Naiseks sündinud mees

Mait Vaik

Mudlum, „Ilus Elviira“, 230 lk
Eesti keele sihtasutus 2015
Toimetaja Marika Mikli
Kujundaja Andres Rõhu

Mudlumi teise raamatu, seekord romaani „Ilus Elviira“ juhatab sisse tegelikult varem ilmunud samanimeline novell, millest jäi juba toona kumama, et mis see nüüd siis täpselt oli? Jutustus natuke alguse ja lõputa ja kuidagi välja rebitud. Romaan  paneb asjad paika, jah, nii ongi, ilus Elviira on ikka tõeliselt olemas, osaliselt võib-olla autori alter-ego, ei tea miks, aga sellised asjad jäävad kuidagi heasse kirjandusse sisse, asjad, millest tegelikult ei räägita ega kirjutata ja hm, autorit siiski osaliselt ka väheke tundes tekkis muidugi küsimus, et kas ikka tõesti ja mil määral, sest novelli-Elviira nüüd küll teab mis geniaalsuse või mõtteteravusega ei hiilanud. Romaani-Elviira kohta seda öelda ei saa. Muidugi on kirjanik üldjuhul oma tegelastest siiski üle ja nii ka Mudlum ja see üleolek ehk ka ainus etteheide ning raamatu puudus. Et romaani Elviiral ei lasta ennast kuigi vabalt liigutada või pigem väljendada. Vähemalt mitte alguses.

„Ilus Elviira“ ei ole kindlasti naistekas, kuigi esmapilgul jah, ei saa eitada, et räägib ta ju ühe naise elust, ilust ja vananemisest. Võib-olla viimane on ka määrav, miks teda naised nii väga kätte võtta ei tahakski, julm paratamatus, millega meil kõigil leppida tuleb (meestel siis lihtsalt suvalise oinluse ja alkoholismiga) ja mis romaanis ka väga realistlikult ning halastamatult esile tuleb, võib-olla koguni liiga, aga peab silmas pidama, et romaani peategelane ei ole lihtsalt naine, vaid ilus naine ja seda raskem. Tegemist on siis ikkagi tippsportlase ja viimase karjääri, selle allakäigu ja katkemisega, mitte aga kellegi kolmanda järgu susserdajaga, kes juba varakult kõrvalt piilub. Et millega ja kuidas elus edasi minna.

Kui veel konventsionaalselt, siis nagu ikka on romaan kirjutatud Mudlumile tüüpiliselt heas keeles, ladus, kergesti loetav ja teatud ajahüpped omal kohal, nagu ka viimaste peatükkide hajusus, kus Elviira enda kõrvale ilmuvad lõpuks ka teised sookaaslased, nende elud ja maailm, mis muidu keskendub lehekülgedel ikka – mehed välja arvatud - peategelasele endale.

Ütlen siis järgnevalt ära, et miskit tüüpilist arvustust ma siin ei jätka, pigem huvitas ja on alati huvitanud mind selliste naiste sisemaailm, võib-olla hirmust või mõistmatusest (pigem siiski viimasest), mille autor mulle vähemalt osaliselt avanud on, nii nagu mina sellest aru sain. Ma eeldan, et just seetõttu on raamat ka pigem meestele huvitav ning loomulikult jagub ka sündmustikku, juhtumisi ja keerdkäike nagu heas romaanis ikka. Muideks, meestele veel niipalju, et lugu ei olem mitte ainult Elviirast, vaid ka meist ja seda poolt on romaanis ikka pikalt ja põhjalikult lahatud ja ehk saab mõni lugeja ka ise targemaks.

Elviira või Elviirad on siis need tüdrukud ja naised, kes kaine peaga istuvad enamasti vaikselt muiates (teate küll) ja mehed siis arvavad esmalt oma enesekesksuses (kuna nad ju muud mõelda ei oska), et küllap ollakse siis ise piisavalt atraktiivsed ja huvitavad, et naisel lihtsalt ei ole midagi lisada. Tegelikult valitseb selle naeratuse taga kas täielik kaos (sõltuvalt east) või hoopis midagi sügavamat, koguni ürgset, millel ei ole meheliku loogika ja arusaamadega midagi pistmist peale esmase (aga mitte ainult) – hoolimise. Olgu see emalik või naiselik ja vastusoovis, et neist hoolitaks. Ja seda on muidugi ühe mehe jaoks paganama vähe. Ausaltöeldes ka Elviirale endale (sellest hiljem). Ja peavad kogu seda meeste maailma (või elu üldse) - juhul kui nad mõnel korral tõsisemalt rääkida võtavad - vaid mänguks, seda meeste sahmerdamist ja eneseteostust, isegi siis, kui see raha sisse toob. Võib-olla mitte loomingut, kui see on vähemalt geniaalne. Enamasti aga ju ei ole. Ja varem või hiljem hakkab see tahtmatult rõhuma. Sest seda tegelikku kaasaelamist Elviiradelt ära looda. Inimesed elaksid justkui erinevatel tasanditel, kus Elviira kolmas silm vaatab kõike kõrvalt, et millega see jama ükskord lõppeb ja millal see lõppeb.

Elviirad seda küll ise ei tea, aga see on neis kogu aeg olemas, kuid sisekaemust või sellel pikemat peatumist nooruses lihtsalt ei vajata. Ei vajata ja kõik väline (ilu) annab võimaluse asjast mööda ja üle vaadata aga romaani lõpus ja vananedes tuleb seda teravamini ja valusamalt esile. Ma kordan, see on Elviiras olemas juba päris neiuna ja sealt ka need muiged ja vaikimine, intuitiivselt.

Mida siis Elviira tegelikult tahab? Kõige vähem enese teades sõltumatuks ja iseseisvaks saada. Aga stereotüübid segavad, ikka on vaja kedagi kõrvale, kas siis ürgsest emalikkusest ja sotsiaalsetest normidest lähtuvalt. Kuigi iga uustulnuk on tegelikult takistuseks ja piinaks, alati leitakse vigu ja muidugi neid ka meestel (inimestel üldse) jagub ning seepärast on ülbe ja hoolimatu kaaslane veel kõige parem ja vastuvõetavam, sellega ei seo tegelikult midagi, kuigi esmapilgul kõige rohkem, kõige alandavamalt ja närusemalt. Siin ei jäeta sellele kolmandale silmale suuremat ruumi, juba kaks peavad koguaeg valvel olema.

Purjus peaga oli muidugi kõik teisiti… Eelkõige vabadus. Lõbus, eufooriline, kaunis… Ja selle kauniduse, tantsu ja hoolimatuse taga peituks justkui otsitud paradiis, see, mis annab inimestele kokkupuutepunkti ja taevaliku (ajaliselt küll hetkelise) õndsustunde. Kus ei ole oluline enesealalhoid ja kõige vähem arvestuslik ja kaalutlev maailm/mõtlemine.

Kui palju üldse antakse elu jooksul seda täielikku õnnetunnet, kohustuste ja muredeta usku sellesse hetke, vajaduseta loota, kinni hoida, meeldida, kuhugi jõuda?[lk 37]

Huvitaval kombel ei ole raamatu peategelases kuigivõrd palju seda õpitud abitust, mis üldjuhul Elviiradega alati kaasneb ja selle puudumine omakorda teeb peategelasest seda enam fataalse, ebamaise ja raskmini haaratava. Võib-olla seetõttu on ka Elviira mehed mitte just päris normaalsed, ta ei leia neid läbi väljapressitud kaastunde, pigem on nad autistlikud tüübid või siis täielikud pohhuistid. Ja siis need üheöösuhted, mis ei lähe suuremat arvesse… Ja „normaalset“ meest hakkaks varem või hiljem jälitama tunne, et mis siis nüüd jälle viga on… Kuigi midagi ei ole, on lihtsalt see, et naine mõtleb varem või hiljem, et miks ta sellise kühvliga koos peab elama. Sokid ja trussikud ja suvaline rögin. Või üldse kellegagi.

Elviira on vägagi vaatlev, detailidesse süvenev ja kõige masendavam on tagajärg, et leides hingesugulase, siis mingi pisike füüsiline puudus või käitumishäire, näiteks jalalabade väljapoole hoidmine käib ikka nii närvidele, et ei suudeta sellest üle olla. Võib olla tõeliselt õudne, nii, et tahaks endale iseenda pärast nööri kaela panna. Et kuidas sa siis ei saa ja ometigi. Siin ei aita ei pähetuubitud inimlikus ega midagi, lihtsalt ei suuda ja kõik. Aga Elviira petab ennast. Neid detaile tuleb juurde, need ei ole mingid püsivad fetišid kuskilt lapsepõlvest või noorusest, vaid iga mehe puhul lisandub taas midagi uut… Tähendab, ta ei taha. Nagu raamatu lõpus kus jõutakse tõdemuseni: „Tegelikult“, mõtles ta, „tegelikult ju inimestele ei meeldi teised inimesed“ See on kõige alus. Ei meeldi inimesed, see on sallimatuse juur, mitte neegrid, homod, mustad, valged, usklikud või uskmatud. Ei meeldi TEISED. Mitte ükski. [lk 219]

Muidugi oleks Elviira pidanud sündima meheks. Selles pole vähimatki kahtlust ja kogu see enesehoolitsuse värk, pesu, kreemid, meik, kodukaunistused, kogu stuff on nagu saatan, mis inimese ja just taolise inimese nagu Elviira ära seob, hulluks ajab ja olukord on tõsiselt skisofreeniline. Ühtpidi enese jälgimine, selle päris mina, ja siis kõik mis naisest naise peaks tegema, veel otsa. Ma ei arva seda sugugi kõikide naiste kohta, naised, kes naisteks sündinud on, neile pole see probleem, koguni meeldiv ja mänguline, aga Eliiva lihtsalt sureb selle koorma all.

On koht kus autor ennast paljastab, tahtlikult või tahtmatult ja kus peategelane ütleb: „Mind jälle huvitavad ainult isiksused. Tegelikult ka. Isegi kõige viletsamat sorti, närused, tagurlikud ja iganenud“, arvas Elviira mõtlikult. [lk50]

Mis „isiksused“? See on koheseks ohumärgiks, sellega tasub veeta öö või kaks, edasi on stopp. Tuleb öelda: „Mind huvitab inimene“ (või armastus või inimlikus või…). See on naiselik. Keegi ei taha endale voodisse vaimulikku.

Elviirad peavad mingil hetkel hakkama panustama ka meeste maailmale, nende keelele, meeste arusaamadele ja isegi huvidele. Ühel hetkel, sellel murdumise hetkel, kus ainult ilust enam ei piisa. Sest päris üksi ei taha ju keegi olla – tegelikult. Soojust tahab.

Aga ilma õrnuseta ei olnud Elviira enam nõus elama. [ lk 15].

Ja nii juhtub, et ilusast Eliviirast palju viletsamad mudelid teevad märksa paremad partiid… Või pigem – vähemalt mingisugusedki. Naised, kes juba varakult mõistavad seda, kuidas meestega vähemalt osaliselt samale tasandile maanduda. Elviirad aga jäävad hõljuma, oskavad muna praadida, soengut sättida ning küüsi lakkida. Rohkem nõudmisi nad endale ei esita (elu ei esita) ja see saab ka saatuslikuks. Seda mitte ainult meeste osas, aga tähelepanelik lugeja ehk märkab, et Elviiral ei ole ka eriti omasoolisi sõpru. On töökaaslased, mingid sõbrannad, kuid ei ühtegi tõsisemat ja tegelikku.

Romaani lõpp on parim, kurb ja troostitu, lõputu masendus.

Meist saab mälestus, puhas ja kurbuseta. Sest meist ei saa midagi. [lk 221]

Või

…et tegelikult pole mingit minevikku olemas. Mis muidugi ongi jumalatõsi, minevikku ei ole olemas, ta on möödas ja läbi ja kadunud ja mitte mingi väega ei tee teda olevaks [lk 223]


Kui õigus Elviiral ja autoril ka raamatu lõpus poleks, siis meie, lugejad, ei usu neid viimaseid ridu. Meie jaoks on ikka minevik olemas ja tulevik tulemas. Sest tegelikult ei ole tegelikkust olemas ja kuigi see meie usk on idioodi usk, siis kuskil ei ole kirjas, et ärge olge lollid. Vastupidi.

Oli tunda jumala kohalolekut [lk 230]

Aga meestele ma ütlen: hoidke eemale, nad söövad teil hinge seest, ilusad on ka veel, oleks vähemalt peletised… Hea näide on romaanis Stan, peategelase üks elukaaslastest, mängur, suli, alati kõigile võlgu, lõbus ja ülemeelne tüüp. Ta oleks ammu kuskil kangi all nuga saanud, korras ühesõnaga, aus surm, süda puhas. Aga just siis kui õige päev ja tund käes, siis meenub mehele jälle Elviira ja närune elu läheb edasi. Kõik jätkub… Hinge söövad seest.