 |
| René Raotma |
I m walking out for love
I m walking bad really down
Like a cool breeze
I m gonna be late again
"driver wait for me please!"
I m running all in vain
Trying to catch this fucking train
"time don't fool me no more"
And i throw my watch to the floor
"time don't do it again"
Now im stressed and strained
In the subway train
Now it s half past two
Long gone the rendez-vous
Now it's half past three
Time made a fool out of me
Now it s half past four
Baby can't you see
No use in waiting no more
It s timing tragedy
I think it s nine
When the clock says ten
Thes girl wouldn't wait
For the out of time
Out of time man
- Manu Chao
"Huvitav?!"
Kas see on mõni uuem mudel? Kuidagi intensiivsemalt vilgub, liigub katkendlikult, kuid kiirelt üle taevalaotuse - paraleelselt linnuteega kaob horisondi taha. Kaheksa minuti pärast tuleb järgmine! Riia - Peterburg. Kaasaegne mudel, Bowing ikkagi või mõni veel uuem. "Kuidas teil täna läheb?" pärib õde, kes mu selja tagant akna juurde on hiilind.
"Kas mõni sputnik ka trajektooril?" uudistab mu vaatlusi südaöisest taevast.
"Kohe tuleb lennuk! Vahemaandumisega!" tutvustan ma õele õhuruumis toimuvat.
"Punetised, sügelised, kollatõbi, lutikad ja täid, kõik need on meie asutuses esindatud,kas kordamööda või korraga või vaheldumisi, aga teil on sputnikud" seletab õde mulle pimedas toas rahulikult ja sosinal.
"Jah!" vastan ma... Haaran voodilt vihiku, vaatamaks mis kell on. Vihiku andmeil kohe kolm.
"Miks te veel nii hilja üleval olete?" küsin õelt.
"Ei teagi kas naaberpalati omad täna narile saavad? Või peavad külmale põrandale pesa ehitama. Vaata neid, eile magasid protseduuride toa ukse taga." Pastelsed toonid.
"Ukselink sul on? Tõin sulle võtme osoonianumasse. Defka värk, neli kommipaberit või kaheksa lusikat!" tutvustab õde mulle asutuses toimuvat.
"Aga milleks sulle need sputnikud?" küsib õde ja ohkab.
"Ma ei tea - ma ei tea...milleks mulle need sputnikud!" ohkan õele järgi.
"Ehk jätaksite?!" pakub õde mulle halastust.
"Veel mitte!""Kosmoselennud..." Mu mõte jäi poolikuks. Tahtsin rääkida, kui väga ma kosmost armastan ja
kosmonautidega kaasa ihkan ja et kavatsen isegi kunagi ümber päikese reisida ja sealt endale sõpru leida.
"Mina olen ka üks neist!" tõotasin õele. "Üks neist vilkuvate objektide pilootidest" ja ma ronisin koikusse istukile ja tõmbasin teki pähe rätikuks. "Näete!" pärisin õelt. "Näen!" vastas õde ja istus mu koiku kõrval asuvale taburetile ning vaatas taevast.
"Päris kena teine?!" sosistasin õele, "jah!" vastas õde ja vahtis taevast.
"Mul pole selliste mängude jaoks aega" muutus õde äkitsi pahaseks ja kõndis palati ukse poole. "Vot, teil pole aega, aga minul on."
René Raotma on bioloog ja filosoof ning majandushuligaan ning ei kanna lipsu, vaid veedab ööd ja päevad kokakuues, sest ta 10 aastat kestev elutöö uurimaks sotsiaalseid tarbimisharjumusi ning selle psühholoogilisi motiive on jõudnud poole peale ja lõppu pole nähagi.