 |
| Tõnu Tunneli foto NO99 leheküljelt |
Siin ma avaldan teile ühe saladuse. Eetiline protest on tegelikult tagajärjetu ja märgist mööda üritus.See, et võim varastab, see ei ole tegelikult tähtis. Seegi pole, et ta valejuttu räägib, ega ka see, et ta solvab inimese intellekti. Kõik need süüdistused muutuvad aktuaalseks alles siis, kui tegelikult on hoopis üks teine asi valesti, nimelt, kui poliitikud ei saa enam oma riigi valitsemisega hakkama, kui nad ei halda olukorda adekvaatselt ega suuda enam iseendagi standarditele vastata. Me lubaksime poliitikutel seadust rikkuda, kui nad rikuksid seda meie huvides. Selles suhtes oleks ka Kultuuriministeeriumi raha väärkasutamine olnud eetiline, kui NO-trupil oleks olnud sisemine kindlus, et nad annavad selle eest ühiskonnale rohkem vastu. „Eetika peaks kujunema poliitilise võitluse käigus", ütleb sloveenia hegeliaan Slavoj Žižek.
Demokraatiat ei ole samuti mõtet üle fetišeerida. Tegelikult loeb tahtejõud alati rohkem kui hääled, hääled võivad lihtsalt olla kellegi tahtejõu peegelduseks. Eesmärgile orienteeritud inimgruppide üheks omaduseks on see, et neil on juhid, isegi, kui me neid niimoodi ei nimeta. Me järgime juhte, sest me tunneme nende eesmärkides ära iseenda omad. Parema riigi jaoks ei ole ilmtingimata tarvis paremat valijat, ega ka kogu rahva politiseerumist. Paremaid ideid on tarvis, ja nende elluviimist. Siinkohal tuleb ka märkida, et Ühtse Eesti projekti raames käsitleti populismi mõistet võrdlemisi ühekülgselt. Tuleb eristada sõnade populismi tegude populismist, lubadusi tegudest. Et puust ja punaseks teha, „Eesti viie rikkaima riigi hulka“ on virtuaalne populistlik akt, aga tasuta ühistransport täiesti reaalne. Nende vahe on see, et üks loob maailma erinevuse, mingi positiivse erinevuse suure hulga reaalsete inimeste jaoks. Ja see, kui me tahame parteidele paremat sisedemokraatiat, tähendab põhimõtteliselt, et me nõuame poliitilise võitluse reeglite lihtsamaks muutmist. See ei saa kunagi olema liiga kerge, ning et see laialdaselt leviks, oleks kõigepealt tarvis tõestada selle kasulikkus.
Aga on hea, et see ebaõnnestumine dokumenteeritud sai. See paneb selle üle rohkem mõtlema. Ja on ka omamoodi poliitharimise projekt, ehkki teistmoodi, kui nemad mõtlesid. Praegu on nende ja seotud projektide mõju olnud ehk selline, et olemasolevaid parteisid hinnatakse rohkem võrdsetelt alustelt lähtuvalt. Mis on vähem kui midagi ja rohkem kui mitte midagi. Huvitav, kuivõrd nad aduvad, et nad saatsid seal projektis iseennast ka vittu?
P. S. Nad on Kunila sülekoerad ja Eesti teater on ülerahastatud. See, kuidas nad Hooandjas selle Juhan Liivi tüki jaoks raha korjasid oli ka päris mage. Esiteks, NO99l on juba hoog sees. Teiseks, Juhan Liiv oli julmalt vaene kutt ja elas sajandil, kus oli märkimisväärselt palju vähem igasuguseid luksuseid, kui nüüd.
Ilmus toimetatumal kujul kinolehes "La Strada".
Ilmus toimetatumal kujul kinolehes "La Strada".