Viimasel ajal loovtööstuse toetuste teemadel üleskerkinud diskussioon ärgitas mindki oma peas väheke analüüsima seda teemat, mis on vägagi aktuaalne juba aastaid. Mäletan kadunud Ando Keskküla loengut kadunud EKA hoones – Loovtööstuse arengu võimalustest. Juba siis taipasid laiemalt suhtlevad kultuuritegelased, et nn kunst on kitsikuses, puuduvad visioonid, kuidas arendada ja laiendada meil tehtavat nn kõrgkunsti, ja kui haavatavad on eesti kunstikõrgkooli lõptanu arenguvõimalused.

Olles kokku puutunud mõlema poolega, leian, et pole halba heata ja vastupidi. Kui lõpetasin oma suhted EKAga peale kümneaastast tegevust, leidsin, et väljaspool seda organisatsiooni kehtivad kunsti suhtes hoopis teised nägemused ja arusaamad. Milles on siis küsimus? Kas ikkagi Eesti puudulikus kunstialghariduses või lihtsalt ahnuses, sest hetkel tundub kunst ja “plätserdamine” tänu Telliskivi linnakule ja veel mõningate ärientusiastide tegevusele elavat oma kõrgperioodil. Aga ärgem laskem end tõmmata, see on näiline, puhtäriline kalkulatsioon, hipsterikultuur sisaldab endas kindlaid, teatud stiili kunstiharrastusi, vähemalt disaineripaberit kuskilt koolist, või lihtsalt ohtralt tattoosid, mida võib ju ka tinglikult kunstiks nimetada, pigem küll hea teenistuse võimalustest lähtuvalt, kui kunsti vabaduse ja arengu seisukohalt.

Keskendume siis mõlemale poolele eraldi.

Eesti Kunstiakadeemia on organisatsioon, mille muutumisprotsessid on aeglased ja inertsed, kuna tuginevad oma otsustel demokraatiale. See aga tähendab, et kui juhtivate kohtade inimesed aastakümnete jooksul praktiliselt ei vahetu, on selge, et ka demokraatlikult langetatud otsused seisavad paigal.

Sama seltskond teeb oma otsuseid samamoodi, seisev vesi, isegi Tallinna trammid on muutunud aga mitte EKA.

Õpetusega on samamoodi, ideaalidele ja idealismi asemel, mis näiteks olid 70ndate põlvkonna üheks kindlamaks tugipunktiks, on juba ammu kapitalismiga kohanemise mehhanismid, vähemalt mingi viis aastat tagasi oli kindlalt kohustuslik aine äriplaan, mida käidi EBS-is kuulamas. Arvatavasti ei ole ka see muutunud, kuigi see puudutas rohkem tarbekunstivalda, mille õpilased varmalt ennast disaineriteks nimetavad. Mida siis see nn vabakunst tähendab, kuidas tema eraldub loovtööstusest, siin ongi vast peamine konks, kuna erinevatele inimestele tähendab vabakunst erinevaid asju.

Loovtööstuse arenguid võrreldi näiteks etendusega sõltumatu tantsu laval, kus alasti inimesed külakuhja moodustavad, see ei lähe kuidagi selle alla, mida minu pea kunstiks liigitab, ok, võib-olla ikkagi on kunst, lihtsalt mitte minu maitse.

Inimese rahulolu oma kehaga ja selle eksponeerimine esteetika sõna alla on alati kuidagi kahe otsaga asi, sest kas ajalooliselt maalidel kujutatud, enamasti ikka ilusaks peetud naisfiguurid peaksid end nüüd kuidagi süüdi tundma paksu ja vähe kompleksis tädi perfoka kõrval, vabalt, see on isikuvabadus, komplekside vastu võideldakse läbi nendega tegelemise, vabaks laskmise, tabude ignoreerimise. Kunagine religioosselt pealesurutud arusaam, et keha on tabu ja kehadevahel toimuv veel suurem tabu, oli ikkagi puhtalt eesmärgipärane, inimese allutamine, võimu statement, kuna kirik oli suur, rikas ja võimu omav, inimene aga väike ja mõjutatav. Aga ega keha ja selle vabameelne eksponeerimine polegi iseenesest midagi erilist, pigem hakkab vastu, kuidas seda tehakse, kui see on läbimõtlemata, lihtsalt kiire šokiteraapia, sest ohh kui kärmelt paneb ruumi kihama kasvõi vilksamisi paljastatud rinnapaar, kes seda ei teaks.

No aga mis on siis nii põlastusväärset loovtööstuse pealetulekus? Ega ei olekski, pigem on asi mingis hämaras tsoonis, mis jääb kahe konkreetse ala vahele, mingi müstiline tsoon, kus arusaamad muteeruvad, kunstist saab labane meelelahutus, kus pooleteise tunni jooksul raisatakse värvi grupi kontorirottide poolt ja hiljem loputatakse kihiseva vedlikuga kurku jäänud värviaurud alla, valminud teostele aga kirjutatakse varmal alla “kunst”. Üldiselt ei ole sellistel ettevõtmistel midagi tegemist kunstiga ega haridusega, haritusega veelvähem, neid võiks liigitada lumelaua, jooga jne valdkonda, keskklassi igapäeva stressi hajutavate tegevuste hulka, kus tõsiseltvõetavast sõnast saab fun ja lõpptulemusena liiguvad väikesed rahasummad ühest taskust teise.

On ka veel ettevõtjad, kes on aru saanud, et kunst ongi huvitav ja tulutoov, nagu kirss tordi peal, viimane lihv, mis annab kliendile aimu, et tegemist on laiahaardelise ja haritud ettevõtmisega, kus ka kultuur saab oma mängunurga rahapakkide vahel.

Kuid siin põrkame koheselt kokku situatsiooniga, kus pudel šampust maksab lõdvalt 500 euri, aga maali eest on see liiga palju. Kursis ollakse alkoholituru hindadega, mitte aga kunstiturul toimuvaga.

Mida teha? Ühel pool on kunstiharitlaskond ja kildkond kunstnikke end kindlustanud oma elevandiluust tornis, nende ettekujutus teistes valdkondades tegutsejatest on suhteliselt karm, jäädes kuhugi metslaste, matside ja kapitalistide kanti. Teisel pool on ettevõtlus ja ettevõtjad, kes nagu tahaks, aga ei oska ja ei tea täpselt, mida nad tahavad, või ei kujuta ette, mis võimalused on. Kuidas saavutada, et nii ühed kui teised saaksid seda, mida nad tahavad, ilma liigselt kummardamata?


Alustada võiks vabalt ka kunstikriitikast, Eestis on levinud grupi või koolkonna, vabalt ka maitse häälekandjate kirjutamine. Nad peavad aastatepikkust võitlust mingi maitse tõestamiseks laiemale üldsusele, no paratamatult laiemale, sest kirjutav ajakirjandus on pikalt olnud kanal, mis jõuab kogemata ka täiesti kunstivõhikust tegelase lauale.

See võitlus sisaldab tavaliselt kitsale selektsioonile mingigi eluruumi ja kasvõi toetuste kättevõitmist. Arusaadav, Eesti on väike, raha on vähe, aga kui kirjutada, miks mitte vähe laiemalt, suhtestuda muude tegemiste, voolude, maitsetega.

Mis EKAsse puutub, siis nüüd kõrvaltvaatajana tundub üha enam, et sealne nüüdiskunsti plokk on kinni jäänud kuskile foto, video ja interaktiivsuse sügavustesse, ma ei viitsi täpsemalt lahata, kunagine sotsiaalkriitiline diskursus on asendunud mingite semiootilis-lingvistiliste mängudega, mis on ehk sügavad, kuid seda enam visuaalselt sisutühjad.

Võib-olla oleks mõistlik juhtivaid õppejõude-professoreid aeg-ajalt vahetada ja seeläbi ära hoida mingi ühe temaatika ja visuaalsuse domineerimine pikemal ajalperioodil, mis paratamatult ikkagi tähendab paigalseisu.

Riiklikult vaadates pole muidugi midagi imestada, riiki juhitakse meil ju nagu ettevõtet, mis peab tootma kasumit, pikalt rahaneelavad tegelased ja valdkonnad, kunst, kirjandus, kultuur laiemalt on vaja pressida rahateenimise masina ette, hea näide on teater, eriti näiteks NO99, nagu teeks kunsti, nagu oleks päevakajaline, nagu teeniks raha, nagu majandaks ära…

Äkki peakski nii olema.