U
TAAVI EELMAA
EESTI KAASAEGSE TEATRI AABITS
U NAGU U-PÖÖRE
Rising matter/Hendrik Kaljujärv/Kanuti Saal
Matter is fact,
So spirit must be fiction, science fiction, art fiction…
Saul Williams “Tao of Now”
Selge on, et individuatsiooniprotsessi lahutamatuks osaks on eraldumise kui intensiooni kohalolu nii sisemises kui välimises. Oma vundamendi jäljendamisele ja kombineerimisele rajanud vaim leiab eraldumise mōistes kõigepealt negatiivset – ülbust, misantroopiat, pessimismi, nõrkust, argust, reetmist jne. Need aga pole mitte seisukohad, vaid tundeprügi. Meie ei pea nii mõtlema. Meie teame, et vabadus ja vabaduse teostamine on kaks eri asja, ning tunnete ja kombineerimise kavalusega pole kummalgi suuremat pistmist. Vabadus ei ole tunne, ta ei ole isegi tegu või tegemata jätmine, vabadus on põhjus tegutsemiseks või tegutsemata jätmiseks.
Iseseisvuse aluseks on teistega jagatud teadliku üksinduse aus tunnistamine ja selle paratamatuse piirides maailmaga leppimine. Jäljendamist ja kultuurilist kavalust hindavale vaimule tähendab see sõna resignatsiooni ja võitlusväljalt tagasitõmbumist. Vabale vaimule, (ja ma mõtlen siin tõepoolest igas mõttes vabale), tähendab see aga hoopis tõelise võitluse algust. Võitluse all pean siin silmas ainsat võitlemist väärivat võitlust – indiviidiks saanud vaimu kaitsmist määrimise eest. Siin jõuan ka selleni, millele Hendrik on andnud imekauni lavalise vormi – paradoksina ei sisalda eraldumine mitte hüvastijättu, vaid taaskohtumist. Kohtumist kellegagi enda sees, kelle oled alati liiga kauaks üksindusse jätnud. Sõbra, kelle sa kunagi kümnete aastate eest enda sisse maha jätsid, et postmodernistide ja teiste kultuurikavalpeadega liituda. Aga see sõber ei ole sulle pahane. Ta on liiga kaua üksi olnud ja aru saanud, et sellises olukorras on vihapidamine hullem kui surm. Leida täiskasvanuna võõras sõber on väga suur sündmus, leida võõras sõber enda seest lisaks ka imeline! Mis meid kokku tõi? Vabadus eralduda. Vabadus öelda “ei”. Vabadus jätta “jaa” ütlemata sellele, mis on jäljendamise vaimust ja inimese intriigidest mürgitatud. Ning öelda “jaa” sellele, kes elab inimkehade vahel.
Vabadus on “matter” ja vabaduse teostamine “rising”. Ja “rising matter” on kohustuse tekkimine,et hoida igavest puhast sädet eneses.
Kultuuriline kavalus ja kombineerimine, miks mitte ka postmodernseks nimetatud hoiak, eitab oma sisimas nii maailma, kui ka üllatust selle olemasolu üle. See on vaimne evakueerumine meemide abil, mida see hoiak ise loob, kuid see evakueerumine viib nendestsamadest meemidest ehitatud tupikusse. Postmoderni headest külgedest – kergest meelest ja vabaduseihast on saanud teatavat laadi hoolimatu vasakpoolne eneseküllasus. Nn. “vaene kõrkus”, mis enesest väljapoole jääva väärtusetuks kuulutamise abil ei jõua mitte väärtushinnangute uuendamise, vaid kiuslikkuseni. Kes meist poleks pattu teinud ja enesekehtestamise nimel teisi vaikselt alla lasknud. Mea culpa!
Hendrik nii ei tee. Tema eraldumine pole mitte eitamise nimel, vaid hoolimise pärast. Eraldumisega püüab ta taastada müsteeriumi, saladust, mille karika jäljendamise vaim on puruks löönud. See on vaikimise suur töö. Ainult vaikides on võimalik tunnetada, et maailm ei oota sinult poolte valimist. Siin pole ei head ega kurja. Ainus, mida maailm sinult tahab on kohalolu. Iseseisva ja suveräänsena, et oleks koht, kuhu uuesti valguse saaks kallata.
Kokkuvõtteks ajaloo jaoks tahan öelda, et “Rising Matter”-iga lõpetas Hendrik ühe populaarse – kombineerimisel, iroonilisel stiilitusel ja muul vormisahkerdamisel põhineva kultuurilise hoiaku – hirmuvalitsuse ja alustas julgelt sellise elukäsitluse tekitatud hingetühjuse täitmist tõsise huumoriga.