 |
See ei saanud kindlasti olema seda, mis ma kartsin. Tegelikult sai see õige mitmeti üllatama. Algul oli tunne, et Mait on kirjutanud midagi, mis on nagu Vahtramäe Emil tänapäevas või Beavis ja Butt-head Eestis - kaks teismelist maapoissi jõlguvad oma kollanokast vennaga ringi ja hävitavad süüdimatult oma isa vara või muud mis ette jääb, ent selles puudub vana-aja mahapillatud moosipurgi või katkiläinud piimakruusi traagika, sest nende isa on sihandne kohalik korruptant ja riigivaras ning ümbritsevast kontingendist nii mitu pügalat rikkam, et poiste tekitatud muljetavaldavad purustused ei registreeru absoluutskaalal. Need asjad on väärtusetud, sest need ei tulnud tegelikust tööst, ja tegelik töö ei ole midagi väärt, sellepärast, et et seda tehakse, säilitamaks muljet, et pere rikkus on ausa tööga teenitud. Aeg-ajalt jagatakse väiksemale vennale heldelt kasvatuslikke tohlakaid. Ning alul sa näed kõike läbi keskmise venna asise pilgu, nii et Jussi tunded ja suhtumine jäävad tahaplaanile, ent ka need on alati seal. Ning nii kui raamat tõsisematele radadele pöörab, saad sa aru, et need on seal ka alati olnud.Nii et ühe vaatepunkti sees on vaatepunktide paljusus.
See kõlab nagu sotsiaalkriitika, aga see on juba mu lahtikirjutuse viga. Mait on selle nii kirjutanud, et see tuleb argise tõigana läbi poiste pilgu, ning lisaks veel nõnda, et sa näed ja mõistad: autor ei pea oma tegelaste üle kohut, nad lihtsalt on, nagu nad on, neile ei panda seda süüks. Ning seda pean ma suurejooneliseks saavutuseks.Sellega võib nõustuda.
Samuti on "Juss ja vennad"üks üle tüki aja ehtne noorteromaan. Neist, mida ma näinud olen, muidugi. Muidu näib, et teismeliseromaan on üle võtnud. Ühe ja teise vahet formuleeriksin ma nii: noorel on põhimõtteliselt õigus, hoolimata oma puudujääkidest ja eksimustest ja on tunne, et ta läheb maailma võitma. Teismeline seevastu eksib ja kaotab maailmale, hoolimata sellest, kui aus tema võetud positsioon olla võib. Ka keeles võid sa nende terminite juures märgata, et üldiselt peetakse heaks asjaks, kui sa jääd mingis mõttes nooreks, ent samas puberteet võiks pigem siiski läbi saada. Ma arvan, et sellest saaks terve kultuuriteoreetilise artikli. Jah, muu hulgas ka sellest, kuidas meretagused kolonistid on oma hiiliva ideoloogiaga suure jupi rahvuse noorust pistuutsi lasknud. On üsna meeliülendav, kui tarkade ja analüüsivõimelistena Vaik oma noori kangelasi kujutab. Jussi vast eriti, aga teisigi. On näha, et nad saavad vanemast põlvkonnast märkimisväärselt paremini maailmast aru. Ja mul on hea meel, et see nii on.
Romaani aeg ja stiil ei ole tänapäev. Aga see ei ole ka vale - (ega ma ei tea ka, kuidas "tegelikult" on) -, see on nagu kellegi kujutlus tänapäevast, natuke nagu viimased nelikümmend aastat oleks kokku kondenseeritud ja mingi imelik valgus paistaks selle peale. Ja sellisena tundub ta mulle õigem, kui mingi "tõetruum" tänapäev. Võiks öelda, et oluline on ekstrahheeritud ja pandud kuube, kus ta vastu ei hakka. See on nagu raamat, kus nii vanal kui noorel on võimalik end ära tunda, ma arvan.
Raamatu põhiliseks nõrkuseks on tema rabedad, venima kippuvad laused. Need on õigustatavad, kuna need on kõik tegelikult nagu poisi mõttekõne, eksju. Aga siiski on mul tunne, et teksti oleks olnud võimalik viimistleda. Tahaks ise selle raamatu toimetaja olla.
Raamatu kaas meeldib mulle nüüd rohkem, kui ta meeldis enne. Enne oli ka okei, aga nüüd ma taipan ka vaadata, et see võib olla noore inimese kena teos, selle asemel ei olla vanema inimese vilets teos. See ütleb üht-teist asjade üldise seisu kohta, kui need kaks asja sega mini võib minna. Või selle kriitiku üldise seisu kohta, kui soovite.Küljendus jällegi oli üheselt kohutav.