Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik
Kui ma olin tol teisipäeval oma järjekordselt teraapiasessioonilt koju jõudnud, endal alateadvus nagu kellegi praetaldrikust läbi käinud, ei suutnud ma end oma teadvustamatusesse enam kokku pakkida. See oli päev, mil ravi alles tegelikult alguse sai. Keegi mu lähedastest ütles mulle kunagi, et sõprade ja psühholoogide vahe ongi see, et sõbrad kuulavad su lõpuni, kui vaja, aga psühholoogid avavad su haava ja jätavad selle lahti. Nende aeg liigub teises kategoorias ja ma austan seda - hea on teha koostööd inimesega, kes suhtub oma töösse professionaalselt, sest nii on kasutegur mõlemapoolselt maksimaalne. Hästi loogiline ju, ma usun, et selliseid asju õpetatakse juba keskkooli majandusõpetuses (milles mina istusin eespingis ja mida ma täie pasaga vihkasin, sest majandusest rääkimine võrdus kapitalismi soodustavana ja ma vihkasin vihkasin vihkasin kogu seda rahamajandust). Seega ei süüdista ma järgneva juhtumises mitte kuidagi oma arsti. Üldse mitte kedagi ei taha selles süüdistada ja samuti ei kahetse ma midagi, mida tol hetkel tegema pidin. Mida sügavamale porri inimene oma elus langeb, seda kõrgemale saab ta taeva poole tõusta. Idee kõlab küll nagu odav klišee, millel on kena kõla, aga ma räägin ikkagi ainult asjadest, millest ma midagi tean.
Tõsiasja, et ma pole kunagi viitsinud valetada, saavad kinnitada ainult need, kes on minuga kunagi kokku puutunud. Esmamuljetega on, nagu on - need kalduvad ühest äärmusest teiseni ega anna seetõttu eriti adekvaatset tervikpilti, kui me räägime mingi abstraktse keskmise inimese seisukohast. Nii minul teistest kui teistel minust on olnud väärettekujutusi, seega ei saa ma praegu hakata rääkima kolmandadimensioonilisest äratundmisefektist, mis, muide, ühena vähestest kindlatest asjadest, on võimalik. Aga kõigest järgemööda. Sel õhtul otsustasin ma seega sellest reaalsusest veendunult lahkuda. Ma otsustasin järgi anda oma deemonitele, sõltuvustele, kaifilaksudele, ükskõiksusele, tundetusele. Ma teadsin, et tõsiasja, mida ma endaga terve elu olen kaasas kandnud, ei saa ma mitte kunagi endast välja monteerida. Sundmõtteid, nagu väljendas ka mu psühholoog, ei saa tagasi saata ega tühistada. Saab moondada ja mikroanalüüsida kontekste, milliseks muutub mu käitumine, mis on sundmõtetest tingitud, ent algset seemet, asjade põhilist idu me muuta ei saa. Aga me saame muuta seda, mille kohta öeldakse depressioon, panna enda kasuks tööle. See on kõik puhtalt valikute küsimus.
See algas tsüklina ja koosnes järgnevatest komponentidest: antidepressandid (mida olin selleks hetkeks võtnud 4-5 kuud, arst ütles, et see on kõige lebom antideprekas üldse ja kui mul peale teist kuud neist mingit kasu polnud, ütles, et võta topelt ja kurjustas, et kuidas ma üldse kavatsen terveks saada, kui ma mingit muud narkot vahepeal panen (mis ei ole ka mingi tühine argument, aga..)); unerohud (mida olin althõlma juba eelnevad pool aastat ema käest jt saanud); kanep ja viin. Mul on selline keskmiselt väike keha, kaalun umbes 57 kg ja võtsin 100 g sertraliini päevas. Ma tunnistan, et ilmselt oli patt võtta oma armukesega hotellis tänavalt saadud imelikku valget pulbrit, mida me isegi tuvastada ei suutnud (aga mõjus pigem nagu koka kui amf, mida me tegelt otsisime), aga kui me räägime sundkäitumisest ja-mõtlemisest, siis esmalt tuleb alustada VAIMUST, mitte kehast. Tänitamine mu üldse nii kaugele ongi toonud, et ma surmaga mängima olen hakanud. Nii mu vanematel, arstidel kui õpetajatel on alati olnud midagi ette heita, selle asemel, et täie rahuga läheneda ja koos paremat lahendust leida. Ikka süüdistused ja "kuidas sa ise aru ei saa!" jne. Palun vabandust, aga ma elan ka esimest korda.
Niiet ma ostsin kohe kanepit, kui ma sealt Raja tänavalt ära tulin. Edasi läheb mul pilt suht uduseks. See oli küll vaid mõned nädalad tagasi, aga kuna ma tegin (algse poole asemel) juba 2-3 unerohtu päevas ja suitsetasin nii palju kui suutsin, siis erilisi mälestusi mul sellest praeguseks pole. Unerohuga on see võluv asi, et ta rahustab su maha, veits nagu rahustigi (seda keeldus arst mulle kirjutamast, kuna see on nii sõltuvusttekitav (nagu unerohi oleks vähem!)), aga samas tal on veits seda extasy värki ka, sest ma tundsin end fucking geeniusena iga kord, kui ma seda tegin. Suurem osa mu viimaste kuude luuletustest on selle mõju või võõrutusnähtude all kirjutatud. Viin lisandus komplekti teisel või kolmandal päeval pärast seda saatuslikku teraapiat. See ei olnd mingi täiesti mõistusetu tegevus kusjuures, sest mul jäi väga hästi meelde, et ma jätsin ukse lukust lahti ja võtsin pesukausi voodi kõrvale. Okse sisse oleks kuidagi ilgelt vääritu surra. Õhtud enne seda, kui ma viina polnud peale joonud, aga ikkagi palju unerohte söönud, lootsin iga kord, et see uni on lõplik. Ma tahtsin õnnelikult magama minna ja mitte kunagi ärgata. Aga varem või hiljem ma muidugi ärkasin ikkagi üles. Pettumusega. Ja kohe wake and bake muidugi. Sellest kujunes veel omaette rutiin, sest ma läksin alati oma joindi ja kohvitassiga teise korruse rõdule, panin päikseprillid ette ja laadisin 15 minutit päikest, antideprekaid, jointi ja kohvi. Mu mõtted olid hämmastavalt selged. Oot, aga ma ei mäleta, kas see selgus oli juba siis või tuli see koos võõrutusnähtudega, pärast kuuepäevast hardcore ajukeemia segikammimist. Mingi hetk ma igatahes andsin need kuradi rohud lihtsalt kellegi kätte ära. Aga ma ei tea täpselt jälle..
Suuremate ja väiksemate tagasilöökidega olen ma igal juhul siiani elus. Üks viimatisi maalkäimisi, mis sisaldas endas vist ka 5-6 päeva selles hullumeelses keskkonnas olemist (keegi teine vist ei saakski sellest aru, ühesõnaga keegi pole veel väga uskunud, et mu vanematel kammib, sest meil on kõik nii ilus ja korras ja mida iganes) kammis mul ilma nende rohtudetagi jälle nii pahaks, et ma-ei-tea-kust, aga ma sain kaks unerohtu kätte. Olin eelnevalt kõige hullematest võõrutusnähtudest üle saamas ja siis littisin veel kaks sisse. Järgmine päev tulin vanematega Tallinnasse ja hoidsin oma rõvedustunnet väga kammitsetult enda teada (sest kui ma oleks seal väga avameelitsema hakanud, oleks teadagi mis ja ma oleks teadagi kes jne). Olin vennaga Kadrioru pargis, vaatasime kahte musta luike ja ma lasin pool veel peale, sest no lihtsalt sure ära kui rets see on: kõik kohad valutavad, söögi-isu on 0, keha on ülinõrk ja higistab koguaeg, peavalu, raha pole, millegipärast on jälle KONTSAD ALL(?), käin oma autistist vennaga mööda parki ringi ja üritan käituda nagu normaalne inimene. Fear and loathing Estonian style. Aga ma ei jäänud kellelegi vahele. Keegi ei saanud jälle mitte midagi teada, kuni ma end Pääskülas lõpuks vabaks sain lasta. Nüüd tuleb ka meelde, et ajaliselt enne olin ma suutnud ka veel päeva pealt ära armuda, niiet see oli veel üks tont, mis mind selle kõige juures kummitas. Ja Triin Tasuja ei armu ju mitte kunagi meestesse, kes oleksid vallalised. Miks mitte?
Suuremate ja väiksemate tagasilöökidega olen ma igal juhul siiani elus. Üks viimatisi maalkäimisi, mis sisaldas endas vist ka 5-6 päeva selles hullumeelses keskkonnas olemist (keegi teine vist ei saakski sellest aru, ühesõnaga keegi pole veel väga uskunud, et mu vanematel kammib, sest meil on kõik nii ilus ja korras ja mida iganes) kammis mul ilma nende rohtudetagi jälle nii pahaks, et ma-ei-tea-kust, aga ma sain kaks unerohtu kätte. Olin eelnevalt kõige hullematest võõrutusnähtudest üle saamas ja siis littisin veel kaks sisse. Järgmine päev tulin vanematega Tallinnasse ja hoidsin oma rõvedustunnet väga kammitsetult enda teada (sest kui ma oleks seal väga avameelitsema hakanud, oleks teadagi mis ja ma oleks teadagi kes jne). Olin vennaga Kadrioru pargis, vaatasime kahte musta luike ja ma lasin pool veel peale, sest no lihtsalt sure ära kui rets see on: kõik kohad valutavad, söögi-isu on 0, keha on ülinõrk ja higistab koguaeg, peavalu, raha pole, millegipärast on jälle KONTSAD ALL(?), käin oma autistist vennaga mööda parki ringi ja üritan käituda nagu normaalne inimene. Fear and loathing Estonian style. Aga ma ei jäänud kellelegi vahele. Keegi ei saanud jälle mitte midagi teada, kuni ma end Pääskülas lõpuks vabaks sain lasta. Nüüd tuleb ka meelde, et ajaliselt enne olin ma suutnud ka veel päeva pealt ära armuda, niiet see oli veel üks tont, mis mind selle kõige juures kummitas. Ja Triin Tasuja ei armu ju mitte kunagi meestesse, kes oleksid vallalised. Miks mitte?
Igal juhul on see hullumeelne armastuse suvi, millist ma oma elus veel kunagi tundnud pole, mind tänaseks toonud uuele vaimsele värskusele, milles mul pole enam paanikahooge, metsikut ärevust, õõvastavat häbi oma olemuse pärast, surmahirmu ega peale surutud kartust väljendada armastust, millest mul puudu on olnud. Ma tunnistan endale oma patte, aga ma tunnistan endale ka oma andeid. Hing on laps, mis juhib maist keha selles näilises reaalsuses, kus sa seda teksti loed. Tunnete- ja tajuväline elu on on illusioon, milles manipuleeritakse su vaimu, kui sa ise oma elu kontrollida pole mõistnud. Ja kui on üks asi, mida ma surnud olemise soovist (see pole sama, mis enesetapp) õppinud olen, siis on see tõsiasi, et mitte keegi ei saa enam mitte kunagi mu elu juhtida peale mu enese. Kõik kannatused ja rõõmud tekitan ma endale ise, sest ma valitsen ja valin seda, mis minuga juhtub. See teadmine on minu kalju, mille otsa ronimine on üks suuremaid saavutusi üldse.
Tõde on individuaalne väärtustepagas subjektiivsete komponentidega. Me valime omale tõe, millega me vaikime, sest seda ei pea mitte kellelegi teisele tõestama, kui sa ise oma tões kindel oled. Mitte miski ei tööta minu puhul paremini, kui eemaldumine ja mõtisklus, mille harjumuse saavutasin ma oma suurimate füüsiliste piinadega - ja tõesti - nagu Jeesus Kristus. Või Buddha reversed: enne räme kannatus ja siis paradiis. Uue kogu toimetajagi ütles, et võiks lambist panna kogule ka nimeks "Läbi põrgu ja puhastustule pead minema paradiisi". No ja ta on antropoloogilise vaatlejana täiesti kõrvaline inimene mu elus, vähemalt praegu veel. Vähemalt nüüd, kus ta pole minuga samas ruumis. Vähemalt nüüd, kui ta on kusagil Euroopas turneel. Aga homme..
..ma enam selles nii kindel ei oleks. Kui sa oled 20ndate alguses noor naine Eesti riigis, siis üldist pilti vaadates (ma räägin enda taustast lähtudes) oleks sul justkui ainult kaks varianti: lased enne või pärast 20ndaid omale tite taha teha või lõpetad oma kolkakeskkooli ja lähed ülikooli. Ja lased siis endale tite taha teha. Noh, mina pole neist kumbagi varianti kasutanud. Aga ma ei mõista hukka neid inimesi, kellega nii on juhtunud. Laste saamise ja ülikooliga on mul omad kanad kitkuda, see on minu probleem. Samamoodi nagu on minu probleem ka tõsiasi, et ma olen varaküps ja tunnen end 24selt nagu 32-aastane, kelle munasarjad moodustavad ülepäeviti orkestri, mis mängib hümni nimega "Palun viljasta end ruttu" mida on võimatu vaigistada. Ja see üldine NOH, MEHELE KA LÄHED VÕI vaimsus - puha minu probleem. Ja ma tegelen sellega, usu mind, ma tegelen.