Mõnikümmend aastat hiljem olen juba pikk poiss, habe piilub ka lõua pealt nagu kevadine lumikelluke ja kool ning naised võtavad aja ära. Vanaema on mulla all ja kaevu on purjuspäi sissegi kustud. Kuhu jäi töö? Natuke sai seda tehtud, palk jooksis, vägev karjäär oli. Nii vägev kohe, et võttis silme eest mustaks. Otseses mõttes. Pilt läks tasku ühel päeval kodus tohutu paberivirna all, mille järgmiseks päevaks pidin elu hinnaga läbi vaatama. Poole naljaga hüüdsin kuradit appi, lubasin oma hinge talle anda, kui too mind aitaks, kuid eks sellelgi vanal värdjal ole omad standardid. Hommikuks olin vaevu ärkvel, kuhi sama suur, vahest kõrgemgi. Siis ma karjatasin, tuli Suur Must ja kui ärkasin, oli kõik ümberringi kontrastina liig valge ja steriilne.
Närvikliinikus aega veeta on tegelikult toredam kui seda arvata osatakse. Õed kõnnivad tasa-tasa ringi, sussidki jalas, et mitte patsiente ärritada. Suurt märatsemist ette ei tulnud, siin oldi ju alati varmad neid maha suruma. Kõrvalpalatis oli üks isik, kes oli akna kaudu oma tuppa linde meelitanud ning neil kaelad kahekorra väänanud. Siis käis õde sealt sisse-välja, süstal näpus. Mina süstalt tunda ei saanud, aeg-ajalt vaid tablett mineraalveega. Toitusime tervislikult ja vaatasime rahulikke saateid.
Kui välja sain, oli maailm hall, mitte must. Naispool oli eemale tõmmanud ja elamine oli ka alt ära võetud, sest raha ning kõik need laenud-liisingud tõmbasid mu silmusesse. Sõpru oli küll, üks neist organiseeris majalobudiku kusagil metsa veerel. Oli arusaaja mees: kolleeg hullumajast tulnud, vajab rahu ja vaikust, raha ka pole. Okei, okei. Sain siis selle veneaegse eterniitkatusega betoonikasti. Mingi tädike oli seal elanud, kuid see oli nüüd laip valmis; ma võisin täitsa ilma rahata seal elutseda. Kuid ma ei tundnud end eriti hästi.
Ära elasin ümberkaudsetest talupidamistest piima ja mune ostes. Kord nädalas käis mööda noid sopaseid teid pidi ka poebuss, millest müüdi saia-leiba, kommi ja limonaadi. Raha nii väga polnud, kuid puudust ka ei tundnud. Lugu minu sinna elama asumisest pole väga põnev.
Kevade hakul raiusin võsa ja panin tallele, et sellega kunagi pliiti kütma hakata. Üldse üritasin majaümbrust korda teha, mets tahtis vägisi kaela kasvada. Enamus ajast istusin tooli peal ja vahtisin aknast välja nagu närvikliinikus. Millest ma mõtlesin? Ei millestki, hea oli olla. Alguses oli nii väga vaikne, kuid mõne kuu pärast harjus mu sitanikerdisest linnamehekuulmine ära. Ja linnud hakkasid siristama. Tähendab, seda tegid nad juba enne, isegi arvatavasti enne minu sündi, aga alles nüüd kuulsin. Nagu terve meeskoor, millel naiste peened hääled. Lõin jalaga natukene takti. Kõige hullem seisis veel ees.
Linnas olid kevadekuulutajateks koerasitt ja ilusad naised. Sitast ja naistest oli mul kõrini, nii otseses kui kaudses mõttes. Ennast loodusega ühena ega sarnast ila ma ei tundnud, tundsin lihtsalt, et siin mulle sõdurisaabas näkku ei peksa. Töö, raha ja autode žiletlik vool näisid olevat kaugel-kaugel metsa taga. Oli meeldiv mõtelda, et ümber minu varitses Linn, suure tähega, aga mina sain ikka keset metsa rahulikult istuda ja ei-midagi-tegemisega tegeleda. Linn kiristas hambaid, röökis ning kumas öisel taevavõlvil, kuid mina istusin vana naise kunagisel surivoodil ning lõin elu rütmile jalaga takti. Kui igav hakkas, magasin natukene.
Paar kuud oli hea. Siis, enne loodusliku suve algust tundsin, kuidas mul mõtted sõlme tõmmati. Alateadlikult hakkasin magamajäämist pelgama. Kõpitsesin maja, toimetasin pirni valgusel ringi. Mida rohkem sellele mõtlesin, seda rohkem ma sellele mõtlesin. Suveõhk vägistas aknapragusid, need kuivasid ja tuuletõmbus kõlgutas tubade uksi uniselt ning häiritult. Ajapikku mõtlesin välja. Akna taga oli ööbik või varblane, või mingi muu sulgedega värdjas.Ööbik oli nagu lits. Kui lits sinust aeg-ajalt üle käib on see meeldiv, aga kui see toimub iga öö mitu-mitu tundi jutti, on see lihtne ja labane füüsiline piinamine. Keha väsib ära, mõistus on tuim ega julge end piimhappe tõttu liigutadagi. Mitte, et oleksin prostituudi juures käinud. Üks sõber käis küll, aga ma ei viitsinud tookord kuulata. Öö oli alles noor, kui juba algas siristamine. Ennegi olin seda kuulnud, kuid polnud seda teadlikult registreerinud.
Selle linnu laul on väga sarnane sümfooniaorkestriga, kui eemaldada orkesteri instrumendid, jättes alles tuhande kuulaja mobiilide helinad, mis kontsertide ajal alati inisevad. Kui need, enamasti monofoonilised helinad kokku liita, veel peenemaks keerata ja siis lõpmatuseni kerida, saad kätte umbkaudse ettekujutuse.
Kellegi ees polnud häbeneda, kui akna pealt öhe karjusin. Et vait jääks. Ei jäänud.
Kirjutasin sõnu, mis oleksid ööbikuga sarnased: öö, öökimine, röökimine, löök, nöör, pööripäev, nööbid. Väga ebameeldivad, suus halva kõlaga sõnad. Lind tuli välja ainult öösiti, sest ta oli kurja vaimu täis. Ei kujutanud ette, millise laiba kaisus ta päeval pesitses või kas ta muutus päevavalguses tolleks vanaks meheks, kes minu maja ümber luuras. Nägin teda küll, kuigi ta enda varjamisega hästi toime tulla ei püüdnudki. Naabrimutt ütles, et see on meie küla hull. Nimeks olla tal Valder Ööbik, kuid see oli täiesti korralik ja ebaimelik nimi. Näppe tal polnud, näo asemel oli nokk ning püksisäärte vahelt tolknesid välja kas väga karvased jalad, või suured, ikka väga suured pruunid suled.
Kirjutasin kirja ülikooli etnograafiaosakonnale, või etnograafia õppejõule, või mis iganes lollakas nimi neil on. Vastust ei saabunud, sest legend ööbikumehest ei ole loogiline ega muistne, ega seega olemas. Öösel naasis lind uuesti, suur nagu vasikas. Istusin surnud naise voodinurgas, põlved lõua all ja kiigutasin end edasi-tagasi. Täiskuu ajal oli väga jube olla, sest siis oli tal kombeks nokka kuu poole ajada ja koriseda. Kumb karje lõpetas oli kaheldav, sest paanika peletas muremõtted. Usun, et ta käis küla peal verd imemas, sest nokaga imeb igatahes rohkem kuradi liitreid, kui selleks ebapraktilise kujuga suuga.
Möödus aasta, möödus kaks. Ümberkaudsed kariloomad olid ammu kõngenud. Riik sellest ei hoolinud, etnograafid ajasid metsas haldjaid ja metsavaime taga. Ka need vähesed, kes mu maja ümber talumajades veel elasid, said otsa. Euroopa Liit neid ei rahastanud, kuigi tollel ühingul surmadega midagi pistmist polnudki. Jäin metsa üksi elama. Ümber vaid Linn, kus ei oodanud mind midagi peale närvivapustuse. Ja nende kahe vahel kükitas raksuva ning ägiseva kuuseoksa peal ööbikumees – silmad koolnukarva kuukiiri peegeldamas. Ja kuidas ta veel laulis...
„Türa, raisk, ma söön su nii ära, et sinust ei jää isegi vaestemajale supi keetmiseks miskit järgi.“
Mina tegin kiiga-kaaga, voodi oli tammelaudadest ega teinud mingit häält. Päeval oli kerge õues olla: siis oli Valder metsas, kus tal oli pesakoht. Mind ta otseselt ei rünnanud, vaid piilus puu tagant. Läksin talle kord järele kavatsusega ta maha lüüa. Et noh, saab vaevast lahti. Ilmad olid suve kohta väga-väga külmad ning minu hinges oli kurbus. Ja siis ma nägin teda. Natukene vaatasin aga siis jooksin kähku minema, tema mardusekarje mu koljus ringi kõlamas. Valder istus saepurust pesal kuuse all, perse alt paistsid välja suured süsimustad munad ja tal olid püksid jalas. Kirjutatuna kõlab see naljakalt, kuid hulluks minemine on pikk protsess. Ta istus munade peal: haudus. Liikumatult, näoga minu poole. Justkui teadnuks mu tulekust ette. Silmad olid suured ja ümmargused, ümbert paistes. Vahtisin kaugelt puude vahelt, kuid mets rõkkas linnulaulust ning tema haudus ja vaatas minuga veidikene aega tõtt. Okei, ütlesin ma endale. Okei. Majja jõudes veetsin päeva tagurpidi keeratud malmist vanni all, kuigi teadsin et ta sisse ei tule.
Öösel kuulen maja ümber arglikke samme ning tiivalööke.
„Imen su kuivaks, sa vana sitt!“
Keegi mind vaatamas ei käi, keegi ei tea, keegi ei kuule. Linn vapustab inimeste närve, kuid ööbik laulab kuuse otsas, nii et mu kuklakarvad käsikäes tantsu löövad. Öösel õue minna tähendaks midagi jubedat. Minu saag on nüri.
Püüdsin osutada passiivset vastupanu ja juraka puu maha saagida, kuid saag oli nii nüri, et tera liikus vaevu sentimeetrite kaupa edasi. Öösel istusin voodinurgas, saag pihku surutud ja meeled pingul, märgates iga tema poolt kuuldavale toodud heli ning laulunooti. Eterniit praksus ja murenes ta küünistega jalge all. Ohjumalkessaoledtaevaspäästameidkurjastpäästamindpäästamindpäästa. Nii ma pomisesin, kuigi hiljem hakkas kole piinlik, mulle ei meeldinud luulusid uskuda. Pealegi olid inglid piltidel üsna lindude moodi. Päeval ronisin katusele ja lõin vana kasvuhoonepleki aukudele vihmakaitseks ette. Siin on väga halb elada. Sooviks naabrit närvikliinikust enda juurde – seda, kes lindude kaelu kahekorra keeras.
Ööbik akna taga ihkab mu verd.
- Mikk Pärnits, Illustratsioonid Aleksander Rostov