Neid kadunud tüdrukuid otsivad ka aastakümneid hiljem kolm klassivenda, kellega tüdrukud tol saatuslikul suvel semmisid. Poistest on saanud vahepeal mehed, ühest disainer, teisest politseinik ja Khani-nimelisel ajaloohuvilisel paksul mehel ei olegi konkreetset elukutset. Need kolm koos paha kommunistist koolivenna Zigiga on vaieldamatult teose peategelased, olles teistest “elusamad”. Enamik raamatu tegelastest nii elus ei ole, nood liigituvad kas kodanlasteks või keskklassiks; ja siin on autor kas teadlikult või tahtmatult sinna mittekuuluvaid rasvaselt eelmiste vastanditeks värvinud. Lühidalt: perverdid, luuserid, kommunistid ja veidrikud. Kogu romaani läbib tegelikult must-valge liigitus.
Pea pool raamatut võib lugeja ennast petta ootusega, et kaasamõeldav lahendus on kuskil viimastel lehekülgedel, kuid jõudnud raamatu keskele, tekkis minul juba tugev kahtlus, et tegemist on valega ja tegelikult mingit kriminaalromaanile sarnanevat traditsioonilist lõppu ei tule. Et mitte see ei ole autori ja kirjutatu eesmärk. Tekkis küsimus (kõige muu kõrval), milline eesmärk siis üldse ja kas ei peaks lugemist alustama otsast, teise lähenemisega, vaadates toimuvat uutel tasanditel ja mitte keskenduma sellele “kes siis ikkagi on tüdrukute kadumises süüdi“. Arvan, et nii mõnigi lugeja on jõudnud samale otsusele.
Raamatu peamine puudus on kindlasti ülekonstrueeritus. Eriti kui seda toetab tihe, võõrsõnadest ja -keeltest kubisev tekst, ajahüpped ning pidev väljamõeldu ja reaalsuse ootamatu ja meelevaldne segunemine, mis tekitab lugejas viimaks tunde, et kõik toimub ühel ja samal, tõusude ja laskumisteta tasandil, kuigi esmalt jääb mulje nagu sõidetaks ameerika mägedel. Ulmelised sündmused ja nähtused ilmuvad aga kust iganes, pakkumata mingeid loogilisi tuletusi, sest järgmisel leheküljel kõik muutub, eelnev ei kehti, kuigi pole ka otseses vastuolus. Haihtumis- ja lennumasinad, hobuveokid, ZA/UM, eestlaetavad pistoljetid ning kiirliftid ühes katlas ei tekita erilist usutavust. Kahjuks ka mitte tegelaste hingeelu. Olgugi seal kirge, armastust, veendumusi, lootust ja usku. Liiga palju on raamatus deus ex machinat. Kui võrrelda sisu klassikalise ulmekirjandusega, siis selles on enamasti alati midagi, millele saab toetuda ja kanda kinnitada, vähemalt inimlikus plaanis, midagi, mille kohta võib öelda, et see on „tõeline“, või „me räägime sellest“. Ma kordan, kui ei muus, siis vähemalt inimlikus plaanis. Aga ka materiaalses. Orwelli mõttepolitseil olid piirid, millest ei väljuta, Strugatskite teose “Väljasõit rohelisse“ zombid kasvavad raamatu keskel põhjus-tagajärg seostest, Kurvitza romaani ulme on aga pidevas kaaluta olekus, nagu ka tegelaste emotsionaalne pale, mõjudes kohati hälbena. Tegelasi sajab sisse küll ustest ja akendest, neile on jagunud lehekülgede kaupa iseloomustavat ja kirjeldavat tutvustust, kuid ometigi ei hakka keegi neist end väga liigutama ja elama. Nagu nukkudeks vormitud ja riietatud kujud, kellel on näidendis täita vaid piiritletud roll etteantud liipreid mööda.
Kas autor ei küsinud endalt, et tuues leheküljele uue kangelase, kellel ei ole meile tegelikult midagi öelda ja kes on ülepea kõrvaline, kas on vaja teda siis peensusteni nokitseda. Nii võib raamatu lõpus Noo sekretäri häält pidada õnnestunumaks kui näiteks ülekirjeldatud peategelastest disainerit, kellest jäävad meelde vaid kingad, heledates toonides riietus ja suurt muud midagi. Vahest ka tühi-tähi tüli tühi-tähi armukesega. Viimasele pühendatakse taas ohtralt lehekülgi, kuid kogu stseen ei anna lugejale tegelikult midagi peale tunnistuse, et disainer on loomult kerglane ja pedofiil (muideks, pedofiilia õõvastavalt rõveimalat lõhna haistab raamatus veelgi ja autori pohhui hoiak selle ja teiste taunitavate nähtuse osas on tuntavalt taotluslik).
Tegelaste olek ja suhted, nende isiksus on üldjuhul midagi väljaspool inimsust. Veidral kombel on kõige inimlikumad just statistid (kes jäetakse autori poolt lihtsalt „rahule“) ja peategelastest ainsana Khan, olleski hädapätakas, kompleksides lühinägelik paksuke ja seega tänu oma stereotüübile siiski „parim“ osatäitja, kellega oleksime juba justkui varem tuttavad ja kuskil kohtunud (meenutab „Kärbeste jumala“ Põssat). Ülejäänud elustuvad vaid andudes naudingutele või millegi hirmus ja kartuses.
Seevastu raamatu kirjeldused, mis puudutavad väliskeskkonda, loodust, linna, “halli” (tumeaine, mis matab endasse kõik ja liigub põhjast lõunasse, kattes viimaks kogu planeedi) on vägagi elusad ja tajutavad, uskumatult maalilised ja ettekujutatavad. Siin on kirjanik küll võrreldav Flaubert'i „Salamboga“ või isegi ületanud suurmeistreid (Hugo igavaid Pariisi-kirjeldused „Jumalaema kirikus“), ja seda hämmastavam, et siseruumid on jälle nõrgukesed, arhitektuur pigem väsitab.
Leidsin lõpuks, et kõige kohasem olekski läheneda Roberti romaanile salambolikult. "Salambo" tegevus toimub Kristuse-eelses Kartaagos, selle ümbruses ja jutustab toonasest palgasõdurite mässust, olles osaliselt siiski armastuslugu, mis hoiab jutustust lõpuni üleval, kuigi stoori selgroog on peenike ja lõpuks ka väheoluline. Nii Flaubert'i kui Kurvitza teoste tegelik väärtus seisneb aga kirjeldustes (fiilingus), piltides, mida lugejale maalitakse, värvides, lõhnades, aistingutes, kirgastes, lopsakates ja vängetes toonides, kus magus on kõige magusam, veri on verest punasem, surm on surmast suurem, kaif on eri-kaif, kõik kobrutab, vahutab, ükski liialdus pole liiast. Kui lugeja laseb ennast sellesse maailma tirida, kui ta saab üle distantsist ja kriitikameelest (ka „Salambos“ toimuv on ebatõenäoline ja vastuoluline) ja lubab lummusel enda üle laotuda, siis on raamat suurepärane ja kummitab sind pikalt. Nii nagu „Pühas ja õudses lõhnas“, nii on ka „Salambos“ kogu inimtegevus äärmiselt teatraalne, nukulik ja hingetu. Mõni tegelane siiski elustub, kuid sarnaselt Kurvitzale taas himus, hirmus või värinas. Nagu Roberti raamatus, kus tundub, et Zigi armastus (iha, kirg) kadunud tüdrukute või täpsemalt neist ühe vastu, on üldse kõige tõelisem tunne kogu teose jooksul ja seepärast, et sellest otseselt ei räägita, see on vaid aimatav.
Parim ulmeline nähtus on raamatus kindlasti hästi tajutav „hall“. Vaatamata sellele, et temalgi puudub kindel olemus, ei ole täpselt aru saada, mida ta inimese ning ümbritsevaga tegelikult teeb, ent see ongi nähtuse omadus. "Halli“ kujund on vaieldamatult patenti väärt ja väga visuaalne, meeleolukas, tunnetuslik, see on tõeline „tsoon“ oma ebamäärasuses, kuid siiski ajaliselt ja ruumiliselt piiratud. Enamik ülejäänud vidinaid on nagu Windowsi uued versioonid, mingist numbrist (leheküljest/versioonist) alates need enam ei rõõmusta, sest lugeja/kasutaja pole jõudnud veel eelmistegagi kohaneda. Võibolla ongi just see autori eesmärk, kuna lummus iseenesest süveneb, see ei ole enam kinni romaani tegevuses ja sündmustes, kuid ometi neist tuletunud ja seda „puuduste“ kiuste. Kindlasti sõltub tajutav ka lugejast, sest võtta seda raamatut kui põnevat ajaviidet polegi mõtet.
Romaani teine pool erineb esimesest oluliselt, muutudes selgelt apokalüptiliseks ja ka sotsiaalkriitiliseks, pealtnäha isegi poliitiliseks. Pannes hetkeks mõtlema, kas ja milleks üldse oli vaja nii pikka sissejuhatust. Kas mitte selleks, et lugejat esmalt narritada, hargneb ju tegevus alguspooles üsna tüüpilise kriminaalromaani kombel, me näeme väikest, pea tuttavat maailma, möödanikku, millest suudame veel kinni hoida, sinna sobivad ka stereotüüpsed sarimõrvarid, seda „mis on ja kunagi oli“, ja ikka selleks, et anda siis järgnevale kaosele ja hullumeelsusele erilist vunki. Siia on vahest peidetud ka üks romaani põhilisemaid küsimusi, mille paljastab lõpulehekülgedel sisejuurdluse agent, öeldes, et me (tähendab siis kodanlik-tsiviliseeritud inimkond ja võimuladvik) püüame hoida olemasolevat aga mitte tegeleda asjadega (isegi kui need lahendaksid kuritöö (hoiaksid ära sõdu, kriise)), kui sellega kaasnevad muutused „meie“ uinuvas, vaibapehmes maailmas. Olla „alalhoidlik“ omas ruumis ja elemendis, kuigi pääsu ei ole... Ja mida Kurvitz väikesele lugejale äratundmisrõõmudes ei kavatsegi pakkuda. Äratundmisrõõmu ja selguse otsinguid tuleks vaadelda eraldi, kus üks osis on tekst ise, teine sündmus, mida ta jutustab, kolmas kangelane, kes selles sündmuses osaleb ja neljas ruum, kus see kõik aset leiab. Need neli oleksid kohati nagu väga erinevatel tasanditel, justkui erineva inimese poolt kirja pandud.
Zigi elu ja hüplemine on üks näidetest. Kõige peale kuri autistist pahapoiss tuleb osaliselt tuttav ette, ta on kompleksides maailmaparandaja, ühtaegu lapsik ja samas piisavalt taibukas. Karakter on antud teatud üleolekuga, osalise kaastundega ja paigutatud ruumi kuhu ta ei sobi, tegema tegusid mida ta oma taiplikkuse juures pigem ei teeks.
Tegelikult on romaani ratsionaalsemad, mõtlemapanevamad kohad need, kus vananev ja üksik, võibolla „osaliselt“ surnud Zigi filosofeerib „hallis“ (mis peidab endas ka elavaid surnuid) teise, samuti surnud (kas esimese sisemine dialoog ja ettekujutus?) kommunismi isakese ja õpetajaga oma ideoloogia ja selle verise rakendusliku poole üle. See on tõsine arutelu, millesse ei maksaks suhtuda eelarvamusega, kuigi jutt käib äranämmutatud kommunismi ümber. Tulin mõttele, et kui paljud meist on üritanud kommunismi vaadelda tema ideoloogiliselt puhtas vormis, tapmistest ja hävingust kõrgemalt positsioonilt, nii nagu raamatu autor seda läbi oma tegelaste üritab, tähendab siis üldinimlikult, globaalselt, indiviidist suurema ja üllamana. Lugejana oleme me rohkem või vähem kinni ENSV-s (ka noorem põlvkond näeb seda siiski oma vanemate silmade läbi – kokkuvõtvalt lihtsalt kui sitta) ja tahtmatult küsisin endalt, kuivõrd erines nähtus Aasias, millele Mao ja Pol Pot pühendusid, Oktoobrirevolutsiooni algatanust või tänasest Lõuna-Ameerika vasakpoolsusest, kus karjuv sotsiaalne ebavõrdsus ja rahvaste paabel annab ideele hoopis kolmanda varjundi. Siin on Kurvitz meid ületanud, ja vanamehe hüüe: „Kommunism andestab sulle, ta on sulle andestanud“ on üks mõjuvõimsamaid lauseid kogu teose jooksul. Autor on püüdnud vaadelda kommunismi fanaatilise tõsiuskliku seisukohalt, millele kõige lähemal seisid ehk Aasia timukad ja vahest ka osaliselt Stalin. Kommunism neil puhkudel oli vaid ühendav loosung, mis ihkab ikka „labast“ võimu, võimuvahetust ja varade ümberjagamist. Ja millisena ka meie seda harjumuspäraselt näeme. See on romaanis üks kohtadest, mis pani mind pikemalt järele mõtlema, kas see on alati ja kõikjal olnud nii lihtne ja üheselt mõistetav.
Romaan lõppeks osaliselt nagu mingi puhastumisega, disaineri loodusesse suubumine ja loobumine, politseiniku haavatasaamine ning eeldatav surm (arvan, et siiski mitte ja me kohtame teda ka järgmises osas) ja ainult jonnakas, armunud Khan jätkab trotslikult oma otsinguid, tagaaetav, sassis, üksi ja lootusetu.
Ka Zigi nihilistist isa on raamatu viimastel lehekülgedel suhteliselt tõetruu ja tema „midagi tuleb veel“ on tegelikult romaani ainus optimistlik lause, selle lootuse annab meile paheline ise ja see on hea (kuivõrd autori poolt taotluslik, jääb saladuseks, seda ei pruugi märgata, võib võtta ka kui lihtsalt peatükki sujuvalt lõpetavat vanamehepobinat).
Päris lõpus, viimases lõigus, kohtame taas kadunud tüdrukuid, siis kui nad veel olemas „olid“, kakskümmend aastat varem, turvaline, väikekodanlik kodu, pehme vaip, tüdrukute paljad jalad ja sääred (mis tekitasid minus tegelikult esimest korda romaani jooksul erootilise aistingu, sest päevitus- ja puhkerannad – kus noored romaani alguslehekülgedel hullasid – ei ole mulle kunagi meeldinud) ja Zigi poolt katkivisatud aken. Mis paneb neist noorema ütlema: „See läheb valesti“. Lõhutud aken ja avatud uks. Siis ikkagi...
Kui Tarkovskilt küsiti „Stalkeri“ kohta, kes tema tegelastest sellest loost „targemaks“ sai, kes „võitis“, vastas režissöör, et Kirjanik. Esitasin endale sama küsimuse Roberti romaani lõppedes ja pakun, et minu jaoks oli see kolmest koolivennast ehk politseinik.
Romaani käest pannes jääb lugejat veel pikalt painama katarsiselaadne kaif ja kui „Salambos“ on see ere lõõm, siis „Pühas ja õudses...“ nagu pealkirigi viitab: õõvastav, masendav ja rõhuv. Mis ei ole iseenesest halb, kui sellega osatakse ja suudetakse toime tulla.
Mait Vaik