Trubetsky - terasest püünis

Ülo Josingu foto

Mäletate Trubetskyt? Meest, kes vaid omaenese mõistuse jõul hoidis terve meie geopoliitilise jaotuse üheksakümnendaid aastaid maa alla vajumast?

Aga kas te aru ka saite? Inimesed reeglina ei ole suure T. intellektist, esteetikast või poliitilisest mõttest suuremat pidanud. Isegi poliitilist valikut ei lastud tal teha. "Parteid on pahad", ütlesid inimesed. "Ole apoliitiline". Arvasid, et teavad paremini. Orgteooriast vaimustuvad munitsipaalanarhistid tunnevad tema üle piinlikkust. Rikkuvat nende ideoloogilist puhtust, loopivat niisama pungiseid asju kokku. Kuidas saab segada Bakuninit ja Stirnerit? Tõnu ei ole ka kunagi viitsinud eriline "teooria vend" olla ega "debatti" laskuda. Mõni vahe tal. Tihti teevad inimesed selle vea, et arvavad, et kui inimene juba mõnda asja oskab, siis oskab ta ka kõiki ülejäänusid, ning on kohustatud neid ka tegema - heale Slavoj Žižekile näiteks heidetakse tihtilugu ette, et ta ei kirjuta meile uut poliitökonoomia kriitikat ega organiseeri seda ära, et see revolutsioon lõpuks toimuks. Põrgu see müra! Mees laseb neljal järjestikuse aastal väga häid albumeid välja, tema kohus inimkonna ees on täidetud, see on talle võlgu nüüd. Kellegi teise kord midagi teha. Latt on seatud.

Ühtaegu Stirneri ja Bakunini värki fännata ei ole vastuoluline sellepärast, et individualism ja kollektivism ei ole vastandlikud nähtused. Tõnu poliitfilosoofia on igal hetkel koherentne olnud. Nüüd me vaatame seda täpsemalt, vaatame läbi muudatuste või paranduste, mis ta ühe või teise autori sõnadesse sisse on viinud. Tihtilugu on tegu enamaga, kui sõjalaulu jaoks sõnade muutmisega, kui asi on ideoloogiline, on muutus tähenduslik. Dialektika. Muutus on puhkeasend. Ka see, kui Horst-Wessel-Liedist paari strateegilise sõna vahetamisega Leon Szolgosz Song  sai (isegi "shot by the Red Front and reactionaries" jäi samaks), ei ole pelk provokatsioon, vaid viitab sellele, et fašismi esteetika oli iseenesest korrektne. Vale oli selle sisu. (SŽ.)

TASKUS RAAMAT

Laulus "...nad läksid öös" albumilt "Ma armastan Ameerikat" on Arvi Siia algvarianti kahes kohas muudetud.

Sa lähed mööda, siis kui juttu ausat
peab riigi pooldamiseks keegi taas,
kui abivalmilt, põlvitamas lausa
on moodne tõusik tänuks ta ees maas,
ja kordad lollilt: „Igandite saast…”

/…/

Me aeg on vaikne. Vaikselt leiba teenid.
Kas tõesti, sõber, ongi kõik vaid see?…

On taskus raamat. Selle peal Bakunin. –
Meid usaldati kaitsma ta ideed.

Siial oli "riigi pooldamise" asemel "riigivastasus" ja Bakunini asemel mõistagi Lenin. Muutmata kujul ei ütleks ta meile suuremat enam, kui: "Arvi Siig". Et oli ka aus kommunist, õige mees vales kohas, oleks kõik olnud nagu tema, siis oleks olnud, nagu N-Liit oleks päriseltärajäänud ajaloo nostalgia. Õhkamine tegeliku poliitilisuse asemel. Tegevust pole kantud ka tänapäeva - antud juhul oleks see vaid süüdistus, ütleks, et kõik lendab samamoodi untsu nagu sealgi, sest me oleme ikka veel samasugused jopparid. Luuletuse viimine hüpoteetilisse riigita korda, anarhiasse, ent probleemistiku samaks jätmine, see muudab laulu poliitilise sõnumi tõeliselt universaalseks. See hakkab ütlema, et inimese omavastutus on igavene, et ükski poliitiline kord või mittekord ei ole hea iseenesest, vaid nende inimeste tegevuse tõttu, kes selle ideele truuks jäävad. See koputab nende inimeste südametunnistusele, kes tahavad "lihtsalt elada". SA LÄHED MÖÖDA, SIIS KUI JUTTU AUSAT / PEAB RIIGI POOLDAMISEKS KEEGI TAAS viitab sellele, et alati ja igasugustes struktuurides tekib mingisugune stampideoloogia, et ka väga häid ideid hakatakse paratamatult ka valesti rakendama. Ajaloo ja inimmõtte edasi liigutamine ei saa kunagi liiga lihtne olema. "Raamat taskus, nimi kaanel" on teine äärmiselt tähtis mõttekoht antud laulus, millele muutmine vajalikku lisatähelepanu viib. Siig ilmselt printsiibildasa nõustuks, et "nimi kaanel" on vahetatav, sest:

Võib-olla meilgi sellele majale / laduda korrus või kaks tuleb kord /
Igasse Maailma nurka / ei paista veel / see / dialektika tuletorn!

"Roheline "Foto" ja Punane "Juuksur" jälgivad meid läbi vihma" -"Seitsmeteistaastased", Arvi Siia tekst. See foto on võetud Sõle ja Ketraja tänava nurgal, Koplis. On väga ebatõenäoline, et tegemist on kokkusattumisega. Need on seal siiamaani ja jälgivad meid läbi vihma. (Nad mõlemad tuleks muinsuskaitse alla võtta)

Raamat, see on tähtis. Tõik, et see on taskus, tõik, et selle kaanel on nimi, ja tõik, et sellele tuleb truu olla (mõeldav on ka Søren Kierkegaardi remix: mul taskus raamat, selle peal on: "Piibel".) Meie ajal ei ole kombeks, et taskus on raamat ja "selle peal mingi nimi". Igaüks peab end kangeks isemõtlejaks, näib häbiväärne kedagi järgida, vahel tundub ka autoriteet olla häbiväärne. Aga nimi ja nägu on idee ikoonid, need tuletavad sulle meelde, et idee tuli inimese peast ja sina oled niisamuti inimene. Meie aja kohta käib aga üsna hästi Herakleitose lause, et efeslased peaksid kõik end üles pooma ja oma linna habemeta nolkidele jätma, sest et nad Hermodorose – kes oli neist parim – eneste seast välja on ajanud, sõnadega: „Ärgu olgu keegi meist parim, aga kui mõni selline juhtub, olgu siis parem mujal ja teiste hulgas.” Enamik inimesi elab veendumuses, et selle raamatu peale, mis neil taskus, on kirjutatud „demokraatia”. Raamatut ennast avavad nad harva (ega seal suurt midagi ei ole ka, demokraatia on haldussüsteem, orgteooria, liberalismi ripats, peamiselt hea otsese vägivalla minimeerimise jaoks, sealt mingit suuremat tõde otsida on valejälg). Slavoj Žižek väidab, et ülekaalukaim "inimese taskuraamat" ei ole tänapäeval teps mitte raamat poliitikast, vaid eetikast, ning "sinna peale" on kirjutatud „Emmanuel Levinas” (ja see ei ole hea asi, Levinas leiutas tolerantsuse, nagu meie seda tunneme, ja tema idee põhineb sellel, et esmane impulss, mis inimesel võõrast nägu nähes tekib, on see sisse peksta). Kui inimene ei tea, kust tema mõtted tulevad ja arvab, et need tekkisid ta peas võluväel ja iseenesest, on tegemist vähemasti taktikalise veaga. See jamps, mis inimese pea sees on, on kollektiivne looming ja ajaloo tulemus. Autoriteetide eitamine ei vii inimest iseendale lähemale, vaid kaugemale pigem. Ja see, et kedagi suudetakse tõeliselt järgida, mitte ainult kirjasõnas, vaid ka vaimus, see on sündmus omaette, haruldane juhtum.

MEISTER, HEEROS, LIIDER

Veelgi huvitavam pööre leiab aset Vennaskonna minu meelest seni viimases väga heas laulus „Steriilne särk, revolverkülmad prillid” (taas Arvi Siia tekst). Seda loeme tervikuna, nii nagu Trubetsky seda laulab. Selles laulus on ta üksnes parema vasaku vastu välja vahetanud.

Must superauto seiskus maanteepeenral,
rind iseteadlik uhket plekki täis.
Ta rooli tagant bossilikult veenvalt
pikk noormees väljus, kaugust kaema jäi.

Ta polnud poiss kui sajad Johnid, Billid –
ei narmaid üll, ei karva kasvand oim:
steriilne särk, revolverkülmad prillid –
pealt elektroonik, sisimas – kauboi! ...

Käed püksitaskus, vastu balustraadi
ta toetas end, teekingult seiras maad.
Täis voolujoonte kirevat paraadi
maal suurel, laial kaikus autostraad.

Seal, piirist piirini, kus lääs, kus ida,
ei paistnud metsa taga mets, vaid linn
ja linna taga terve linnarida,
veetornid, soojussõlmed, telemastid ning ...

Mis võimas maa! Ta homsel minna lasta
nii nagu tahab liberaal, vikaar
ja mökoloog ja heaolust rasvas
eakaaslane -- kah Kristus-superstaar?!

No ei! On vana vasakpoolsus hale,
kuid parempoolsus ... roosamannaloll!
Meil tuleb võtta veelgi vasakule
ja sellest siis ei taandu me üks toll!

Mis meist arvaks „Figarod” ja „Sternid”,
ei tunnista me eal, et meil on kriis:
martäänid töös ja naftat täis tsisternid --
saab propagandast põuda võitev briis!

Las lõksub kongress, susisegu senat –
käpp rusikasse! See on raudseim raud.
Jõust, käsust ilmas miski pole kenam,
üldinimlikkus – nõrgukeste laul.

Mis kord on käes, see kätte peab ka jääma.
Kes isiksus, sel kohus enda ees.
On üldsus auto – rooli siiski käänab
vaid üks, kui vaja – isehakand mees!

... Must superauto maanteepeenralt startis,
suund vilkus, välkus üle õla prill.
Teel demokraatlikul, kus miljon automarki,
ta kaugenes: karp ... täpike ... batsill ...

Hea uuendus. Žiž ütles ka, et "resistance is defeat".

See luuletus on algvariandiski, ütleme, keerukas. Siig kujutas selles paremäärmuslast, Wille zur Macht fašisti või "randian superherot", meistrit, heerost, liidrit. Sümpaatne noormees, tundub – ent see on aimatav; ta on propagandistlik sümbol, need on mõeldud meeldima. Robert Kurvitz peab „batsilli” seal lõpus halvustavaks, leides, et tõeline suurmees peaks kaugenedes ainult suuremaks muutuma, ent minu meelest on see vähemalt kaheti mõistetav – batsill on väga potentsiaalikas tegelane, lõppeks. Me näeme meest, kes tahab päästa oma kodumaa. Ta on selle nimel kõigeks valmis. Kas võib olla, et siin on Siig salamisi leidnud, et täiusliku ühiskonna poole viib ka hoopis teistsuguseid teid kui kodumaal praktiseeritu?

Igal juhul on laul tervikuna äärmiselt hegeliaanlik. Hegel väidab, et see, kui ühe inimese tahe valitseb teiste üle, on kõige ilusam asi – ja „üldinimlikkus – nõrgukeste laul” võib küll julmalt kõlada, ent on tegelikult puhas ideoloogiakriitika. Trubetsky lahendab selle probleemi, teeb vigade paranduse, ütleb totaalsusele jaa ning saab aru, et ajalugu ei tehta ilma kangelasteta. Alati astub keegi esimese sammu. Igasugune rohujuureteema vohab siis ka sootuks rõõmsamalt, kui hea juht on öelnud „rohujuureteema vohagu!”, nagu me Cháveze bolivarliku vabariigi pealt oleme näha võinud. (Kui juht on ülekäte läinud, siis tuleb ta koha pealt maha võtta, nagu Robespierre võeti, mitte öelda, et ajalugu annab, ajalugu võtab ja pärast sada aastat vinguda.) Sedavõrd šeffide asjade taipamine asetab Trubetsky kohemaid selliste kõige progressiivsemate hegeliaanlike mõtlejate kilda nagu Curtis ja Žižek, ning põhjendab ka ääretasa tema Keskerakonda astumist. Poliitika on poolte valimine ja demokraatlik süsteem ei muutu sellest kuidagi paremaks, et mingid inimesed otsustavad selles mitte osaleda. Suured mõtlejad alates Herakleitosest kuni Talebi ja Žižekini on läbi aegade osutanud, et kui mingi mõte või tegu või inimene endale tähelepanuväärselt palju vaenlasi leiab, siis on vähemalt mingi osa sellest äärmiselt õige.

Laulu juures tasub sedagi tähele panna, kuidas see on tänapäeval veelgi tänapäevasem kui selle valmimise ajal. Päris tõeline sõjalaul.

NORMAALSUS

Ka moraalilis-eetilistel põhjustel on Tõnu sõnu muutnud. Andres Aule tekstist „Loss Taivalkoskis” on anarhisti hoolas tsensorinäpp kogu verepilastuse välja toimetanud. Ilmsesti "elutervise" põhjustel. Keerukusi kepivärgiga on maailmas niigi küllalt, las olla inimestel mingeid rõõme ka. Mingi lugu oli ülepea Vennaskonna repertuaarist välja jäetud, et inimesed ennast ära ei tapaks. ("Sinine laul", "Elagu Proudhon" originaalversioon - toim.). Ning Andres Rodionovi kuulsal luuletusel "Mul oli üks plika" oli tegelikult lõpusalm ka. Selline, mis laulust "igaks juhuks"ära jäeti. Allan Vainola memuaaridest "Inventuur" ilmneb:

Ja selles pehmes lumesajus