on?
Liiga tõsiseks läks. Kolmandaks on midagi helgemat, midagi arusaamatult popkunstipärast. Ta nimi on Erik Jones (sünd 1982). Pane tähele, kui võimatult Pop see on, ilma et ta peaks endale otsaette "Pop" kirjutama või kujutama mõnd surnud kuulsust. Ta on lihtsalt hullult noor, täiega kaasaegne. Tšill, dõup värk on. Õu tüüp, tšeki, mõnu on. Normaalne esteetiline abstraktsionism, lustakas ja värviline, see esimene on nagu kuul, kuulid on hullult noor värk - tulirelva esteetika popkultuuris. Abstraktsionismuse sisse on hea turvaline figuur ka visatud, garantii on olemas, galeriikülastuse lepingus seisab rasvases kirjas toetav klausel: "tähelepanu! kunstnik oskab joonistada ka, it's okay, ta võib!". See on nagu gateway drug, umbusklik pusas nooruk rahuneb joonistusoskuse tõendi peale maha ja leiab seejärel, et see mõnusalt puhas (mitte segunev, mitte sogane!) värvimäng ja see geomeetria on kah ju tegelikult päris okei värk. Enne, kui kartagi jõuab, on nooruk "kunstist arusaaja"par excellence valmis. Nii oligi kavas, plaan õnnestus suurepäraselt, juba võtab ta sisse positsioone igaveses sõjas mustrijopedele seletada, et "Must Ruut" on tegelt "chill" ja "jumala huvitav, kui selle peale niimoodi mõtlema hakata".
See on kurb ja õnnetu sõda, mõnikord tundub, et kaotamisele määratud, sinu eluajal kindlasti. Leia lohutust, et dialektika leviaatan ükskord tuleb ja neelab sellegi vastasseisu.
 |
| Nii turvaline! |
 |
| Ta oskab joonistada! |
 |
| It's okay! |
 |
| Nagu jäätisepulgad või mäekumerused Super Mario taustadelt. |
 |
| Abstract mech suit. |
Aga pane tähele, kuidas koloriit on üles ehitatud turvalise ja sõbraliku kunstniku harmooniatajust, nad moodustavad palette, värviring on tordiks lahti lõigatud, sobimatud koloriidid ära söödud. See pole Kaufmani anal fist rape värviholokaust, rohkem nagu maiustused kommiautomaadis.