 |
| Argo Tuulik |
Usun, et kõik on mingis eluetapis tundnud mõnd Oja. Destruktiivset selli, kelle elu eemärk näib olevat vähimagi publiku ees võimalikult pööraseid tükke teha. Vahel pole selleks isegi publikut tarvis. Oja helistab öösel telefoniputkast politseisse ja teatab, et keegi vandaal laamendab telefoniputkas. Seejärel peksab Oja putka pilbasteks ja jääb patrulli ootama. Sõbrad ütlevad hiljem naerdes, et see on nii Oja. Oja teeb oma tükke enamasti ebakaines olekus. Siinkohal räägib vanarahvas, et Oja soontes voolabki juba sünnist saati tulivesi. Enesealalhoiuinstinkt võib vahel igaühe maha jätta, aga enesehävituslikkus, millega Oja oma sõgedatesse avantüüridesse sööstab, on omane vaid Ojale. Oja määrib end koera ekskrementidega kokku, istub suure pruuni paberkoti sees naabrimehe ukse taha, annab kella ja paneb koti seestpoolt põlema.
Hämmastav on siinkohal aga see, et hoolimata oma vigurite pahatihti eluohtlikust loomust pääseb Oja neist peaaegu alati minimaalsete vigastustega. Oja sõidab öösel Tallinn-Tartu maantee 90-alas sõbra viiese bemmi slepis poekäruga 150 km/h. Viletsa traatkäru rattad purunevad ja see käib kummuli, Oja paiskub kärust välja, esmalt pidurdava BMW tagaklaasi ja siis teepiirdesse ning murrab käeluu ja kaks roiet. Hiljem heietatakse uudistes, kuidas maanteel huligaanitsenud idioot pidi küll õnnesärgis sündinud olema. Nad eksivad. Oja ei ole õnnesärgis sündinud. Oja oli purjus.
Sõna saab taas vanarahvas kes teab rääkida, et Oja on hävinematu. Oja saab tappa ainult teine Oja. Oja hüppab, teine Oja kukil, Tõrva vettehüppetornist alla ja saab surma. Ülemine Oja sööstab samal õhtul Tallinnas üheksakordse maja katuselt kahest taburetist ja saunalinast valmistatud tiibadega öhe ning murrab hüppeliigese, ninaluu ja kaks esimest hammast. Erakorralise meditsiini osakonnas tuvastatakse tal tugev joove.
Jaanipäeval ei hüppa Oja üle lõkke. Oja hüppab lõkkesse. Enne hüpet moondab ta end tualettpaberirulli abil muumiaks ja valab ketšupiga üle. Et ägedam oleks. Kiirabi saadab ta hommikul kerge vingumürgituse ja põlenud kulmudega koju kainenema.
Aastavahetusel sõidab Oja Nõmme suusahüppetornist roosas pruutneitsi kleidis rulluiskudega alla, kaks süüdatud raketti kaenla all, ja murrab kederluu.
Just ühe sellise Oja muldasängitamiselt me end praegu leiamegi. Pastor on pidanud just maha liigutava kõne sellest, milline paljulubav, andekas ja mitmekülgne noormees kadunud Oja oli, ja kui traagiline see on, et säärane tärkav õieke nõnda varases eas varrelt on kaksatud. Nüüd saavad kadunukese lähedased enne kinnise puusärgi hauda laskmist veel viimase võimaluse varalahkunuga hüvasti jätta. Oja männilaudadest kirstu kõrval seisab vanemate kõrval ka tema noorem vend Indrek. Puusärgist möödudes suruvad leinajad pereliikmete kätt ja pomisevad kaastundeavaldusi. Indreku ees peatub üks Oja lähedasemaid kamraade, punase näo, suurte kõrvade ja Saku Originaali T-särgiga turske kiilaspäine noormees hüüdnimega Melon. Kaastundeavalduse ajaks on ta eemaldanud austuse märgiks isegi oma võidunud nokamütsi.
„Türa, Oja, vot Oja oskas elada!“ sõnab ta tuliselt ja igast silbist on tunda tumma raevu, mis pulbitseb mehepoja rinnas selle ebaõiglase saatuse vastu, mis noore Oja väevõimuga siit ilmast minema viis.
„Sitta ta oskas,“ vastab Indrek ükskõikselt. „Oja läks põleva ujuvsaunaga järvele sõitma. Oja ei osanud midagi. Oja oli idioot.“
„Kurat! Oja elas iga päev nii, nagu see oleks ta viimane!“
„Ei, Oja elas iga päev nii, nagu ta tahaks, et see oleks ta viimane.“
„Kuramus, mees...kurat ma annaks sulle praegu... Oja oli kõva mees!“
„Ei, Oja oli kui marutaudis tuulispask. Nii on kõigile parem.“
„Pask?!!! Kurat, kui Oja praegu siin oleks...“
Meloni selja tagant peale suruv leinajaterivi sunnib aga poissi edasi astuma ja me ei saagi teada, mida teeks Oja, kui ta veel siin oleks.
Peagi on hüvastijätud öeldud ja pastor annab märku. Kuid just siis, kui isa, onu ja veel paar meest kirstu hauda laskma hakkavad, lendab selle kaas valju raksatusega lahti ning välja kargab üleni tahmane, koerasita ja järvemudaga kaetud ning naeru kätte lämbuv Oja.
„Türa, classic Oja!!!“ röögib Melon vaimustunult. „O-ja!!! O-ja!!! O-ja!!!“ skandeerib hetke pärast juba kogu Oja tavapärane kaaskond.
Igavesest ajast igavesti – Oja on siin, et jääda.