 |
| Mikalojus Ciurlionis - Suvi |
„Where is my pies?
I swear, I had five pies on this table!“
(Wiley „Pies“)
Mul oli vaja sõita Raplast Tallinnasse. Ma hääletasin maanteel. Hetkeks – aga ainult hetkeks! – tundus mulle see maantee ja kogu maantee kontseptsioon üldseTRAAGILISENA. No eks mind ikka tabavad nickadamslikud initsiatsioonihetked, kus TÕE EESRIIE näib langevat ja midagi koletislikku avaldub. Mis sa teed ära! Sageli kujutan neid taandreaga, et oleks efektsem. Ka mu iroonia on valu maskeering.
Varsti peatus esimene auto, halli värvi ja imeilus. Seal sees istus puhmas kokkukasvanud kulmudega keskmisest veidi tüsedam nulliga lõigatud juustega umbes kolmekümneaastane mees, sarkastilise sädemega muie suul.
SEE OLI ARHETÜÜPNE EESTI 90-NDATE ÄRIMEES. Nn võitjate põlvkonnast, küllaltki robustne. Sageli naeris ta mõne oma nalja üle nii kõvasti, et pritsis sülge mu prillide pääle.
Siis ma võtsin oma prillid eest ja pühkisin neid oma kampsuni nurgaga. Kampsun oli kõrge kraega, rahvuslikes mustrites. Selle on kudunud Järvamaa tantsumemm Eevi Känd.
Tema auto raadios mängis Sky Pluss (hiljem sain teada, et see on üks populaarne raadiojaam).
Vedasin kihla, et Jaanek – nii oli noormehe nimi – oli kurjategija. Sain seda teada juba tema füsiognoomiast – ülikõrged põsesarnad, lähestikku asetsevad silmad jne. Tema põsesarnad tundusid meeldivalt atavistlikud. Meie vahel oli suur kontrast – mina olin reklaamibüroo riidekapist saanud kolme triibuga KÄMBID botased, temal olid teistsugused botased.
Ütlesin: „Ma vaatan et Sul on väga modernistlikud botased, ehkki mitte nii kämbid kui minul. Ja jope on Sul ka ilus sinine, valge triip selja peal. Kas pole esteetiline, ehkki Sa vist samade riietega sooritad jõhkraid kuritegusid? Tänapäeva disainerid oskavad oma tööd teha.“
Küsisin ka muuseas: „Mida Sa – oo, austatud Jaanek, nn võitjate põlvkonna esindaja – arvad Artaud’st, Jaan Oksast, Bertrand Russellist, Radioheadist, Jakob Hurdast, Primal Screamist, Martin Heideggerist, Kurt Cobainist?“
Jaanek – tuntud metsaärimees – vastas: „Mitte munnigi, ehkki omal ajal sai ikka Foucault’ ja Jaspersi teoseid lehitsetud ning Neil Youngi kuulatud. Muide, mu lemmikraamat on Remarque’i „Triumfikaar“.“
Mõnda aega valitses vaikus.
Ma küsisin Jaanekilt vaadata pappkasti, milles olid kassetid sees, see oli tagaistmel. Küsisin Jaanekilt: „Kas ma võin vaadata selle pappkasti sisu, mis Sul tagaistmel on?“ – Ja Jaanek võttis auto tagaistmelt pappkasti ja ulatas minule, öeldes: „Palun.“
Ma vaatasin seal pappkastis oli palju kassette, mida ta automakis kuulas. Seal oli Sügishitt (1997-2000), paar rariteetset Depeche Mode’i kassetti, Black Velvet, Smilers . Kasti põhjas oli veel kimp vahtralehti ja Holger Puki raamat „Rein ja Riina“.
Ma lasin vahtralehtedel kuidagi eksistentsiaalselt läbi oma sõrmede libiseda. Me sõitsime Tallinna poole.
Jaanek ütles: „Ära lase end sellest raamatust eksitada – kirjandus mulle üldiselt ei meeldi. See raamat on siia mingist vanast ajast jäänud, vist isegi auto eelmisest omanikust. „Rein ja Riina“ pole just mu lemmik. Tegelikult meeldib mulle Holger Puki puhul rohkem tema nn kollase perioodi teosed – iseäranis „Jüri“ ja „Kes tulistas?“. Ma vaatan et sul on kõrge kraega kampsun seljas. Ma söön oma vanad saapad ära kui sa ei käi kohalikus näiteringis ja ei loe Hermann Hesset.“
Olin Jaanekist küllaltki vaimustatud – ja tema minust, nägin seda ta silmist, - et Tallinnasse jõudes läksime ühte pubisse ja jõime palju viina ära.
Me läbisime palju maailmu, kuigi Jaanekil oli vahepeal telefonikõne. Seal ta ropendas, muuhulgas ütles: „Putsi!“ See tundus mulle obstsöönne!
Ta kulmud olid kokku kasvanud, nii et kulmude asemel oli nagu üks must joon. Paljud vihkavad teda. Näiteks ütles ta, et Tartu Ülikooli eesti filoloogid VÄLDIVAD teda. See tegi talle haiget ja ta nuttis nagu segane, ta ei läinud tööle ka tollel päeval!
Järgmisel hommikul ma ärkasin juba kell viis ülesse. Oli päikeseline märtsihommik. Plaanisime Jaanekiga Humanitaarinstituudi maja ümber LUUSIMA minna.
Me läksime kaks kvartalit enne maha. Kõndisime keset teed, sest ühtegi autot ei sõitnud – oli ju varahommik.
(Jaanek oli tüüpiline platnoi, ta oli vist isegi neli aastat ravil olnud. Mõtlesin, et tema vanemad olid kas a) tšehhofiilid või b) sovhoositöötajad.)
Me jõudsime kell pool kuus Humanitaarinstituudi maja juurde. Õppetöö oli just algamas, ranitsatega lapsed jooksid veel enne tundide algust ringiratast.
Joonistasin Humanitaarinstituudi uksele markeriga oma käe kontuuri.
Järgmisel päeval kirjutas kohalik ajaleht muuhulgas: „[...] ja keegi „seltsimees“ oli uksele joonistanud oma TÜSEDA, LIHAVA, JÕLEDA, TÖNTSI, RASVAST KLEEPUVA, jah – võiks isegi öelda et PÜKNILISE käe kontuuri.“
(Selle loo sai ZA/UMi toimetus Sirbi toimetusest sõjasaagiks. See on Raiko Aasa 2007. aasta looming. Raiko Aasa annab teada, et distantseerib ennast oma varasemast loomingust ning ka ZA/UMi avantürismist.)