Teretulemast Aleksander Rostovi jutupliiatsisse! Tänane teema: Harnankur. Õhulaev Harnankur on habras ja armas asi. Kunagi sõitis ta oma esmareisil, rõõmsad kodanlased avatud rõdudel laulmas ja tantsimas, otse halli ja jäi seal igaveseks kadunuks. Teooriaid on palju, aga ega keegi ei tea mis seal temast tegelikult sai.
Selleks, et Harnankur inimeste meeltest põrandalaudade vahele ei pudeneks, ajaloo voltide vahele ära ei kaoks, on vaja talletada ta sarnasus. Täna teavad vähesed enam öelda, milline laev välja nägi, kostub vaid pisikesi võtmesõnu ta kuju kohta - luigelaadne, avatud rõdudega, ballisaalid, ornamendid, korruseid umbes kümme. Ta on ümmargune ja massiivne.. aga ka õrn ja õhuline? Kuidas kirjeldada sellist võimatut objekti?
Nii valmisid kolm pilku Harnankurile. Esimene visand põhineb merelaevade traditsioonil. On ju loogiline, et kui inimesed tahavad ehitada suuri laevu, millega õhuruumi vallutada, siis lähtuvad nad eelnevast merelaevade ehitamise kogemusest. Teine on midagi laevakauget, amfiteatri avatud tekkide ja suurte saalidega ning akendega, kust oleks hea mööda libisevat maastikku imetleda. Ta oleks kummalise kujuga, pidulik ja suurejooneline, ähmaselt idamaine. Kolmas kavand võtab loogilise ümara aerodünaamilise kuju ja ehitab laeva ninale mõõga käekaitsmest inspireeritud ornamendi - on ta ju avangard ja torge, millega halli läbida.
Komisjon pidas ligilähedalt autentseks kavandit #1, aga ei hinnanud purjedest saba detaili ajalooliselt asjakohaseks. Laeva ahtri lahendus sai võetud kolmanda visandi kokku volditud tiivaotste motiivist.
Ja nii hakkab töö pihta. Kiire ja lohakas visand laeva maketist vitriinis, haihtumismemorabiiliakoguja ema maja keldris. Natuke ruumigeomeetriat, paari pintslitõmbega keldri trepp ära märkida, aknad lae all, nipet-näpet seintele rippuma ja mööblimassid. Aga see on kõik vaid mõtteabi, selle esimese sodi eesmärk on vaadata, kas vaimusilmas nähtud rõhutatud perspektiiv näeb hea välja. Paistab sobivat, nüüd on aeg maalima hakata.
Must uba hõljub keset tuba ja ootab oma korda, kuniks kunstnik tausta planeerib. Selguvad suured heletumedus-vahekorrad ning sirgetest ja diagonaalidest jooksevad kokku vana ja odava mööbli korrektselt perspektiivi järgivad piirjooned. Seina ääres seisab töölaud klassikalise rohelise lambiga, kohvikann istub priimusel - ohtlikult serval. Laua kohal seinal seisev tahvel on täis üles riputatud ajalehe väljalõikeid ja märkmeid, knopkadega kinnitatud lõng markeerib seoseid. Riiulid on täis raamatuid ja vidinaid, mida rohkem, seda parem. Kartoteek seisab töölaua kõrval. Äkki saab ruumi võitmiseks voodi trepi alla peita? See teeb uneaseme varjatud pesaks, lisab kolikambri hubasust (Bachelard räägiks igasuguseid äratundmisrõõmsaid atmosfäärinupukesi selle nurga kohta). Magnetlindimängija asetub voodi kõrvale - ta ärkab muusika saatel. Kompositsiooni-diagonaalide ristumiseks on lakke maalitud pikad päevavalguslampide torud, aga need ei sobi hästi ja saavad hiljem välja vahetatud katteta rippuva pirni vastu.
Eelnevalt tutvustatud must uba läheb puhkeruumi ootama. Teda pole praegu vaja, ta jääks siin ainult ette. Hajusa, vaevumärgatava värviga asetuvad esimesed temperatuurivahekorrad paika, soojad aknad, külmad detailid, Matrixi post-production roheline koloriit. See on ajutine, ma tean niikuinii, et lõpuks tuleb pisschrist kollane valgus ja ujutab kõik üle. Need värvid on praegu rohkem niisama, kunstniku mõnulemine oma pisikestes värvimängudes. Pane tähele seda tuhmi sinist, mis joonistab negatiivse ruumiga välja kohvikannu 60ndate kaasaegse silueti. Töö käib võimalikult suure pintsliga.
See on maalimisprotsessi üks heatujulisemaid kohti. Detaile ja objekte sünnib tasapisi juurde ning olemasolevate lohakate servade korrale kutsumine teeb kõike lihtsalt natuke järjest mõnusamaks. Pliiatsi toel tuleb hõlpsal tempol uusi ideid, mis ka kohe valmis joonistatud saavad. Maalikunstniku uljus annab teed illustraatori usinusele, vaid suur tühi seinapind kannab veel märke lahtisest pintslitõmbest. Siit edasi on iga järgmine joon pisem, hoolikam ja detailikesksem kui eelmine. Eriti kompvek on ekraanitõmmiseid talletada ja neid pooletunniste vahedega võrrelda. See on nagu majanduskasv - kogu aeg läheb aina paremaks!
Nüüd vajub päevapaiste akendest sisse ja hävitab kogu eelneva peenutseva värvi-temperatuuri tasakaalu. Valgus valmistab tausta ette, sätib ta heledaks ja soojaks, mille peal sinine laevanina detail saab tugeva kontrasti moodustada. Harnankuri tulek juhib tähelepanu olulisele asjaolule. Juhtus, et tuba sai liialt hubane maalitud; selleks, et laev oma kerega tähtsaid detaile ära ei varjaks, on tarvis perspektiivi venitada ning tuba suuremaks moondada. Nii sai ka näiteks laua kohal seinale kinnitatud riiulimoodul endale ühe korruse juurde. Kunstniku laiskuse õnnistuseks maalib tolmune õhk aknast tuleva valgusvihu tihkeks, see peidab uue riiuli enda taha nii, et piisab vaid mõnest vormist ja siluetist, jätmaks muljet täistopitud panipaigast. Ei ole tegelikult hea praktika sedasi tausta ning fookust eraldi käsitleda. Peale eelmainitud murede toob ta ka terve posu kompositsiooni pisiprobleeme tangensite näol, neist kõige häirivam kuidas laeva nina kaarjas detail vastu magnetlindimängija ketast hõõrub. Fuih!
Ees seisab käsitöö ja viimane lihv, laev on vaja taustaga samale tasemele saada ja siis veel veidi. Muuseas ka vitriin ja klaasiläiked, tollega kaasnes tobe probleem: et hoida silma pildiga liialt harjumast, tuleb kõike kogu aeg üle vertikaaltelje peegeldada. "Horizontal flip"öeldakse tööstuses. Sellest tulenevas segaduses sai vitriin esialgu valetpidi maalitud ja hiljem kurja vandudes õigeks tehtud. Vähemalt säästis see kunstnikku veel ühest tangensi probleemist vitriini serva ja voodi kohal asuva seina vahel. Meenub ka mitmeid kordi ümber maalitud laevasuu, mille festivalibutafooria laudade, telkide, lippude, rippuvate laternate ja muu taolise näol kuidagi kriitilist pilku rahuldada ei suutnud. Aga lõpuks ühel kaunil hetkel seisab kunstnik silmitsi avastusega, et maal on valmis. Teekond osutus valuliseks, küürus selg ja paistes ranne tuikavad, aga silmal on hea ja vaim on rahul.
Niisiis! Lubage mul esitleda (fullscreeni see!) :
Selleks, et Harnankur inimeste meeltest põrandalaudade vahele ei pudeneks, ajaloo voltide vahele ära ei kaoks, on vaja talletada ta sarnasus. Täna teavad vähesed enam öelda, milline laev välja nägi, kostub vaid pisikesi võtmesõnu ta kuju kohta - luigelaadne, avatud rõdudega, ballisaalid, ornamendid, korruseid umbes kümme. Ta on ümmargune ja massiivne.. aga ka õrn ja õhuline? Kuidas kirjeldada sellist võimatut objekti?
![]() |
Näe vaata kui päris see on kui alla nurka kuupäev ja nimi on kirjutatud! |
Nii valmisid kolm pilku Harnankurile. Esimene visand põhineb merelaevade traditsioonil. On ju loogiline, et kui inimesed tahavad ehitada suuri laevu, millega õhuruumi vallutada, siis lähtuvad nad eelnevast merelaevade ehitamise kogemusest. Teine on midagi laevakauget, amfiteatri avatud tekkide ja suurte saalidega ning akendega, kust oleks hea mööda libisevat maastikku imetleda. Ta oleks kummalise kujuga, pidulik ja suurejooneline, ähmaselt idamaine. Kolmas kavand võtab loogilise ümara aerodünaamilise kuju ja ehitab laeva ninale mõõga käekaitsmest inspireeritud ornamendi - on ta ju avangard ja torge, millega halli läbida.
Komisjon pidas ligilähedalt autentseks kavandit #1, aga ei hinnanud purjedest saba detaili ajalooliselt asjakohaseks. Laeva ahtri lahendus sai võetud kolmanda visandi kokku volditud tiivaotste motiivist.
Ja nii hakkab töö pihta. Kiire ja lohakas visand laeva maketist vitriinis, haihtumismemorabiiliakoguja ema maja keldris. Natuke ruumigeomeetriat, paari pintslitõmbega keldri trepp ära märkida, aknad lae all, nipet-näpet seintele rippuma ja mööblimassid. Aga see on kõik vaid mõtteabi, selle esimese sodi eesmärk on vaadata, kas vaimusilmas nähtud rõhutatud perspektiiv näeb hea välja. Paistab sobivat, nüüd on aeg maalima hakata.
Must uba hõljub keset tuba ja ootab oma korda, kuniks kunstnik tausta planeerib. Selguvad suured heletumedus-vahekorrad ning sirgetest ja diagonaalidest jooksevad kokku vana ja odava mööbli korrektselt perspektiivi järgivad piirjooned. Seina ääres seisab töölaud klassikalise rohelise lambiga, kohvikann istub priimusel - ohtlikult serval. Laua kohal seinal seisev tahvel on täis üles riputatud ajalehe väljalõikeid ja märkmeid, knopkadega kinnitatud lõng markeerib seoseid. Riiulid on täis raamatuid ja vidinaid, mida rohkem, seda parem. Kartoteek seisab töölaua kõrval. Äkki saab ruumi võitmiseks voodi trepi alla peita? See teeb uneaseme varjatud pesaks, lisab kolikambri hubasust (Bachelard räägiks igasuguseid äratundmisrõõmsaid atmosfäärinupukesi selle nurga kohta). Magnetlindimängija asetub voodi kõrvale - ta ärkab muusika saatel. Kompositsiooni-diagonaalide ristumiseks on lakke maalitud pikad päevavalguslampide torud, aga need ei sobi hästi ja saavad hiljem välja vahetatud katteta rippuva pirni vastu.
Eelnevalt tutvustatud must uba läheb puhkeruumi ootama. Teda pole praegu vaja, ta jääks siin ainult ette. Hajusa, vaevumärgatava värviga asetuvad esimesed temperatuurivahekorrad paika, soojad aknad, külmad detailid, Matrixi post-production roheline koloriit. See on ajutine, ma tean niikuinii, et lõpuks tuleb pisschrist kollane valgus ja ujutab kõik üle. Need värvid on praegu rohkem niisama, kunstniku mõnulemine oma pisikestes värvimängudes. Pane tähele seda tuhmi sinist, mis joonistab negatiivse ruumiga välja kohvikannu 60ndate kaasaegse silueti. Töö käib võimalikult suure pintsliga.
See on maalimisprotsessi üks heatujulisemaid kohti. Detaile ja objekte sünnib tasapisi juurde ning olemasolevate lohakate servade korrale kutsumine teeb kõike lihtsalt natuke järjest mõnusamaks. Pliiatsi toel tuleb hõlpsal tempol uusi ideid, mis ka kohe valmis joonistatud saavad. Maalikunstniku uljus annab teed illustraatori usinusele, vaid suur tühi seinapind kannab veel märke lahtisest pintslitõmbest. Siit edasi on iga järgmine joon pisem, hoolikam ja detailikesksem kui eelmine. Eriti kompvek on ekraanitõmmiseid talletada ja neid pooletunniste vahedega võrrelda. See on nagu majanduskasv - kogu aeg läheb aina paremaks!
Nüüd vajub päevapaiste akendest sisse ja hävitab kogu eelneva peenutseva värvi-temperatuuri tasakaalu. Valgus valmistab tausta ette, sätib ta heledaks ja soojaks, mille peal sinine laevanina detail saab tugeva kontrasti moodustada. Harnankuri tulek juhib tähelepanu olulisele asjaolule. Juhtus, et tuba sai liialt hubane maalitud; selleks, et laev oma kerega tähtsaid detaile ära ei varjaks, on tarvis perspektiivi venitada ning tuba suuremaks moondada. Nii sai ka näiteks laua kohal seinale kinnitatud riiulimoodul endale ühe korruse juurde. Kunstniku laiskuse õnnistuseks maalib tolmune õhk aknast tuleva valgusvihu tihkeks, see peidab uue riiuli enda taha nii, et piisab vaid mõnest vormist ja siluetist, jätmaks muljet täistopitud panipaigast. Ei ole tegelikult hea praktika sedasi tausta ning fookust eraldi käsitleda. Peale eelmainitud murede toob ta ka terve posu kompositsiooni pisiprobleeme tangensite näol, neist kõige häirivam kuidas laeva nina kaarjas detail vastu magnetlindimängija ketast hõõrub. Fuih!
Ees seisab käsitöö ja viimane lihv, laev on vaja taustaga samale tasemele saada ja siis veel veidi. Muuseas ka vitriin ja klaasiläiked, tollega kaasnes tobe probleem: et hoida silma pildiga liialt harjumast, tuleb kõike kogu aeg üle vertikaaltelje peegeldada. "Horizontal flip"öeldakse tööstuses. Sellest tulenevas segaduses sai vitriin esialgu valetpidi maalitud ja hiljem kurja vandudes õigeks tehtud. Vähemalt säästis see kunstnikku veel ühest tangensi probleemist vitriini serva ja voodi kohal asuva seina vahel. Meenub ka mitmeid kordi ümber maalitud laevasuu, mille festivalibutafooria laudade, telkide, lippude, rippuvate laternate ja muu taolise näol kuidagi kriitilist pilku rahuldada ei suutnud. Aga lõpuks ühel kaunil hetkel seisab kunstnik silmitsi avastusega, et maal on valmis. Teekond osutus valuliseks, küürus selg ja paistes ranne tuikavad, aga silmal on hea ja vaim on rahul.
Niisiis! Lubage mul esitleda (fullscreeni see!) :