Kõige ilusam oli see koht, kus Aho kirjeldab sumeda öö saabumist Pariisi ja siis sujuvalt sõidab poeetilise ilmakirjelduse seljas talvisele Soomemaale, kus pakane paugub ja härmalõngad lehvivad. Nii ka meie jutt sõidab mineviku unustatud kirjanike juurest järsku hoopistükkis tänapäeva veidrate murede manu ja siis jälle tagasi ja vahel katkeb sootuks, kostab igasugu imelikke hääli, ja mõtted on pea sees laiali.