Olles harjunud läänepärase narratiiviga, mõjub Irwini „Arabian Nightmare” värskendavalt ja virgutavalt. Raamatu autor on tunnustatud orientalist ning äärmiselt tuttav araabiamaade kirjanduspärandiga. Mitte ainult autori akadeemiline taust ei tee raamatut huvitavaks. Raamat on mõeldud lugemiseks öösel, voodis istudes. Nii palju tehakse kohe alguses selgeks. Ja raamat räägib une nägemise kunstist, kui ka sellega seotud haigustest. Kuid sellest natukene hiljem. Autor ühendab nii-öelda „lääne ja ida”, sünteesides kummastava romaani peamiselt lääne lugejaskonnale. Nii saame kokku puutuda hommikumaade kultuuriga läbi ilukirjandusliku konteksti. Et araabiamaade mõtlemine, keel ja kulgemine õhtumaade omast erineb, saab lugejale selgeks läbi peategelase silmade. Selles mõttes on tegu traditsioonilise lähenemisega: peategelane paisatakse tundmatusse maailma ja koos temaga õpime ümbrust ja toimuvat tundma. Kuhu siis?

Ikka Kairosse aastal 1486. Tol aastal jõuab inglismann Balian Kairosse salamissiooniga koguda informatsiooni sultani vägede kohta ja teavitada sellest oma kuningat. Jõudes palverändurite seltsis Kairosse, tabab teda üsna pea eksootiline haigus nimega „araabia painaja”. Irwini Kairo on linn täis vaesust, maagiat ning salapära. Kindlasti on linn salapärane vaid peategelase läänelikule mõtteviisile. Sellesse linna hakkab Balian kaduma, kuid kadudes Kairosse kaob ta ka palju hullemasse kohta: painajasse.

Üldiselt on läänelikus kultuuris araabiamaade pärandit kiputud minevikus alahindama, alavääristama ja marginaliseerima. Irwin on sellest ka mitteilukirjandusliku teose „For Lust of Knowing: The Orientalists and their Enemies” kirjutanud. Kahe kultuuri erinevus nii keelelises kui ka eluhoiaku mõttes tekitab algselt segadust, siis võõristust ning seejärel kummalist tasalülitumist. Üsna pea hakkab lugeja Irwiniga kaasa kulgema ja toimub veider ümberistumine ehk tavapärasest romaanistruktuurist harjumatuma lähenemise peale. Kellel „Tuhat ja üks ööd” loetud, libiseb sellesse maailmasse palju kergemini.

Raamat räägib võõrast maailmast, maailmadest maailmade sees. Kuidas alateadvus neelab ratsionaalsuse. Araabia, millesse peategelane mattub, on kummaline, tülgastav ja võõras. Peatselt Kairosse saabudes hakkavad teda tabama unenäod, kus ta ei oska öelda kas on ta ärkvel või mitte. Põhimõtteliselt on tegu vastu tahtmist toimuva lucid dreaming’uga, milles viibides on reaalsust unenäost võimatu eristada. Tolles unenäo juhtuvad inimesega kohutavad piinad, ilma mingi eesmärgita. Ärgates unustab ta juhtunu, kuni järgmise ööni. Peale selle vaevavad teda unenäod, mida kahjuks mäletab ja kui ta ärkab, pole ta veel päris ärganud…

Maagilise realismi alla sobiv unenäoline tekst on korraga lummav nii voolava narratiivi kui ka Irwini jutuvestmisoskuse tõttu. Tõesti, nii kohtub lugeja raamatus ka „Tuhande ja ühe öö” tulevase koostajaga. Romaan voolab õhtupimeduses ilma takistusteta. Arvestades teose sisu, on autori soovitus lugeda seda voodis enne magamajäämist väga sobiv. Pidevad arutlused ja seiklused viivad teoses siia-sinna, mitte kunagi otse. Paljud on näilise eesmärgita, või mõeldud allegooriana, või kummastava alltekstiga. Peategelane on eksinud ja otsib väljapääsu nii Kairost kui oma unenägudest.

Lummav.

Irwinil on veel mitu head teost, milledest mõni loodetavasti peatselt ka eestindatakse. Käesolev tekst arvustab siiski Irwini esikteost, mis jääb teistest alatiseks eraldi silma paistma: kui hilisemad teosed toimuvad Euroopas või läänelikes kultuuriruumides, jääb „Arabian Nightmare” alateadvuse aluskihtidesse, unenäo ja tõrksa reaalsuse vahele. Igatepidi rikkalik romaan, mis kummitab ja tõmbab endasse.


Soovitan sul tema teostega tutvuda.